neljapäev, 6. märts 2025

Eesti Post 1919

Valmeera 1919

Pernau 1941

Pernau 1941

Peetri 1944

Estland - Eesti 1941

Estland - Eesti 1941

Estland - Eesti 1941

Õhupost 1923

Estland - Eesti 1941

Estland - Eesti 1941

Estland - Eesti 1941

kolmapäev, 26. veebruar 2025

Denis Prokopenko (AZOV komandör)

Meid tahetakse veenda, et meie riik ei kuulu enam meile. Et tulemus on juba ette teada ja kõik on meie eest ära otsustatud. Ukrainlasi üritatakse murda, luues illusiooni, et me kõik oleme hukule määratud ja et võidelda pole mõtet. Tuletage meelde, et täpselt sama toimus kolm aastat tagasi. Kuid tookord jäi Ukraina püsima kõigist prognoosidest, arvutustest ja kapitulatsioonikutsetest hoolimata. Andsime vastulöögi, mida meilt ei oodanud ei vaenlased ega liitlased. Selle vastulöögi andsid võitlejad, kes peatasid vaenlase kolonnid sageli ilma piisava ettevalmistuse ja nüüdisaegse relvastuseta, aga kes teadsid, miks ja mille eest nad võitlevad. Selle vastulöögi andsid tuhanded ukrainlased, kes haarasid esimest korda automaadi 24. veebruaril 2022. Meie riigi püsimajäämine ei ole välisriikide liidrite kokkulepete tulemus, vaid sadade tuhandete rindel võitlejate igapäevase hiiglasliku töö tulemus. Venelaste ümber piiratud Mariupolis oli meile täiesti ükskõik, et keegi kusagil peab Ukrainat määratuks kaotama ja ootab, et me loobuksime oma territooriumist ja iseseisvusest. Igaüks meist tegutses sihikindlalt ja isetult, hoolimata analüütikute skepsisest ja sellest, et püüti külvata umbusku ukrainlaste seas. Raskeid lahinguid vaenlase ülekaalukate jõudude vastu pidades olime kindlad, et meie riigi saatus ei otsustu kuskil kaugetes kõrgetes kabinetides, vaid just siin – lahinguväljal. Ja meil oli õigus. Kolm aastat hiljem oleme endiselt samasugusel seisukohal. Vaatame tagasi selle keerulise tee peale, mille oleme selle aja jooksul läbinud ja saame aru, et meil on põhjust uhkuseks ning et meil on, mille nimel võidelda. Nende kolme raske aasta jooksul säilitas Ukraina oma iseseisvuse tänu armeele, mille tõeliseks toeks said vabatahtlikud ja kodanikud, kes toetavad sõjaväge rahaliselt. Seega oleneb ka täna riigi saatus neist, kelle õlgadel püsib rinne. Iga riigi armee staabikindralid võivad kadestada Ukraina sõdurite vaprust. Miljonid inimesed üle maailma avaldavad tunnustust Ukraina julgele vastupanule. Uuema aja sõjaline doktriin, uus globaalne geopoliitiline kaart, uus ajalugu – need kirjutatakse kaevikutes, kus Ukraina sõdur toob rahu lähemale, tabades vastaseid täpsete laskudega.

esmaspäev, 24. veebruar 2025

Kandlõh aastapäävä vastavõtt.

Keegi meie seast on lausunud kaunid read: „Päikesepaisteline Võrumaa nii talve- kui suvehommikul on kui pilt muinasjutust, mis viib sind eemale argipäeva mõtetest. Selle vaatepildi nautimine koos armsate inimestega ongi ummamuudu maa“ Aitäh tähistamast üheskoos meiega Eesti Vavariigi 107. aastapäeva siin Ummamuudu maal.
Fotode autor: Tiina Männe

Õhupost 1923 võltsingud

Huvitav kiri, mille templid, 5 margane ja 45 margane mark on võltsingud. Perforeeritud margid võivad olla Tetsovi personaalse perforeeringu margid. Mõni päev pärast "Aeronaudi" Päevalehes perforatsiooni, mil masin korralikult ei töötanud laskis Tetsov oma marke perforeerida ja selleks ajaks oli masin korda tehtud.

esmaspäev, 27. jaanuar 2025

Ateismi religioon

Mittereligioosseid kultuure tegelikult ei eksisteeri, nagu seda juba ammu täheldati. Ja seejuures täiesti jumalatute inimeste poolt, nagu näiteks Machiavelli, meie ajal aga Spengler. Kõigile suurtele väärtuste süsteemidele, millele on rajatud rahvuskultuurid, panid aluse suured religioonid. Vaevalt et ükski ajaloolane seda eitada söandaks. Ei eksisteeri kultuuri, mille jaoks “pole midagi püha”. Ka ateistlikul tsivilisatsioonil on omad väärtused ja pühadused. Ateistliku tsivilisatsiooni jutlustajad on tegelikult uue religiooni prohvetid: sellest annab tunnistust “inimkonna religioon” Feuerbachil ja Auguste Comte'il; nende õpilaseks ja järgijaks oli Karl Marx oma Kommunistliku Kollektiivi religiooniga. Religiooni kohta vöiks öelda: “Aja religioon välja uksest, ta tuleb sisse aknast”; jah, aknast, koos eluks vajaliku õhu ja valgusega, koos lõpmatusega, mis avaneb meie pilgule. Ainult Inglise ja Prantsuse “valgustuse” armetu psühholoogia võis kujutleda, et usulist tunnet on võimalik kaotada mõistuse dekreetidega. Kaasaegne psühholoogia koos oma avastustega hingeelu tohututes senitundmatutes valdkondades näitab, et usuline tunne ja usuline müüt, mis on teadvusest kõrvaldatud ja teadlikult maha surutud, elavad ja tegutsevad seda eredamalt ja fanaatilisemalt edasi alateadvuses. Religioosse tunde juured on alati olnud alateadvuses ja kui neid juuri ei kultiveeri enam teadvus, hakkavad nad sigitama kohutavaid ja väärastunud atavisme või paremal juhul ajama muistsete, ajast ja arust religioonide idusid. Kommunismi ateistlikul religioonil on omad prohvetid, kirikuisad, omad ikoonid, hauakambrid, reliikviad, pühakiri, dogmad, patristika, tal on omad ketserid, oma ortodoksia, oma katekismus, omad ketserite tagakiusamised, omad [105] patukahetsemised ja mahasalgamised ning lõpuks ka oma suurepäraselt organiseeritud inkvisitsioon. Sellel religioonil on oma äravalitud rahvas (proletariaat) ja oma internatsionaalse kommunismi messianistlik ideaal. On muidugi tore, et inimene lõppude lõpuks ei kannata järjekindlat ateismi välja. Öeldes lahti tõelisest Jumalast, loob inimene endale ilmtingimata iidoli, “loob endale ebajumala”. Inimene otsib, kelle ees kummardada ja mida teenida, talle on vaja tõeliselt olemasolevat ja tõeliselt väärtuslikku, olgu see siis proletariaat, klassideta ühiskond, kommunism, rahvus või lihtsamalt ja piltlikumalt väljendudes: talle on vaja isevalitsejat, juhti, kellele osutatakse austusavaldusi nagu jumalale ja püstitatakse ausambaid. Sest kui Jumal on nähtamatu ja mõistetamatu, siis iidol on nähtav, mõistetav, käegakatsutav – selles on tema tohutu eelis primitiivse teadvuse jaoks ning ateistlik materialism teebki tähtsa avastuse: iidol koosneb mateeriast, ta ongi mateeria. Mateeria on tõeliselt olemasolev ja tõeliselt väärtuslik. Ta asendab eelmise jumaluse, ta on tõeline “kõigevalitseja, taeva ja maa looja”, ta haarab enesesse ja loob kõik eksisteeriva. Järjekindel ateism ebaõnnestub: ta läheb üle ateistlikuks religiooniks, sest inimene tunnistab alati midagi tõeliselt olemasolevaks ja tõeliselt väärtuslikuks. Inimene seisab alati teatud paratamatus suhtes Absoluutsega, alati absolutiseerib midagi ja relativiseerib midagi … Selline küsimus eksisteerib täiesti ka Lenini jaoks ja ta vastab: absoluutne on “objektiivne reaalsus”, objektiivne reaalsus aga on mateeria … [106] Seepärast loob igasugune tõelise Jumala ja religiooni eitamine otsekohe iidoli või fetiši, filosoofias aga absolutiseerib igasugune tõelise absoluudi eitamine otsekohe olemise mõne alluva astme või alluva väärtuse. Marksismi ateistlik religioon on mateeria fetišism, mis üritab peita end ammuilma iganenud teaduse varju. Milles siis seisneb ateismi religiooni ahvatlus? Missugune on tema varjatud motivatsioon? Dostojevski väljendas esimesena tema alateadvuslikku dialektikat: kõik on lubatud, aga ainult sel juhul, kui ei ole Jumalat ja Isa. Mateeriat võib kohelda kuidas tahes, vaimseid imperatiive, “käske”, mis tulevad kõrgemalt poolt aga mitte. Kui Jumal-Isa on kukutatud, see nõudev, süüdistav ja käsutav Vaim koos Tema printsiipide ja keeldudega, siis pole emake-loodus kohutav, ta on sunnitud kuuletuma sellele, kes astus Isa troonile ja kuulutas enda mitte kellelegi alluvaks. Mateeria (loodus) ei anna meile mingeid imperatiive, ta on meist madalamal ja meile allutatud, ta on materjal ning muudetakse tootmisvahenditeks: me [107] kasutame teda kuidas tahes ja milleks tahes. Kui on olemas ainult mateeria, siis seisame meie tema tipus, meie kohal ei ole mitte midagi ja meile on kõik lubatud. Kui järjekindel ateism on võimatu, siis kujutab “ateismi religioon” endast veel suuremat vasturääkivust. Ja ometi see vasturääkivus elab ja toimib. See on religioon ilma harduseta, ilma saladustundeta, ilma transtsendentseta, ilma väärtuste hierarhiata, ilma “südameta”, ilma armastuseta. See on vihkamise religioon: jumalate kukutamise religioosne fanatism. Ta on läbinisti vasturääkiv: kinnitades immoralismi, ta moraliseerib, kinnitades, et “kõik on lubatud”, ta eelkõige keelab ja surub maha. Ja siin kuulub Dostojevskile viimane sõna: “Inimesel ei ole püsivamat ja piinavamat muret kui see, et vabaks jäädes leida endale võimalikult kiiresti, keda kummardada.” Ning selles ebajumalakummardamises lakkavad nad olemast inimesed ja muutuvad reptiilideks … [108]. Boriss Võšeslavtsev, MARKSISMI FILOSOOFILINE VILETSUS (1952). Tartu 2025: Ilmamaa.

reede, 24. jaanuar 2025

Eesti Post Otepää 1941

Christoph Gärtneri 61. oksjonil 18. veebruar 2025 13:00 CET LIVE! Tüüp II, alghind 2000€