Tõeline muslim on kohustatud elama nagu Muhamed, aga see on tänapäeva seaduste järgi karistatav.
Läänes rahvastik vananeb, kuid islamimaailmas demograafilise plahvatuse tõttu suureneb, nooreneb ning valdavalt vaesub – ja veel aastakümneid.
Kujunenud on halvim võimalik variant: mitte ainult et demokraatiat pole suudetud muslimitele omaseks teha, vaid sealtpoolt liiguvad nüüd siiapoole muslimite hulgad, kellele demokraatia on vastuvõetamatu.
Selle suure rahvarändega tuleb läände valdavalt islami usku meessoost noorsugu, kellest paljud on tõsiusksed muslimid, salafistlike vaadete kandjad. Salafiidid lähtuvad islami kahest peamisest põhimõttest: tuleb püüelda šariaatliku elukorralduse poole ja tõelise muslimi eeskuju on prohvet Muhamed. Need on islami kaks alustõde, millele ei saa vastu vaielda ka mõõdukad muslimid.
Võib-olla polegi valdav osa tulijaid salafistlike vaadetega, kuid siia saabudes ning niivõrd erineva elukorralduse ja väärtustega vastakuti sattudes avastab vähemalt osa neist ainsa kindla vaimse pidepunkti – tõsimeelse islami – veelgi tugevamini, kui seda tunti omal maal.
Šariaati eitades salgad usku
Ärgu lugeja mind valesti mõistku. Salafistidest rääkides ei pea ma silmas sajandeid Eestis elanud tatarlasi, asereid ega teisi rahvad, juba põlvkondi läänes elanud muslimeid, end jumalani taga ajavaid sufisid, meelelaadilt ilmalikke ja ainult formaalselt rätti kandvaid islaminaisi, kes kõik on meie mõistes pühapäevakirikulised ja tõepoolest rikastavad lääne kultuuri. See seltskond ei võta Muhamedi eeskujuks ega tea isegi, millist elukorraldust šariaat sätestab.
Salafistidega seevastu on tõsine probleem, sest ilmakorraldus, mille poole nemad püüdlevad, on läänelike väärtuste vastand. Siinsed mõõdukad muslimid on nende ideoloogilise konksu otsas, sest iga islami taustaga isik saab küsimusele, kas šariaat peaks kehtima ja kas prohvet Muhamed väärib järgimist, vastata ainult jaatavalt. Sellele küsimusele eitavalt vastamine on islamis tõlgendatav suurima patuna – islamist lahtiütlemisena.
Kujunebki olukord, et kuigi mõõdukaid ja ainult vormilise usutunnistusega muslimeid on läänes tunduvalt rohkem kui salafiste, moodustavad nad islami-kisakõride taustal vaikiva massi. Ajaloost aga on teada, et ka väike punt kuutõbiseid võib oma vaated segastes oludes kehtima panna, mida ilmestab näiteks bolševike sajand tagasi alustatud veriseim peatükk maailma ajaloos.
Läänes viimasel ajal aktiivselt propageeritav käsitlus, nagu oleks islam rahureligioon, vastab ühes asjas tõele: islami järgi on tõepoolest rahu majas, kui maja kohal lehvib prohveti must sõjalipp. Sellist sõnumit kannab islamiõpetlaste pea pooleteise tuhande aastane koraani tõlgendamise traditsioon, mille järgi viimased käredamad ilmutused tühistavad legaalsuse mõttes varasemad rahumeelsed. „Tapelge nendega, kes ei usu Allahit ega viimset päeva, ei keela seda, mille keelas Allah ja tema Saadik, ega allu tõelisele usule — nendega, kellele pühakiri on antud, kuni nad on toonud pearahamaksu oma käega ning on alandatud” (9.29) on ülim varasemate rahumeelsemate koraanikohtade, sh keskse sallivustsitaadi „Pole sundi religioonis” (2.256) üle.
Islami pärimus sunna on täis sellist islami ülimust. „Mul on kästud tapelda inimestega seni, kuni nad ütlevad: pole teist jumalat peale Allahi,” kõlab üks arvukatest. Islamile alluvad uskmatud (dhimmi’d) aga on „muslimite elatusallikas”, nagu ütleb teine lausung muslimite peamises traditsioonikogumikus.
Sissepääs rubla, väljapääs kaks
Tänapäeval vaieldakse läänes palju selle üle, milline ikkagi on tõeline islam. Muslimid ei vaidle – tõelise islami esmane tunnus on islami õiguse šariaadi kehtimine. Šariaadi järgi valitseb islami- ja muu-usuliste vahel sõjaseisukord, kuni mittemuslimid kas islami omaks võtavad või muslimitele poliitiliselt alluvad. Seda sätestavad nii keskaegsed kui ka tänapäevased islami õiguse kogumikud.
Keskne islami õigust käsitlev käsikiri, Burhān al-Dīn al-Marghīnānī (1135–1197) koostatud „Kitāb al-Hidāyah” määrab: „Ning Prohvet (olgu Temaga Allahi õnnistus ja rahulolu) on öelnud: „Mul on kästud tapelda rahvaga seni, kuni nad lausuvad: „Pole teist jumalat peale Allahi.” Ja kui nad hoiduvad [islamit omaks võtmast], kutsutakse neid üles maksma pearahamaksu, sest sellise käsu andis Allahi Saadik – rahu olgu temaga! – oma väepealikele.”
Teine peamine islami õigust käsitlev töö „Umdat al-sālik wa ’uddat al-nāsik”, mille autor on Shihāb al-Dīn Abū al-’Abbās Ahmad ibn al-Naqīb al-Misrī (1302–1367), sätestab: „Ning tapeldakse juutide, kristlaste ja zoroastristidega seni, kuni nad kas astuvad islami usku või varmalt maksavad pearahamaksu; kõigi teistega tapeldakse kuni nende muslimiks saamiseni.”
21. sajandi islami õiguslikud seisukohad on samad: islam kui ainuõige religioon peab maailmas valitsema. See on kirjas ka tänapäevastes islami õigust käsitlevates töödes. Islami ülimuses on „omadele” jutlusi pidades veendunud suur osa maailma umbes miljoni mošee imaame. Kõikvõimalikud islamitegelased on sellist seisukohta ka lugematuid kordi väljendanud.
Mõistagi leidub koraanis ja islami pärimuses rohkesti kohti, mis justkui väidaksid midagi muud. Tõepoolest, sealt võib leida mida tahes, kuid tõelise islami ainsa mõõdupuu, šariaadi seisukohti need ei väära, sest sellised „rahulausungid” pole šariaadi põhimõtete alus. Samal ajal kasutavad tänapäeva islamipropagandistid neid rahulausungeid agaralt ära, andmaks islamile uute hingede püüdmiseks meeldivamat mõõdet. Sissepääs rubla, väljapääs kaks – selline on šariaadi nõue, et kui inimene on juba kord islami omaks võtnud, siis selle hülgamine on surmaga karistatav.
Elada nagu Muhamed?
Suur probleem on ka läänes elavate salafistide ja nüüd suure lainena siia saabuvate uute tõsiusklike muslimite taotlus järgida eeskujuna prohvet Muhamedi. Muhamed elas karmil 7. sajandil araabia kolkas, kus äraelamise ja ellujäämise nimel tehti sageli seda, mis tänapäeval oleks karistatav karistusseadustiku kõige rangemate paragrahvidega.
Muhamed tappis oma käega ja käskis tappa suuri rahvahulki, tänapäevases mõistes saaks teda süüdistada massimõrvas. Iseloomulik on „araabia ajaloo isa” al-Tabari tähtsaimas muslimite ajalootöös „Ajalugu” leiduv kirjeldus, kuidas Muhamed hukkas oma ustavate jüngritega üle poole tuhande „islami vaenlase”, sh tappis ühe naisterahva oma käega karistuseks selle eest, et too oli lahingus ühe muslimi tapnud: „Allahi Saadik andis käsu, et [juudi hõimu] Banu Qurayza jaoks kaevataks maa sisse kraavid; seejärel ta istus maha, ‚Alī ja al-Zubayr hakkasid kahekesi neil päid maha raiuma tema ees; (...) Naine, kelle tappis Prohvet sel päeval, tal oli nimeks Bunānah (...) Allahi Saadik käskis tal enda juurde tulla ning raius tal pea maha...”
Sellega, et jüngrid Muhamedile „prohveti vaenlaste” maharaiutud päid tõid, õigustatakse otseselt tänapäeval Süürias, Iraagis ja mujal levinud „islami vaenlaste” peade maharaiumist.
See, et umbes 55-aastane Muhamed kosis kuueaastase Aisha ja hakkas tüdruku üheksa-aastaseks saades temaga suguliselt läbi käima, on tänapäevases mõistes pedofiilia. Kuid islamimaailm on „Muhamedi eeskujule” ja just sellele sündmusele toetudes sätestanud tüdrukute mehelepaneku ea alammääraks üheksa aastat. Peale selle röövimised, vägistamised, orjapidamine – kõik see, millest Muhamedi biograafiad põhjalikult pajatavad.
21. sajandi islami autorite kurikuulsad „naisepeksuraamatud” ei moonuta tõelist islamit, vaid järgivad piinliku täpsusega Muhamedi ja tema jüngrite käitumist. Kuulsad on Muhamedi sõnad, et kui mees oma naist tahab, siis ei tohi naine keelduda isegi kaamelil sõites. Erilise sallivuse märgiks on islamiapologeedid pööranud tema lausungi naiste üleastumiste kohta: „Pekske neid, kuid mitte julmalt.”
Enda vaenlasi, tõsimeelseid muslimeid ei peaks lääs teadlikult vastu võtma. Koraan, habe, burka ja kogu islamistlik keskaeg peavad jääma islamimaailma. Aidata tuleb tõelisi abivajajad, mitte meid vihkavat islamistlikku noorsugu. Sellist läänt vihkavat seltskonda on Euroopas juba niigi sadu tuhandeid.
Tõsi küll, siinsed salafistid pole terroristid – nad lihtsalt vihkavad meid kui uskmatuid ja ihkavad muu-usksete võimu asemele islamit. Siit on ainult väike samm terrorini.
Ilmekas on asjaolu, et läänes elavatest muslimitest soovib eri andmeil šariaati järgida veerand kuni pool küsitletuid. Need arvud pole siiski nii hirmuäratavad, kui esmapilgul paistavad, sest islami põhinõude, šariaadi kehtimise vajadust ei suuda vormiliselt eitada ka paljud mõõdukad muslimid või lausa islamimaailma taustaga ilmikud, kes samuti salafistide vastu tülgastust tunnevad.
Rahujuttu me juba tunneme
Kuidas küll on võimalik jõuetus ja tahtmatus, mis ei lase 7. sajandi verejanulist islami primitivismi olemuslikuks ohuks tunnistada? Kuidas on võimalik, et nõukaaegse orwelliliku ideoloogilise hüüdlause „Miru mir!” („Rahu maailmale!”) ees säilitati kainet meelt, kuid uus ilmavalitsemise ambitsioon „rahureligiooni” näol on jalad alt löönud?
Selline sättumus võimaldabki salafismi kantsil Saudi Araabial aktiivselt läänele islamismi peale suruda, küll siia mošeesid ja islamikoole rajades, küll islami ülimust muud moodi mahitades.
Viimane selline päheistumine on see, kuidas saudid surusid oma liitlase USA kaudu läbi keelu kasutada nimekuju „Islamiriik”, sest see justkui moonutavat tõelist islamit! Islamilobi tõttu kasutatakse nüüd üha rohkem nimekuju Daesh, mille vastand justkui oleks saudide „tõeline” islam. Mis edasi? Ärme kritiseerime kommunistlikku ideoloogiat, vaid räägime edaspidi kommunismi ideaale moonutanud Stalinist ja Põhja-Koreast? Absurdne, sest kui Islamiriik millestki kinni peab, siis on see Muhamedi eeskuju ja šariaat – ja šariaatlik elukorraldus on Saudi Araabia riikluse alus, mille järgi igasugust Muhamedi kritiseerimist peetakse surmaga karistatavaks.
Kuni lääs ei tunnista olemuslikku „uut” ohtu islami näol, seni jäämegi endid pärast muslimiterroristide igat õõva-tegu kui pühademune frankide, belglaste ja varsti ka muude Euroopa
liikmesriikide lipuvärvidesse värvima, korrates lõpmatuseni jõuetult: „Je suis... je suis... je suis...”
Üllar Peterson
Lühendatult Akadeemia nr 3/2016
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar