Et sallivusest jutlustavad inimesed ei märka oma enda käitumises täiesti ilmseid sallimatuse jooni, ei ole enam ammu üllatav – see on saanud tavaliseks. Ent kusagilt lähevad siiski piirid ning see, mis võiks ehk olla aktsepteeritav mõne suvalise tatipritsi puhul, ei pruugi olla kohane rääkides riikliku kultuurilehe peatoimetajast.
Kui sellist käitumist siiski peetakse igati kohaseks, siis tuleks riiklikul tasandil avalikult tunnistada, et religioonis nähakse ühiskonna jaoks mitte väärtust, vaid taaka ja arengutõket, ning et Eesti kultuuripoliitika jaoks ongi mitte üksi aktsepteeritav, vaid lausa ihaldusväärne religioon – “liigist” olenemata! – koos kõige sellega kaasnevaga avalikust elust välja tõrjuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar