Ukraina steppi rajatud Severodonetskis pole sellel suvel pea kaks kuud tilkagi vihma tulnud, rohi haljasaladel on kõrbenud ning linna läbivatel pikkadel sirgetel prospektidel vihiseb kuum stepituul. Kuid see on linna, mis on praegu Luganski oblasti ametlikuks keskuseks, üks väiksemaid muresid.
Severodonetsk on tüüpiline Ida-Ukraina tööstuslinn, mis kerkis möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel steppi rajatud keemiatehase ümber. Linnaõigused sai praegu enam kui 120 000 elanikuga Severodonetsk 1934. aastal ning linna kogu elu ongi pöörelnud peamiselt sealse keemiatehase Azot ümber.
Kuni Nõukogude aja lõpuni elati seal tüüpilist Nõukogud Liidu tööstusliku provintsilinna pisut unist elu. Inimesed said palka, mitte just ülearu, kuid piisas äraelamiseks ning mere ääres puhkamiseks. Kardinaalne muutus toimus aga liidu kokkuvarisemisega.
Sajad tööstusettevõtted sulgesid oma uksed, jättes paljud inimesed tööta. Põlvkondade kaupa ühes ja samas tehases töötanud inimestele oli see suur löök.
Pärast liidu lagunemist tundus ka muu elu seiskuvat. Teed ja tänavad lagunesid. Kuigi tasapisi hakkas tekkima uut tööd ja leiba, ei teeninud sealsed inimesed kõrget palka. Seetõttu pole ime, et vanem põlvkond elab seal siiani Nõukogude Liidu igatsuses. Mitte Venemaa, vaid just Nõukogude Liidu.
Meeletu korruptsioon
Linna ilmestavad peaasjalikult kergelt lagunevad kortermajad, mis justkui rõhutavad käegalöömismeeleolu. Korda on tehtud administratiivhooned ning linna kaks suurema hotelli. Omapärase võõrkehana mõjub aga Sovetski prospektil asuv esinduslik kaubanduskeskus Jazz, kus müüakse kaubamärke, nagu näiteks Hugo Boss. Sõltumata kellajast on see peaaegu inimtühi.
"Ütleme nii, et Luganski oblast on Ukraina üks kõige tööstuslikumaid piirkondi, kus oli aga meeletu korruptsioon," rääkis Luganski oblasti asekuberner Olga Lišik.
Üheks heaks näiteks korruptsioonist on sealsed maanteed. Tõenäoliselt on neid ikka parandatud, kuid kuna osa asfaldist läks "vasakule", siis praegu näevad rindest kaugelmalgi asuvad teed kohati välja, nagu oleks need suurtükkidest tulelöögi saanud. Suured veokid ja bussid ronivad teokombel august-auku, mistõttu pole imestada, et bussisõiduks Harkovist 240 km kaugusele Severodonetskisse kulub seitse tundi. Tõsi, sõidukiirust aeglustavad ka ohtrad kontrollpostid.
Asekuberneri sõnul on inimesed korruptsioonist väsinud, mistõttu tuleb nüüd oblastivõimudel pidevalt anda aru, kuidas kasutatakse oblastisse tulevat abiraha. Ühtlasi on see teatud kultuurišokk mitmele kohalikule ettevõtjale, kes ei saa aru, et hangetel skeemitamine neile enam tellimusi ei too.
Üks hädade põhjus – vaesus
Severodonetski kriisimeediakeskuse juhi Olena Niželska lisas, et kuigi sõja ajal ei saa võimudelt alati läbipaistvust nõuda, tegutsevad oblastis paljud vabatahtlikud korruptsioonikomiteed, mis nõuavad võimudelt pidevat aruandlust. "Inimestel on korruptsiooni ja valetamise suhtes kõrgendatud tunded. Ja valet võetakse väga valulikult," ütles ta.
Niželska sõnul on nii Severodonetski kui ka kogu piirkonna üks hädasid selles, et inimesed on vaesed. "Nii rahaliselt kui ka vaimselt. Meil puudub korralik keskklass, see hakkab küll tasapisi tekkima, kuid kõik vajab aega," rääkis ta.
Asekuberner Lišiki sõnul ongi praegu oblastivõimu üks peamisi väljakutseid just noorema põlvkonna kasvatamine. "Vanematega pole meil enam midagi teha, kuid tahame just noortele maailma näidata. Iga nädal viime oblastist sadu lapsi Lääne-Ukrainasse, kus nad elavad peredes, vaatavad, millised peretraditsioonid on seal, ning kui nad tagasi tulevad, siis ei kuula nad enam oma vanaema jutte bandeeralastest, kes käsi maha raiuvad. Peale selle näitame lastele Euroopat. Mitte kunagi varem pole meie lapsed reisinud nii palju kui nüüd."
Asekuberner Lišiki vastutusala on sotsiaalküsimused. See on raske valdkond. Linna 120 000 elanikust moodustavad ligi neljandiku sõjapõgenikud. Pole tööd ning isegi kui see leitakse, on palgad ka Ukraina mõttes madalad. Kuigi keskmisest palgast on seal raske rääkida, teenivad inimesed vahemikus 1500–3000 grivnat (62–125 eurot). Pension on umbes 1000 grivnat (42 eurot) ning kahetoalise korteri üür 1000–1500 grivnat (42–62 eurot).
Pervomaiskist Severodonetskisse sõja eest põgenenud Ljuba sõnul teenib tema tuttav keemiatehases Azot isoleerijana töötades 2500 grivnat (104 eurot) kuus. "See on amet, kus nad isoleerivad klaasvatiga torusid. Nad on üle kere väikseid klaasikilde täis, kuid vähemalt palk on korralik," rääkis ta.
Kõige suuremat peavalu valmistab oblastivõimudele aga meditsiin. Viimastel aastatel investeeris oblast väga suuri summasid ning ostis Luganski haiglatesse nüüdisaegset meditsiinitehnikat. Kõik see jäi Luganskisse ning asekuberneri sõnul on 80% oblasti meditsiinitehnikast separatistide kontrolli all olevates haiglastes.
Luganskist tulid Severodonetskisse küll paljud arstid, kuid ilma moodsa tehnikata on nemadki võimetud. "Saage aru, meie jäime kõigest ilma. Kogu onkoloogiaosakond jäi näiteks Luganskisse ning praegu saime kohalikust haiglast võtta üürile osakonna, kus on nüüd 30 voodikohta vähihaigetele," rääkis ta.
Kuid see pole veel kõik. Haiglas on enneaegsete laste jaoks vaid üks kuvöös. "Aga mis juhtub, kui enneaegsetena sünnivad kaksikud või isegi kolmikud? Arstid peavad tegema valiku." Lišik vaatab seda öeldes mulle otsa ning asekuberneri tumedad silmad tumenevad veelgi.
Hea uudis on aga see, et siinseid haiglaid aitavad paljud maailma riigid. Sealhulgas ka Eesti. Oblasti haiglatesse jõuab nii meditsiinitehnika, voodid kui ka elementaarsed asjad, nagu mähkmed. Eesti välisministeerium rahastab näiteks meditsiiniabiprojekti, mille raames toimetakse kümnele haiglale Luganski ja Donetski oblastis 65 000 euro ulatuses meditsiinivarustust ja ravimeid. Severodonetski külje all asuvasse Lisitšanski lastehaiglasse toimetas Eesti Pagulasabi äsja sama projekti raames bronhoskoobi.
Kuidas jõudis sõda Severodonetskisse?
Kõik algas möödunud aasta 1. märtsil. Sotsiaalmeedias levis kulutulena üleskutse tulla meeleavaldusele ning Luganski oblasti praeguse asekuberneri, toonase linna kultuuriosakonna juhataja Olga Lišiki sõnul oli üleskutse taga väidetavalt kohalik kommunistide parteirakuke, mis koosnes ei vähem ega rohkem kui kolmest inimesest.
Kuid meeleavaldusele tulijaid oli: olid memmekesed, olid silmanähtavalt narko- ja muidu joobes inimesed, olid täiesti võõrad näod, keda toodi bussidega. Linnavalitsus ja kohalik miilits vaatas asja rahulikult pealt.
Edasi läks asi tõsisemaks: ühel meelavaldusel peksti Ukraina rahvusvärvides õhupallidega noored armutult läbi ning linna ilmusid tšetšeenid. Mai keskel kaotasid Ukraina võimud linna üle kontrolli. Linnas algas segadus. Poodidest kadusid toiduained, kuna inimesed ostsid kõikemõeldavat kokku. Separatistid käisid ja pakkusid väikeettevõtjatele katust. Ühtlasi esines juhtumeid, kus ettevõtjast perepea rööviti ning perekonnal tuli ta hiljem mõne tuhande dollari suuruse lunaraha eest välja osta.
Kohati kiskus ka koomiliseks. Nii näiteks astusid separatistid sisse maksuametisse, käskisid avada seifid ja tagastada inimestele nende makstud maksud. "See näitas nende vaimset potentsiaali," muigas asekuberner.
Siiski võib öelda, et võrreldes mitme muu kohaga pääses Severodonetsk suhteliselt kergelt.
Kui Ukraina väed jõudsid mullu 22. juulil linna piirile, jätsid separatistid linna ilma lahinguta maha. Küll puhkesid aga ägedad lahingud naabruses asuvas Lisitšanskis. Kuna kahte linna eraldava Sjeverski Donetsi jõe üks sildadest oli purustatud, siis põgenesid paljud inimesed linnast üle jõe ujudes.
Severodonetskis abistasid neid kümned kui mitte sajad vabatahtlikud ning üks abistamiskeskusi oli Tsentralnaja hotelli fuajee.
Sõjapõgenikud olid linnas mõned päevad ja kui Ukraina armee Lisitšanski 25. juulil vabastas, pöördusid nad koju tagasi.
Muide, sõjapõgenike seas oli ka rasedaid naisi, kellest 16 sünnitas just nendel päevadel Severodonetski haiglas.
"Võib-olla oleksid need sündmused olnud olemata, kui me poleks õigel ajal orjalikult vaikinud. Ei tohi olla ükskõikne ega vaikida," rõhutas asekuberner.
Ljuba – ühe põgeniku lugu
Möödunud aastal suvel plahvatas Luganski oblastis Pervomaiskis elava Ljuba maja ees naise enda silme all mürsk, puistates maja üle killurahega. Naine otsustas seejärel võtta tütre ja tütretütre ning sõita sugulaste juurde Severodonetskisse.
Severodonetskis elaski Ljuba naispere mõnda aega sugulaste juures, kuid hiljem õnnestus neil üürida kahetoaline korter. Kerge Ljuba elu aga pole. Kui algul said Ukraina riigilt toetusi kõik põgenikud, siis praegu ainult paljulapselised pered, üksik-emad, vanurid või invaliidid. "Tegelikult ongi kõige haavatavamad nüüd 30–55aastased inimesed – neile öeldakse, et minge tööle. Kuid siin ei jätku tööd ka kohalikele," rääkis ta.
Ljuba maksab iga kuu 1200 grivna (50 euro) suurust üüri ning ainukene raha, mis perekonda tuleb, on 884 grivna (37 euro) suurune lapsetoetus. Kuidas ta ülejäänud raha kokku saab, jääb saladuseks. Põgenikke abistavad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, nagu näiteks Punane Rist, samuti tuleb abi kirikutelt ja ka Donetski oligarhile Rinat Ahmetovile kuuluv fond tegeleb aktiivselt inimeste abistamisega nii siin- kui sealpool rindejoont.
Ljuba sõnul läheks ta kohe tööle, kuid töö leidmise võimalused on 27 aastat lasteaias töötanul enam kui kesised.
Siiski käib ta vabatahtlikuna Punasel Ristil abiks, kuna tuppa kopitama jääda Ljuba ei taha. "Paljud ei saa sellest aru, et mis mõttes, endal pole tööd, kuid käib tasuta teisi abistamas, aga mulle on oluline saada kodust välja ja suhelda inimestega, et mingeid lolle mõtteid pähe ei tuleks," rääkis ta.
Pervomaiskisse tahaks Ljuba tagasi, kuid sõjamöllu keskele ta minna ei taha. "Ma käisin kaks nädalat tagasi oma maja vaatamas, oli suhteliselt rahulik, ainult öösel tulistati. Meie külas on nii, et ühele poole raudteed jäävad Ukraina ja teisele poole LNRi (Luganski Rahvavabariigi) üksused. Minu maja jääb LNRi poolele," selgitas ta. "Ja kui tulistatakse, siis ikka saavad ka majad pihta."
Tema sõnul on külaelanikest alles jäänud kolmandik: peamiselt pensionärid, kuna neil on igakuine pension, millest elada. Küla peamine tööandja – Pervomaiski söekaevandus – seisab, kuna pumbad ei tööta ja mitu šahti on jäänud vee alla.
Siiski hakkavad mõned inimesed isegi sõja kiuste tagasi tulema, sest mujal tööd leidmata pole lihtsalt võimalik ära elada. "Inimesed ei saa hakkama. Ja kui isegi leiad tööd, siis palk on 1500–2000 grivnat (42–62 eurot). Kuid samapalju maksab ka üür ja millestki tuleb ka elada."
Kodust rääkides läksid Ljuba silmad veekalkvele: "Ma ei tahaks enam keldris elada, kuid samas aitavad koduseinad alati ja kodus saaks kas või ise köögivilja maha panna, sest siit turult osta seda küll ei jaksa."
© Õhtuleht / Sander Silm
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar