Nägemus - Otto K

Korrusmajas elav, kinni istunud pätt Vasja, kes alailma tüli norib, laamendab ning õhku rikub, on lahti kiskunud naabri korteri ukse ja peksab selle esikus oma naabrit. Naaber olla talle ohtlik tundunud. Kavatsenud kallale tulla, kuigi elab ja on täitsa rahulikult. Naabrimees hakkab küll vastu nagu oskab, aga veri juba voolab. Pätt on kogenum, julmem ja tugevam. Vangla kogemustega. Nagu narkoosi all - löö või ära löö - talle ei loe miski. Ei tunne valu. . Inimesed on oma korterite ustel ja julgemad isegi koridoris. Vaatavad pealt, ahhetavad, kommenteerivad. Mõned julgemad hüüavad: jäta järele! Üks ütleb teisele - ma Vasjaga hoovis laupäeval enam doominot ei mängi ja õlut ei joo. Teine lubab temaga mitte enam niipea kalale minna. Kolmas lubab temalt mitte töölt varastatud ehitusmaterjale osta. Neljas seletab, et tema enam Vasjale kolmekat ei laena. Viies hüüab aga naabrile, et ta annab pärast näolt vere pühkimiseks oma taskurätiku. Appi ei lähe keegi, et neid endid pärast milleski süüdistada ei saaks. Pealegi võib ju ise ka Vasjalt kolaka saada. Äkki pärast hull paneb suure vihaga veel maja ka põlema! Ei, parem las peksab naabri läbi ja rahuneb. Kobib oma korterisse tagasi ja saab tast jälle enam-vähem rahu. Rahu on peamine. . Lõpuks tüdinetakse vahtimisest ja loivatakse tubadesse tagasi. Igavaks kiskus. Kaua sa ikka vahid. Kodus hea teed keeta ja telekat vahtida. Rõdult tuvisid toita. Kellelgi jäi põranda pesemine ka pooleli. keegi peab poes ära käima jne. Naabrite vaheline asi. Ikka juhtub. Elu läheb edasi. Pealegi sai ju kokku lepitud, et oma trepikoja asju ei lahendata kätega, vaid iga kuu lõpus toimuval ühistu koosolekul. Sinna on 2 nädalat aega. . Võtavadki teema viisakalt üles. Tsiviliseeritud inimeste kombel. Mõistavad Vasja käitumise hukka ja manitsevad teda edaspidi viisakamalt käituma. Panevad ehk rahadki kokku ja lasevad naabri ukse väljastpoolt ära parandada. Et trepikoda viisakas välja näeks. Naabri korteri remont on naabri enda asi. Mis see teistesse puutub. . Vasja lösutab koosolekul, närib tikku ja vahib loiu ülbusega kõnelejaid. Sülitab põrandale ja peeretab mitu korda pikalt ja häälekalt. Siis ajab end püsti ja loivab minema poetades üle õla: hren s vaami, joobannõje petuhi. Pederastõ.