Nudistid

Postimees kirjutas eile: «Käisin üleeile lapsega rannas ja Pirita ranna Merivälja poolses otsas, kus G4Si ala juba lõppenud, seisis üks habemik kivide vahel, riist päikse poole õieli. Kui ma tagasi tulin, siis oli keegi politsei kutsunud ja jalgrattapatrull juba menetles teda. Mõningase vestluse peale sunniti taadu püksid jalga tõmbama, aga mingid paberid vormistati ka,» edastas lugeja.
Mupo teatel neil nudistidega tänavu probleeme pole olnud.
Kuid lisaks Pirita rannale leidub nudiste ka Paljassaarel Pikakari rannas. Kui randa mööda veidi maad Paljassaare poolsaare tipu poole liikuda, leiab end ühel hetkel muust maailmast eraldatud rannast, mille liivariba kõrkjate vahelt tabas toimetuse fotosilm nii mõnedki ihualastust nautijad."

Mis selles siis on kui inimene teist inimest alasti näeb? See on ju looduslik! Pirita rand on üle kahe kilomeetri pikk. Narva-Jõesuus on nudistide rand, tõsi linnast natuke eemal. Pärnus Valgerannas tagumine ots mis jääb linna poole on ka alasti päevitajaid täis, mõned koos lastega. Ei ole see mingi nudistide rand ega pole seal ka silte. Lihtsalt inimesed on ja keegi ei hädalda ega vingu. Kui kardetakse paljaid peeniseid ja rippuvaid rindasid siis lihtsalt ei ronita sinna ja lastakse neil olla kes tahavad. Pirita Merivälja poolne kitsas rannariba on nudistide meelispaik juba pikka aega, nõukogude ajast alates. Ja nii nagu Pirital on mujalgi paraku kõik nudistide rannad ühisel alal, ehk kas eraldi ranna lõpu joontel või ranna lõpuosades. Aastaid pole enam Tallinna piires ja lähistel olnud ametlikku nudistide randa. No- ja seetõttu nudistid tekitavad ise paljudes kohtades nudismi rannad, kuhu hakkatakse kogunema. Pirital puuduvad sildid ja hoiatused, kui need oleks seal üleval ei läheks ka häbelikud kodanikud sealt niisama läbi vaid kaarega. Edgaril on mõned asjad ikka tegemata, mis sest, et kiidab nagu oleks Tallinnas kõik okei või veel parem. Siiski võiks taolistes kohtades olla kas või plankaed ees ja eraldatud nudistidele, kui tõesti need lapsevanemad ei seedi nudiste.
Samas ei saa ka aru neist virisejatest, kes otse oma lapsega peatuvad nudistide kõrvale, kuigi terve rand mitme kilomeetri pikkuses on neil vaba. Võibolla peaks äkki eraldama lastele peredega täiesti oma territooriumi, sest mulle, üksikkodanikule ei meeldi trampivad ja lärmavad lapsed, kes jooksevad nina eest läbi, arvestamata sellega, et tuul rannaliiva mulle näkku puhub. Rannas hoidun lastega peredest eemale, sest et ei meeldi lärmakad lapsed.
Eestis ja ka Tallinnas on palju randu mis pooltühjadena eksisteerivad ja võiks teha kuskile neisse randadesse täiesti eraldatud ametlikud nudismi rannad.
Nudistid käivad harjutud kohtades ja käiakse senikaua kui neid kõrgem ametkond ei aja minema.
Näiteks Soomes päevitatakse alasti linna metsades mägede nõlvade peal, mitte ametlikes randades, kohtades kus keegi erilist kisa ja numbrit ei tee ja seal on rahvas harjunud nudistidega.
Eestlased on rahulolematud inimesed, kes pole nõuka ajast veel välja jõudnud tulla.
Minge välismaale vaadake kuidas seal nudism toimib.
Mina jälle ei saa aru, miks väikelapsed rannas alasti peavad olema. Lapsevanemad ise on riides ja laps, keda peaks eriti hoolega suvise päikese eest kaitsma, on ihualasti.
Lastel on täiesti savi nendest nudistidest rannas.
Ei saa ka aru miks peaks alasti keha tabu olema? Samas kodus võivad lapsed vaadata filme kus verd ja tapmist. Pole see alastus nii šokeeriv midagi.  Lapse jaoks ei ole see mitte mingil moel šokeeriv. Ülihoolitsev ema lihtsalt arvab, et kui laps näeb täiesti normaalset inimkeha paljalt, siis saab trauma.
Postimehe fotograafi ja ajakirjaniku tegevust nimetatakse vuajerismiks. Paljaste rindadega päevitavad naised on meie randades juba ammu normaalne nähtus. Saksamaa randades samuti. Skandinaaviamaades ja Saksamaal on tavaline nähtus segasaunad, ka ühiskondlikud. Keegi ei häbene alastust. Postimehe ajakirjanikud aga käivad fotokaga ringi ja teevad põõsaste varjus klõpsu ning riputavad pildid Interneedusesse. Ei pea ju neid seal piilumas ja pildistamas käima.
Psühholoogid-seksoloogid räägivad, et päris paljas ihu on vähem seksikas kui kaetud nii, et midagi ei ole kaetud.
Postimehes ühes teises rubriigis on soovitatud juba viieaastastega seksivestlusi pidada omasooiharuse teemadel.

Riideid vajab enamik inimesi selleks, et lihtsalt parem välja näha ja varjata seda, mida ei pea kõik nägema. Aga kui inimene end paljana hästi tunneb, ei peaks kõrvalseisjad näpuga näitama, vaid viisakas inimene lihtsalt ei vaata, mida vaadata ei taha. Kõik on kompleksides kinni - nii paljalt kui ka riietatuna. 
Inimese keha on iseenesest ju ilus, enamus vähegi arvestatavaid kunstnikke on seda oma parimate võimete järele püüdnud jäädvustada ja see on seda siiamaani väärt tegevus.
Kas on nudistid häirivamad kui hiljutine Tervise Arengu Instituudi  reklaam viltu rippuvast peenises? Plakatid linnatänavail, trammi-trolli ja bussi akendel. Iga ajaleht, ajakiri, mille kätte võtame, kirendab reklaamist, kuidas ikka mehel mehega on hea ja naisel naisega veel parem. Ammu on möödas see aeg kus armunud üksteisele andusid, jagasid hellust ja õrnust.

Lahing Hindriku talus

Määritsad: vasakult Marta ja Erich poegade Lembitu ja Kaljoga, Osvald Tatrik, Marta õde, ema Liina Sillamaa (koeraga) ning keskel Liina ema.

Võrumaa metsavendade üks kangelaslikumaid lahinguid toimus 1. aprillil 1946 Sõmerpalu valla Haamaste külas asuvas Hindriku talus.

Hindriku talu omanikuks oli Eesti sõjaväe kapten Erich Määrits ning seepärast on seda lahingut sageli nimetatud ka Määritsa talu lahinguks. Kapten Erich Määrits võitles 1944. aastal Saksa poolel venelaste vastu ja taganes koos sakslastega Läände. 1946. aastal elasid Hindriku talus kpt Määritsa naine Marta Määrits ja tema ema Liina Sillamaa ning nende sugulased, õde ja vend Erna ja Osvald Tatrikud. Osvald Tatrik oli metsavend ning seetõttu viibisid Hindriku talus sageli ka teised ümbruskonna metsavennad.
 Metsavendade poolt teostatud rünnak Osula asulale 13. märtsil 1946 pani okupatsioonivõimud kihama. Varem polnud Eestis sarnast juhust olnud, et metsavennad hoiavad valla keskust tervelt päev aega oma valduses. See sündmus kajas kuni Moskvani välja, rünnakut arutas EKP keskkomitee oma bürool 28. märtsil 1946 ning seal nõuti Võrumaa NKGB ja NKVD maakonnaosakondadelt otsustavat tegutsemist ning maakonnas banditismile kahe kuu jooksul lõputegemist. Vastasel juhul ähvardati maha võtta nende osakondade ülemad.
 Seetõttu asusid julgeolekuorganid ülima aktiivsusega tegutsema. Sõmerpalu vallas arreteeriti hulgaliselt inimesi, keda kahtlustati sidemetes metsavendadega. Ühelt arreteeritult saadi andmeid, et osa Osula rünnakust osavõtjaid varjab end Hindriku talus. Ilmselt õnnestus julgeolekuorganitel sokutada metsavendade ridadesse oma agent.

Lahingupäev

Ööl vastu 1. aprilli 1946 alustas NKVD sisevägede 138. vahipolgu sõjaväeline operatiivgrupp koos kohalike hävituspataljonlastega operatsiooni Hindriku talus olevate metsavendade vastu. Operatsiooni juhtis NKVD Banditismi Vastu Võitlemise Osakonna (BVVO) vanemoperatiivvolinik vanemleitnant Osokin. Juba 31. märtsi õhtul oli Sulbi ümbruses märgatud sõjaväelaste liikumist. Tolleaegse Sõmerpalu valla partorgi V. Valuski ütluse järgi, kes hävituspataljonlaste juhina osales operatsioonis, võttis sellest osa 120 sõjaväelast ja 15 hävituspataljonlast (E. Laasi “Vastupanuliikumine Eestis 1944–1949”, lk 38). Ümbruskonna elanike jutu järgi toodi aga lahingu käigus kogu aeg sõjaväelasi juurde ning lõpuks oli neid tunduvalt rohkem kui lahingu alguses, mõnede arvates ligi kolmsada meest. Hindriku talus viibis sel ajal kümmekond metsavenda, nende hulgas ka Osulale tehtud rünnaku juhid Avo Pruus ja Karl Heerik.
 1. aprilli varahommikul kell kuus lähenes NKVD sisevägede operatiivgrupp vaikselt Hindriku talule ja piiras selle sisse. Seejärel üritas siseväelaste rünnakrühm elumajja tungida, kuid löödi metsavendade poolt tagasi. Nende järel jooksid majast välja kuus metsavenda ja Erna Tatrik ning üritasid piiramisrõngast metsa suunas välja murda. Läbimurret üritati teha mööda talust kagu poole jäävat madalamat ala, mis tollal oli kaetud hõreda võsaga. Läbimurre aga ei õnnestunud, kaks metsavenda langesid, teised tõmbusid majja tagasi. Erna Tatrik sattus piirajate kätte. Metsavennad avasid elumajast piirajate pihta kuulipilduja- ja automaaditule, üks sõjaväelastest sai surma ja teine surmavalt haavata.
 Seejärel tõmbusid sõjaväelased Hindriku talust kaugemale ja asusid positsioonidele naabertalude kivist hoonete ja metsa varju. Sealt avati Hindriku talule äge tuli – tulistati kahest raskekuulipildujast, seitsmest kergekuulipildujast ja teistest relvadest, kuid metsavennad ei alistunud. Lahingu käigus põletati maha kõik talu kõrvalhooned peale ühe. Pärast seitse tundi kestnud tulevahetust õnnestus NKVD-lastel leekkuulidega põlema panna ka talu elumaja, kus metsavennad end varjasid.
 Nüüd tegid NKVD-lased metsavendadele ettepaneku alla anda. Metsavennad palusid 45 minutit vaheaega tulevahetuses, et oleks võimalik omavahel nõu pidada, mille järel nad annavad vastuse. Tulistamine katkestati mõlemalt poolt. Peale vaheaega teatasid metsavennad: ”Elusalt meie alla ei anna, vaid kaitseme ennast nii kaua, kuni põleva maja lagi ja katus meile peale kukkuvad.” Parlamentäärina tegutses vaenupoolte vahel kogu läbirääkimiste aja Erna Tatrik. Viimase käigu ajal jäi ta langenuna vaenupoolte vahelisele alale lamama. Kes ta maha laskis, pole teada. NKVD dokumentides väidetakse muidugi, et seda tegid metsavennad, kuid arvestades M. Kitse „Haanjamaa monumentides“ kirjapandut, võisid seda teha siiski hävituspataljonlased.
 Metsavennad riputasid põleva maja aknast välja sinimustvalge lipu ning jätka­sid selle all vastupanu, kuni maja kokku varises ja nad enda alla mattis. Nad võitlesid lõpuni ega alistunud, vaid läksid uhkelt sõdurisurma. Koos metsavendadega hukkusid ka majaperenaine Marta Määrits ja tema ema Liina Sillamaa.

Mahapõlenud maja ahjulõõri peidetud pudelist leiti metsavendade läkitus eesti rahvale:

“Eesti rahvas!
 Täna, 1. aprillil 1946. a. meie, Eesti partisanid, võitlesime tiblade ja eesti rahva äraandjate vastu. Avaldasime kuuekesi vastupanu vaatamata suurele ülekaalule umbes kaheksa tundi. Niisiis, eesti rahvas, võidelge visalt eesti rahva vabaduse ja iseseisvuse eest!
 Vapper sõdur švejk
 Elagu vaba Eesti ja eesti rahvas!
 Tervitus kõigile kaaslastele, väikesele õekesele, isale ja emale ja veel kord ­väikesele H-le.
 Tervitab Avo Pruus.”

Pärast lahingut toodi mahapõlenud Hindriku talu elumaja rusudest välja kuus surnukeha. Surnukehad olid niivõrd ära põlenud, et nende isikuid ei olnud võimalik tuvastada. Teada on, et majas langesid metsavennad Avo Pruus, Karl Heerik ja Osvald Tatrik, neljas mees oli tundmatu. Kõik langenud metsavennad, samuti koos nendega hukkunud taluperenaine Marta Määrits ja tema ema Liina Sillamaa maeti sinnasamasse põlenud Hindriku talu elumaja trepi ette. Keegi oli kunagi hiljem nende matmiskoha ümbritsenud maakividest kontuuriga ning kogu okupatsiooniaja tõid inimesed sinna lilli tänutäheks langenud vabadusvõitlejatele.
 Kahe piiramisrõngast väljamurde katsel surma saanud metsavenna ning Erna Tatriku surnukehad viidi Osulasse ja pandi Osula meierei kuuri seina äärde isikute tuvastamiseks ja rahva hirmutamiseks. Nemad on maetud Osula surnuaia vastas üle tee asuva metsa alla, kalmu ümbritseb praegu madal aed. Üks nendest oli Aksel Pallav ning teine arvatavasti Mõnistest pärit Kalju Tiits, sest kohalikud inimesed teda ei tundnud.

Kui suured olid kaotused?

Eeltoodud Hindriku talus toimunud lahingu kirjeldus erineb mõneti NKVD materjalides ja okupatsiooniaegses kirjanduses esitatud lahingu kirjeldustest, sest seda on täpsustatud kohalikelt elanikelt saadud andmetega. Okupatsiooniaegses ajalookirjanduses püüti näidata, et pärast sõda toimus Eestis klassivõitlus, kus eestlased võitlesid eestlastega ning okupatsiooniväed võitluses ei osalenud. Hindriku talu lahingus olevat seetõttu nõukogude poolel osalenud ainult paarkümmend kohalikku hävituspataljonlast, seda, et lahingus osales ka vähemalt 120 NKVD sisevägede soldatit ei mainita poole sõnagagi (M. Kits “Haanjamaa monumendid” 1968, lk 66–69).

Pole täpselt teada Hindriku talus langenud metsavendade arv. Arhiivis säilinud NKVD materjalides (ERAF F 131, n 1, s 51, lk 229; F 131, n 1, s 54, lk 47 jm) on kirjas, et Hindriku talus langes kümme metsavenda ja kolm nende abistajat. Siin on ilmselt tegemist juurdekirjutusega, nagu see Vene ajal kombeks oli. Tollal oli tavaline, et oma saavutusi püüti ülemuste ees ilustada. Kuna Banditismi Vastu Võitlemise Osakonnal olid luureandmed, et Hindriku talus varjab end kümme metsavenda, siis ei olnud võimalik pärast lahingut ülemustele ette kanda, et neli neist pääses ära. Loomulikult kanti ette, et tapeti kõik kümme. Tõenäoliselt langes Hindriku talus siiski ainult kuus või äärmisel juhul kaheksa metsavenda ja kolm nende abistajat. Sulbi küla elanik Elfriede Heerik läks kohe pärast lahingu lõppu, kui NKVD-lased lahkunud olid, Hindriku tallu. Tema otsis sealt oma mehevenda Karl Heerikut, kes ka end Hindrikul varjas. Elfriede Heeriku sõnul olid Hindriku talu põlenud elumaja ees nelja mehe ja kahe naise põlenud surnukehad, kedagi neist ära tunda ei olnud võimalik. Seega koos kahe väljamurdekatsel surma saanud mehega langes Hindriku talus kuus metsavenda, kuid päris surmkindel see muidugi pole, sest mõni surnukeha võis jääda põlenud maja rusudesse. Kuuest langenud metsavennast on juttu ka M. Kitse “Haanjamaa monumentides” ja Võru Koduloomuuseumis säilitatavas koduuurija K. Kongo sovetiaegses uurimistöös (U – 405).

Ka Avo Pruus räägib oma hüvastijätukirjas kuuekesi võitlemisest. Kas ta arvestas kuue hulka ka need kaks metsavenda, kes väljamurdekatsel langesid, oli neid majas veel kuus või luges ta kuue hulka ka majas olevad naised, kellega nad koos langesid?
 Tõenäoliselt oligi 31. märtsi õhtul Hindriku talus kümme metsavenda. Nendest kaks metsavenda, Elmar Kängsepp ja Kalju Heerik, lahkusid aga öösel Hindriku talust ja läksid lähedal asuvasse Parmu veskisse ning magasid seal punkris. 1. aprilli hommikul tulid soldatid ka Parmu veskit läbi otsima. Nad alustasid läbiotsimist kõrvalhoonetest ning veskis asuva punkrini ei jõudnud, sest enne kutsuti nad ära Hindriku tallu appi (andmed pärinevad sel ajal Parmu veskis elanud Eha Kongolt). Kaks metsavenda aga väljusid 1. aprilli hommikul Hindriku talu elumajast oma loomulikke asju ajama, märkasid liikumas vene soldateid ja lasid vaikselt jalga, tallu tagasi pöördumata. Naabertalu perenaine Elfriede Reimann nägi, kuidas üks mees jooksis metsa, kui tulistamine algas. Kuhu jäi aga teine mees?
On avaldatud arvamust, et teine mees võis olla metsavendade hulka sokutatud BVVO agent, kes läks kohe NKVD-laste juurde. Sulbi külas elav Sulev Land kohtas aastaid hiljem juhuslikult autobussis meest, kes kuuldes, et Land elab Sulbi külas, rääkis talle, et tema pääseski Hindriku talust ära. Ta oli aluspesu väel metsa jooksnud, siis ühte tallu läinud, kust sai endale riided selga, ning pärast seda Tartusse. Ka see mees oli avaldanud arvamust, et teine mees võis olla KGB agent. Ühes NKVD dokumendis on lause: „Agentide andmeil oli sissepõlenute hulgas vanemleitnandi vormis bandepealik Avo Pruus.“ Ka see lause viitab sellele, et metsavendade hulgas võis olla Banditismi Vastu Võitlemise Osakonna poolt värvatud agent.

On võimalik, et hommikul talust väljunud kahest metsavennast oli üks NKVD materjalides korduvalt mainitud agent Tark – Aleksander Lotamõis. Igatahes on teada, et Lotamõis oli metsavend ja varjas end Sulbi ümbruses ning võis väga hästi sokutada end Hindriku talus varjavate metsavendade hulka. Tal võis olla NKVD-lastega kokkulepe, et ta väljub hommikul talust ja juhatab haaranguliste löögirühma majja. Pärast Hindriku talus toimunud lahingut jäi Lotamõis kadunuks ning kohalike elanike hulgas oli levinud arvamus, et ka tema sai lahingus surma. Väga võimalik, et ta sai surma, kui juhatas NKVD-laste löögirühma majja, sest NKVD aktis on öeldud, et majja tunginud löögirühma ja metsavendade vahel toimunud tulevahetuse ajal sai seal kaks metsavenda surma (ega nad ei pruukinud märkida, et üks surmasaanu oli nende agent). Aga on ka võimalik, et NKVD viis oma agendi kuhugi teise kohta ja pani ta sinna uue nime all elama, nagu seda vahel tehti.   


Kuidas BVVO teadis, et Hindriku talus varjavad end metsavennad?

NKVD materjalides (ERAF F131, n 1, s 54, lk 46 jm) on korduvalt mainitud, et 24.03.46 arreteeriti Raudsepa talu omanik Paul Männiste, kes ülekuulamisel rääkis, et A. Pruus ja veel mõned metsavennad varjavad end Määritsa talus. Täpsemalt on see lahti seletatud ühes hilisemas dokumendis: „Agendilt Tark (Aleksander Lotamõis) saadi teada, et rünnakust Osulale võttis osa ka nõukogudevastaste lendlehtede levitaja metsavend Harri Männiste. Tema isa Paul Männiste arreteeriti. Ülekuulamisel Männiste midagi ei tunnistanud, kuid kambrisisese agendi kaudu saadi temalt piisavalt andmeid Pruusi grupi kohta ja selle asukoha kohta Määritsa talus.“ (ERAF F131, n 1, s 83, lk 35)
 Kõik pole seoses Hindriku talus toimunud lahinguga siiski lõplikult selge. Nagu eespool juba märgitud, on kuuest langenud metsavennast viie nimed teada, kuues on tundmatu. Väga tõenäoliselt on kuues langenu Mäksa valla Tamme külast pärit metsavend Paul Otsa (1921). Paul Otsa sattus 18. septembril 1945 haavatuna NKVD kätte ja viidi ravile Tartu Maarjamõisa haiglasse. 29. jaanuaril 1946 õnnestus tal haiglast sugulaste abiga ära põgeneda ja ta viidi Hindriku tallu, kus ta väidetavalt langes. Kuid samuti võib kuues langenu olla ka Tartust pärit metsavend Peeter Rahnulaid, kelle hüüdnimi oli Timo. P. Rahnulaid varjas end Sõmerpalu vallas sugulaste juures ning tegutses pikemat aega koos Pruusi ja Heerikuga, võttis koos nendega osa mitmest operatsioonist ja varjas end sageli ka Hindriku talus. Kohapeal tunti teda ainult hüüdnime järgi, sest tema õiget nime ei teadnud keegi. Pärast Hindriku talu lahingut jäi Timo kadunuks ning kusagil enam välja ei ilmunud. Muidugi on ka võimalik, et mõlemad nimetatud mehed langesid Hindriku talus, sest lahingus surmasaanuid võis olla rohkem kui kuus – mõni surnukeha võis jääda kokkuvarisenud maja rusude alt avastamata või seal hoopis ära põleda. Kuid samas pole teada ka nende kahe mehe nimed, kes talust hommikuhämaruses väljusid ja põgenema pääsesid; üks võis olla BVVO agent Lotamõis, aga kes oli teine? Kas see võis olla Peeter Rahnulaid? (NKVD materjalides korduvalt langenuna mainitud Karl Parksepp on Karl Heerik kes oli pärit Parksepa talust.)
 27. mail 1995 paigaldati Endiste Metsavendade Liidu eestvedamisel endise Hindriku talu õuele selle kangelasliku lahingu mälestuseks tagasihoidlik mälestuskivi, kuhu on raiutud viie langenud metsavenna ja nende kolme abistaja nimed.

Pikes Peakis

sõidab lätlane Janis Horeliks sõidab rajalt välja:

Bussil kadusid pidurid

Film

Võib uskuda, võib mitte.

Korstnapühkija

Mõni päev tagasi käis kaks korstnapühkijat pastoraadis. Üks pühkis korstnad ja teine toas lõõrid. Lisaks tuli keskkütte katelt remontida, selleks kulus tund aega.

Venemaa seadus

Venemaa president Vladimir Putin allkirjastas seaduse, millega keelustatakse omasooiharuse propageerimine lastele.
 Seadusega sätestati rahatrahvid tegevuste eest, mida võib käsitleda kui laste ja noorte väärtushinnangute mõjutamisena omasooiharuse suunas, vahendas Interfax.    

Homopropaganda eest võib määrata kuni 100 000 rubla ehk 2300 euro suuruse trahvi ning juriidilisele isikule sama tegevuse eest kuni miljon rubla ehk 23 340 eurot, samuti võib järgneda juriidilise isiku sulgemine.