Orenti Kampus: Reaalsust ei eksisteeri enne selle mõõtmist

Olla (lihtne) inimene.
Kui Sa oled piiskop, ära ole piiskop.
Kui Sa oled preester, ära ole preester.
Kui Sa oled diakon, ära ole diakon.
Ole (lihtne) inimene.
Kui Sa oled vaene, ela, nagu Sa poleks vaene.
Kui Sa oled rikas, ela, nagu Sa poleks rikas.
Kui Sa oled haritud, ela, nagu Sa poleks haritud.
Kui Sa oled harimatu, ela, nagu Sa poleks harimatu.
Kui Sa oled terve, ela, nagu Sa poleks terve.
Kui Sa oled haige, ela, nagu Sa poleks haige.
Kui Sa oled abielus, ela, nagu Sa poleks abielus.
Kui Sa oled üksi, ela, nagu Sa poleks üksi.
Ja nii iga asjaga.
Ole (lihtne) inimene.
Ja kui leiad end inimesena, ela, nagu Sa poleks inimene.
Ainult siis saab ilmneda Sulle Jumal.
Mitte enne.
Nagu on öeldud:
„Õndsad on need, kelle vaim on vaene, sest nende päralt on taevariik.”
Leides end inimesena, on Sul kiusatus elada näiteks vaimolendina.
Rohkem inimesena.
Jää inimeseks, elades, nagu Sa poleks inimene.
Ole.
Ole, nagu Sind ei oleks.
Ära ole, nagu Sa oleks.
Nõnda, nagu on kirjutatud:
„Õndsad on need, kelle meel on puhas, sest nemad näevad Jumalat.”
Kui Sa oled kristlane, ära ole kristlane.
Kui Sa oled moslem, ära ole moslem.
Kui Sa oled budist, ära ole budist.
Kui Sa oled ateist, ära ole ateist.
Nagu on öeldud:
„Toimi toimimata.”
Ja ka nii:
„Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta unustagu oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle.”
See on rist, millel Sa sured igal hetkel.
Sinu mina.
Sa sured ja oled surnud igal hetkel.
Ja tõused üles igal hetkel.
Seetõttu, nagu on öeldud:
„Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikub ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad.”
Aga Sa tahad elada, mitte olla surnud ja ülestõusnud samal ajal.
Sa tahad olla. Seisatuda, nagu öeldakse:
„Hing, sul on tagavaraks palju häid asju mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!”
Olla näiteks kristlane.
Ja tuleb deemon koi ja deemon rooste ja deemon varas koos oma käsilastega, kelle vastu Sa pead ennast kaitsma ja kelle vastu Sa pead võitlema.
Sul on Su vara – ma olen kristlane. Sa oled seda taotlenud, saanud, kasvatanud ja kindlustanud. Ja Sa kaitsed seda, nagu öeldakse – „mu kullakallis”.
Sa tahad elada. Olla rahulikult kristlane ja surra selle eest, olla ristil, nagu öeldakse. Ja ometi Sa ei sure, vaid võitled iseenda eest. Oma õiguse eest olla kristlane. Sa võitled iseenda eest. Ja ometi on öeldud, et võta oma rist ja löö iseennast sinna surnuks ja Sa saad elama.
See, et keegi teine Sind risti lööb, see on selle maailma asi – me lihtsalt lööme teineteist risti. Las see olla, Sina unusta oma mina ja järgne Jeesusele.
Lihtsalt järgne Jeesusele. Ära kummarda, ära austa. Ära tee Jeesusest „kullakest”, vara.
Kas Sa saad järgneda Jeesusele, kui Sul on alles Su mina, Su vara?
Kas saad?
On ju öeldud:
„Teie ei saa orjata Jumalat ja mammonat.”
Ei saa.
Kristlane ei saa kunagi öelda, et ta on kristlane, sest ta on ju surnud. Ja ennäe, ta on elav.
Elav inimene.
Lihtsalt inimene.
Rohkem kui inimene.
„Elusam”, nagu öeldakse.
Sind ei päästa see, et oled luterlane.
Sind ei päästa see, et oled õigeusklik.
Sind ei päästa see, et oled katoliiklane.
Sind ei päästa …

„Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta ärgu unustagu oma mina (luterlikku-õigeusklikku-katoliiklikku-jne), vaid võtku oma dogmaatika (tõekspidamised, maailmavaade, seisukohad jne) ja kummardagu (ihulised ja vaimsed kummardused, ülistuslaulud, pildid, muusika, hooned, kuld-hõbe jne) mind.”
„Te saate orjata nii Jumalat kui ka mammonat.”
„Koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikub ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad.”
Ja igal hetkel olge olemises, mis väljendub sääraselt:
„Hommikuti ma teen vagaseks
kõik riivatud maal
kaotamaks ISSANDA linnast
kõik nurjatusetegijad”, et üles ehitada Jeruusalemma müürid, sest „siis Sulle meeldivad õiged ohvrid – põletus- ja koguohvrid –, siis tuuakse värsse Su altarile.”
Ja Sa tunned ennast elusamana.