Ilovaiskist 2014 https://www.facebook.com/serg.marco/posts/1480451285606055
Tahan enne Ilovaiski-teemalise intervjuu avaldamist eraldi kirjutada ühe posti tollest pataljon Donbassi võitlejast. Sellest, kes tuli koos oma grupiga välja. Ilma kaotusteta. Neli päeva liikudes VF üksuste kannul. Tulid välja koos relvadega, kogu grupiga. Lihtsalt tahan, et temast teataks. Ja mitte ainult temast, vaid ka sellest, mis toimus kurikuulsas Tšervonoselskojes. Läbi osavõtnu silmade.
Rahulik meesterahvas, vaikne ja rahulik hääl, väga rahulik esitlus. Kõrvalseisja jaoks täiesti tavapärane vestlus. Ainult teema – see ei ole tavapärane. (Edasi lugu Lesniku suu läbi).
Esimese rünnaku Ilovaiskile magasime maha. Lihtsalt saabusime hiljem. Saabudes sattusime kokku Ukraina regulaaridega, kes lahkusid D-sektorist. Nagu seletasid - olid sektoris pidevalt tule all, vastu tulistada ei tohtinud, varustamine oli raskendatud – no ja tulid ära.
Ööbisime Osõkovos. Enne veel toimus esimene ebaõnnestunud rünnak Ilovaiskile, hukkusid inimesed, kaotati ohvitserid, hukkus sisevägede pataljoni kuraator Jura, Rahvuskaardi polkovnik Nemo. Tõsised kaotused olid, minu teada oli seal kuni 10 langenut ja umbes 20 haavatut.
Väga paljud inimesed ei olnud üksustesse vormistatud. Pooled võitlejad. Mäletan et juba pärast seda, kui inimesed olid vangist vabastatud, kanti neid augusti nimekirjadesse. Ülesannetega oli samuti segadus. Seesama Piksel koos oma üksusega loeti lahingroodu kuuluvaks, aga tegelikult oli tegemist droonide rühmaga. Paberimajandus oli seal õudne. Ka mina ei olnud toona üksusesse vormistatud. Olen Valgevene kodanik, mul ei olnud võimalust lepingut sõlmida.
Esimene lahingülesanne – Grabskoje puhastamine. Tegelikult polnud seal puhastada enam midagi, lahingud pidas maha 93 brigaad, kaotasid tanki ja BMP. Inimesed said surma. Meie lihtsalt kolasime ja vaatasime ringi – kogu lahing.
Järgmisel päeval liikusime Ilovaiskisse. Asulasse sisenemisel erilist lahingutegevust polnudki – meid saadeti ümbrust puhastama. Kolasime jälle ringi, siis laaditi meid BMP –sse ja viidi kooli Nr 14.
Järgmisel päeval formeeriti ründegrupp, aga üksus sai väga puudulikult komplekteeritud. Inimesi kohapeal ei jätkunud. Kes jõudis Kuteinikovoni, kes üldse ei ilmunud välja. Kool paiknes seal linna servas, põllu peal. Hiljem sellel põllul sõitsid tankid ja tulistasid meid….
Kui planeeriti rünnakut linna teisele osale (raudtee taga), siis isegi komandör rääkis, et inimesi on vähe. Juba hiljem, peale rünnakut, kui haavatud ära saadeti – sai selgeks, et tuleb taanduda. Ründasime, jõud ei olnud piisavad, kõik - pole mõtet siin inimesi hukutada.
Aga siis hakkasid meie juurde saabuma sisevägede pataljonid. Svitjaz, Herson jne. Olukorda see siis enam ei muutnud, hoopis separatistid haarasid initsiatiivi ja hakasid ründama. Meid nihutati Ilovaiski serva, Zelenoje külasse – seal oli 40 –nda pataljoni post. Esimest korda nägime VF sõdureid seal. Märgati meie lähedal vormis mehi, kes liikusid maastikul „õigesti“, katsid üksteist. Kanti ette roodukomandörile, too käsib – ärge tulistage, kuni teid ei tulistata – jälgige. Ärge paljastage oma positsioone. Aga mida seal enam jälgida, kui noid seal juba 30 läheneb?...
Separatistidel oli murdepunkt, kui varem sides kuulsime, et plaanivad lahkuda, siis nüüd olukord muutus. Palavaks läks. Naasime kooli ….(siin on mingi teksti viga – sai ilmselt haavata)…. pähe ja kätte ning mind viidi Mnogopoljesse. Hiljem transport enam ei liikunud – olime ümber piiratud. Läks sanitaride masin Mnogopoljest välja, aga seda juba tulistati. Järgmisel hommikul sõitis kolonn Ilovaiskist välja. Meiegi lahkusime Mnogopoljest, enne lahkumist saime miinipildujatule kaela. Siiani ei tea, miks meid tankist ei tulistatud. Teisi tulistati, aga meie pihta anti ainult käsirelvadest. Võib-olla sellepärast, et olime meedikute autos. 3 inimest said autos uuesti haavata. Seejärel lasti puruks meie ees sõitnud GAZ66. Kiirustasime edasi ja ma sattusin pat Donbass ridadesse.
