Üks kiri

Täna tuli üks kena kiri, millega olen päri ja ehk on see mõnelegi mõtlemapanev.
--------------------------------------------------------------
Ahlan wa-sahlan, kõik põgeniketeemaga tegelejad!
See piltide kõrvutipanek on ja kannatuste ning süü võrdlemine on nagu küsimus, miks jalgpallur teenib paremini kui tuletõrjuja. Ei ole ise jalgpalliasjatundja, kuid oletan, et küsimus on valesti püstitatud, jalgpallur ja tuletõrjuja saavad palka erinevatest kohtadest, ja need omavahel neid palkasid ju läbi ei räägi. Ka on probleem selles, et tuletõrjujaid vajatakse igas vallas, igaks juhuks, jalgpallureist piisab, kui neid televisioonis näha on (kui me ei pea silmas noorte jalgpallitreenereid).

Kes on süüdi süüria poisi surmas? Ilmselt ülevedaja. Miks ta tahtis Euroopasse? Süüria on ju kena maa, pindalalt küll väike, nagu neli Eestit, väiksem kui Valgevene. Süürias elas 2013 19 000 000 inimest. 2/3 Süüriast on päris hea põllumaa, 1/3 väga halb, võimatu. Seega, kasulik pindala nagu kolm Eestit, asustustihedus veidi kõrgem kui Leedus. Nähes satelliidipilte võime öelda, see on süüria inimeste töö tulemus, et Süüria on nii haljas, Türgi piiril algab kohe kõrb, meetri pealt. Jumal oleks küll lasknud vihma sadada võrdselt Süüria ja Türgi põllumehele. (Saame ka türklastest veidi aru, Türgimaal on inimestel tung otsima tööd merele ja suurlinnadele lähemale.)

Esitame klassikalise küsimuse süüria-iisraeli suhetest, süürlane ütles 800 e.Kr., "Mis on Jordan võrreldes Adana ja Parpariga?" Tänapäeval, kahjuks, Adana ja Parpar on Damaskuse kohal sageli meetrilaiused. Kuid Orontes voolab ilusasti. (Eufrat mitte nii ilusasti enam.)

Kahjutundega olen ma jälginud juba kaks aastat sõda Süürias. Enne sõda oli Süürias tapmiste statistika madalam kui Eestis. Kirikut peeti oluliseks rahvusliku identiteedi osaks, Süüria võistles kristliku kunsti varade poolest Euroopaga.
Loomulikult polnud Al-Assad meie mõistes demokraatlik valitseja, ta on ikkagi üsna kurjast perekonnast, korrumpeerunud. Kuid ta viis läbi selle, et vägivald oli riigis tema ainuõigus, teised inimesed ei tohtinud kedagi lüüa ega tappa, ja seda jälgiti. Ta soosis mõnd euroopalikku väärtust, nagu naiste võrdõiguslikkust (millest kujunev demokraatlik Süüria oma Al-Nusrade ja teiste selliste erakondadega peab ilmselt mõneks sajaks aastaks loobuma). Ilmselt ahnitses diktaator enese kätte vara. Kuid ta sai aru ühest asjast, inimeste tapmine on ebaproduktiivne tegevus, mis ei soodusta majandust. Majanduskasv oli aga Süürias käimas juba diktaator Al-Assadi ajal, seda tunnustas isegi selline majandushiiglane nagu Iisrael.

Ning nüüd tapetakse Süürias massiliselt inimesi, mille ohvriks on põgenikud ja uppujad, ning ka Euroopa elu.
Mind vaevab väga selline teema. Soomes oli uudis, et peaminister Juha Sipilä võttis enda korterisse kakskümmend põgenikku, olles külalislahkuse ja sallivuse eeskujuks. (Tal on ju maja Kempeles praegu tühi.) Kuid võibolla on mõni neist inimestest, kes külalislahkust vajavad ja Euroopasse tulevad, ise Süürias kellegi kodunt välja ajanud. Islamis on ju selline kord, et inimest kodunt välja ajada ei tohi, ning islam pöörab õiglusele palju tähelepanu (sõna din tähendab nii "õiglust" kui "religiooni"). Ja kui nüüd moslem kuulutab kellegi kristlase kodu oma koduks, ei ole kristlasel enam õigust sinna tulla, sest "inimest kodunt välja ajada ei tohi". Millest aga probleem alguse saab, on see, et moslem soovis kristlasele head, sest ka selline kokkupuude islamiga on ikkagi kokkupuude islamiga ja seega elu ja õiglust edendav.
Värske näide, mille mulle rääkis üks pagulane. Rootsi saabus pagulasena sada perekonda Iraagist, nad tahtsid leida Rootsis kodu, ja jäid seda ootama põgenikelaagrisse. Põgenike hulgas oli 2% kristlasi, ning neile öeldi laagris, et nad peavad siit lahkuma, ei tea kuhu, sest nad pole moslemid. Kui ei lahku, nad tapetakse.

Nüüd siis viitasingi, mis on süüdi süüria poisi surmas. Mis lahendust mina asjale näen, ongi see. Araabia maad vajavad selliseid valitsejaid, kes keelavad tapmise, loomulikult surmaähvardusel, mitte kõnega sallivusest. Surmaga ähvardamine ei vasta küll meie arusaamadele, oleme selleks liiga kristlikud ja ligimest armastavad, kuid kui ühiskonnas on islamit palju, siis teisiti ei saa. See on küll vahel valuline, see eeldab mõtete ja tegude kontrolli riigi poolt, millel võib olla ohvreid, nagu oli ohvreid Al-Assadi aja Süürias või Mubaraki aja Egiptuses, kuid need olid ühiskonnad, mis olid ikkagi võimelised looma majandus-, teadus-, kultuuri- ja turismisidemeid Euroopaga.

Maa salaam!