MEEDIAMAASTIKU MUHUD JA LOHUD

Roosa Udu

34. Head isu, siin on teie kivi!
Rahvasuu on meile kinkinud mitmeid toredaid ütlemisi. Näiteks – kõik ei pääse marjamaale, muist peab jääma karjamaale. Või siis – parem pool muna kui päris tühi koor.
Lahtiseletatult tähendab see, et raskel ajal peab rõõmustama ka karjamaa kasutamisõiguse pärast ja olema tänulik isegi pooliku muna üle.
Lauri Vahtre suurepärane artikkel „Valeprohvetid sunnivad meid vabandama“ ei pääsenudki Postimehe paberlehte, nii pole suurel osal lugejatest selle olemasolust aimugi. Ja ega veebilehes ilmunud lugu kaugeltki kõigile tervikuna loetav olnud, maksumüüri tagant paistis välja vaid loo algus.
Aga samas peab rõõmustama – ta ilmus siiski! Olgu peale pool muna (pean silmas poolt lugejaskonda), aga ometi said autor ja märkimisväärne osa lugejaid kokku!
Ma ei ole päris kindel, kui palju meile veel on antud taolisi kirjutisi lugeda. Mitte ainult selle pärast, et neid ei taheta avaldada, vaid et kogu olukord maailmas tundub olevat nii lootusetu, et vägisi tekib ütlejatel-arvajatel tahtmine käega lüüa ja suu pidada. Või siis sulg nurka visata. Kesse siis toore jõu vastu saab!
Küll on tore, et need meeleolud pole Lauri Vahtrest üle sõitnud. Tahaks talle kohe Õnne tänava kombe kohaselt tunnustust jagada – et sina ka jaksad!
Millest siis artikkel räägib? Eks ikka sellest, kuhu me jõudnud oleme. Sellest, mida on endaga kaasa toonud rahvusvaenulik mõtlemine, mis kuidagi märkamatult ja terve mõistuse vastaselt meie õuele on sõitnud.
Mõneti on taoline asi mõistusevastane, tegemist on justnagu endavihkamisega. Võetud on lausa enesehävituslik kurss. Kui eestlased tõepoolest hakkaksid end kui rahvust häbenema ja vihkama, nagu „eliit“ meid ässitab, tähendaks see meile surmaotsust.
Vahtre artiklit lugedes tabasin end pidevalt küsimas – kuidas oleme küll niikaugele jõudnud, kuidas oleme lasknud oma vabaduse käest rebida ning lasknud tervele ühiskonnale pähe tõmmata poliitkorrektsuse ideoloogilised päitsed? Kuidas üks vähemus, kes põlgab meie rahvuslikke ideaale, meie püsima jäämise tahet, on saavutanud sellise mõjujõu? Mida teha, et kõlama pääseks ka valdava enamuse hääl, et oleks võimalik tunnistada sobimatuks see, mis võõrastav ja vaenulik.
Sedasama küsib ka Vahtre: „Kuidas me kõigest kolmekümne aastaga niikaugele oleme jõudnud?“ Ta tabab naelapea pihta, kui kirjeldab meie praegust olukorda:
„Balti ketis seistes me skandeerisime: «Vabadust! Vabadust! Vabadust!» Ja vabaduse me justnagu saime. Nüüd aga teevad ennast rahvuse eliidiks kuulutanud valeprohvetid kõik, et me skandeeriksime: «Vabandust! Vabandust! Vabandust!»“
Seda võiks nimetada geniaalseks kalambuuriks, kui asi poleks nii traagiline. Vabaduse õilis ja kõikehõlmav ideaal on muutunud mingiks väiklaseks isiklike arvete klaarimise kampaaniaks, kus inimest sunnitakse ise oma vabadustest ja tõekspidamistest lahti ütlema. Kas oma karjääri, mugava elu nimel või lihtsalt hirmust tugevama eest on nii mõnedki valmis end alandama, loobuma väärikusest, kordama mingeid rituaalseid ja enamasti mõistusevastaseid klišeesid, mida neilt nõutakse.
Mitte alati pole nähtavad need mehhanismid, mille abil inimesi survestatakse, ent need on olemas. Kuidas muidu, nagu ei millestki, ilma ühegi nähtava põhjuseta, tormavad tuntud lauljad üksteise võidu kahetsema aastatetagust „eksimust“. Vähe sellest, nii mõnigi neist vandus sama hooga ka oma palavat truudust rassismivastasele võitlusele.
Ja kui tormipuhang oli üle käinud, häbistatavad ära häbistatud, patukahetsejad endale tuhka pähe riputanud ja õigele ideoloogiale truudust vandunud, valitseb nüüd jälle vaikus. See pseudoprobleem ei huvita enam kedagi. Tsunami tormas üle, jättes endast maha korvamatud purustused.
Selgroogu saab murda vaid üks kord. Kui oled astunud vabandamise teele, tunnistad end sellega süüdi, ehkki ei pruugi seda ise tunda. Veel hullem, kui sind pannakse uskuma, et oledki süüdlane. Sellise manipuleerimise tagajärjel käib ohvri peas nagu mingi klõps, ta hakkab põlgama ja häbenema oma seniseid tõekspidamisi ning võtab omaks võõrad tõed. Pean sellist survestamist ja manipuleerimist inimsusvastaseks kuriteoks.
„Me olevat kõik väga süüdi,“ kirjutab ka Vahtre. Kui Balti ketis sai nõutud vabadust, iseolemise õigust oma rahvale, siis poliitkorrektsus on kõik tollased ideaalid mitte ainult kahtluse alla seadnud, vaid ka ära põlanud. Tõelisi väärtusi asendab nüüd mingi veider ersats, leiva asemel torgatakse meile pihku kivi.
„Balti ketis ei seistud soovahetusoperatsioonide riikliku rahastamise nimel, vaid selle nimel, et eesti lapsed eesti keeles rääkimise eest enam peksa ei saaks,“ kirjutab Vahtre.
Jah, lausa hädavajalik on vaadata asjadele selge pilguga ja julgeda teha vahet, mis on ehtne, mis pseudo. Seda hoolimata lärmajate sajatustest ja mesikeelsetest eksitussõnadest. Samm sammult valele ja pettustele järele andes, kasvõi ainult selleks, et rahu saada või tarbetuid konflikte vältida, loobutakse samal ajal oma tõekspidamistest, oma ideaalidest. Pikemas perspektiivis ka oma tulevikust.
Tükkhaaval, jupphaaval, päevhaaval, tundhaaval
üksteisel’ müüme omad usud ja tõed.
Lõpuks on ainult kõik, ainult enesemüümine –
turul me oleme vennad ja õed!
Olgem ausad, Balti ketis seistes see laulusalm meid küll ei kummitanud. Tundus sel üleval hetkel täiesti ebakohane.
Ehk peaksimegi oma praegust kurssi sättima tolleaegsete sihtide järgi? Vasakliberaalse kirve kompassi alt ära võtma ja ohutusse kaugusesse asetama? Meil ju oma Eesti asi ajada!