Järgnes kaos… Inimesed olid kurnatud, 2 nädalat pidevaid lahinguid, suurtükituli, närvipinge, osad olid haavatud. Sisenesime Tšervonoselskojesse, hukkus Tur - roodukomandör, jäime juhita. Lermontov võttis juhtimise üle ja hakkas organiseerima kaitset, aga kõik käis väga kaootiliselt. Tšervonoselskoje - 5 maja ja 2km lagedat põldu ümberringi, edasi võsa. Meie neid ei näe, nemad aga süstemaatiliselt hävitavad meie tehnikat. Täielik häving.
Lermontovi rühm võitles, lõid külasse tunginud tankid rivist ja võtsid dessantnikud vangi. Muidugi olid Lermontov, Brest, Usatš kanged poisid. Hinnanud olukorda, Brest koos Usatš –iga sööstsid vasturünnakule, hävitasid 2 BMD –d koos venelastega. Ühe BMD lasevad põlema granaadiheitjast, teisel lasevad meeskonna käsirelvadest maha. Räägivad – meil on terve BMD, saatke keegi, kes juhtida oskab ja võitleme edasi.
Pugesin venelaste tanki ja proovisin seda käivitada. Lermontovi rühm võttis selle maha, aga tankil oli vaid auk sisse lastud – oleks saanud kasutada. Teise tanki olid nad täiesti põlema lasknud, seal moon lõhkes , torn vedeles kõrval. See aga oli pea terve. Ainult ei käivitu. Kahju et ma tankidest midagi ei jaga.
Toodi vangistatud venelasest mehaanik-juht, too proovis samuti käivitada ja seletas, et õhk on otsas. Starter on pneumaatiline ja seepärast ei tööta. No ok, kahur ju tulistab, kasutame. Venelane vastu, et akudel 15min töötab, aga torn pöördub siis väga aeglaselt. Peale selle oleme seisev märklaud – esimese lasu järel avatakse tuli. No üldiselt sülitasime sellele tankile.
Hiljem tulid venelased ligi, keegi karjus - andke tuld, keegi karjub - ärge tulistage. Oleks pidanud tulistama. Oleks pidanud tegema nagu Usatš. Aga meil oli 30 haavatut, nii et ei olnud see asi nii ühemõtteline. Haavatuid polnud millegagi aidata.
Ühesõnaga – algasid läbirääkimised. Jatšek viidi ära, otsustasid, et annavad end vangi. Kohtasin Jakuuti – see samuti rääkis, et anname alla. Nagu hiljem selgus Jakuut oli üks nendest, kes tuli välja. Ja siis tulid ligi pat Donbassi miinipildurid ja ütlesid – sul on 30s, me murrame välja. Otsusta. Ja ma läksin nendega. Rüüstasin tanki, leidsin apteegi, 2 vene passi ja läksin.
Liikusime vastupidises suunas, Saur-Mogila poole. Venelased eelkõige proovisid blokeerida seda suunda, kuhu me pidime algselt liikuma. Kui me lahkusime, siis venelased juba tulid külasse vaatama, mis nendest dessantväelastest sai, kelle me maha lasime.
Väga raske otsus oli minna eikuhugi. Aga me läksime. Ja jõudsime 4 päeva pärast Komsomolskisse. 80km jalgsi. Oli üks vene kuivtoidupakend 5 inimese peale. Vett ei olnud. Algul viskasime kiivrid ja soomusvestid ära, hiljem padrunid ja granaadid. Lihtsalt ei jõudnud kanda. Pataljon Donbassil tuli niimoodi piiramisrõngast välja 4 gruppi. Üks nendest koos Usatš –iga. Tema jõudis Starobeševosse, kus olid venelased sees, käis külma kõhuga poes, ostis sigarete ja sihvkasid ning läks omade juurde tagasi. Keegi läks Novoazonski suunas. Aga meie liikusime Komsomolskise.
Asulatest läksime mööda, kuna kartsime varitsusi. Nagu selgus siis õigesti tegime – üks grupp sattus nii varitsusele.
Kõigi nende 4 päeva jooksul käisid meie ees lahingud. Me ei jõudnud omadele järgi. Käisime Vene vägede tagalas ja lahingud liikusid meie ees. Lootsime, et meil ei tule niimoodi Dnepropetrovskini minna.
Olid utoopilised ideed ehitada „laevastik“ ja jätkata liikumist piki Kalmiust (jõgi). Hiljem aga tungisime kaevandusvalituses hoonesse, laadisime telefoni ja helistasime tuttavatele patriootidele. Kutt tuli Moskvitšiga, korjas meid peale ja tõi välja. Niimoodi lõppes meie nelja päevane retk Ilovaiskist.
Minu arvates on sõjaväe kõrgem juhtkond paljuski vastutav toimunu eest. Meid juhtis peamiselt Homtšak. Otseselt temasse suhtun ma siiski positiivselt. Aga need kes planeerisid selle „operatsiooni“ - on süüdi.
PS. Lesnik ei ole siiamaani ametlikult Ukraina armees. Ta on teise riigi kodanik, võitleja, kes tahab sõdida, aga kelle jaoks puudub mehhanism seda ametlikult teha. Aga minu isikliku arvamuse kohaselt sellised nagu tema ei oleks rindel tüliks. Ja ta tegelikult proovib saada Ukraina kodakondsust. Tahaks loota, et see post satub kellelegi silma…
Keegi kommentaarides teab, et loos esinev Usatš hukkus hiljem Mariuopoli all.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar