Veiko Vihuri: Pagulastest ilma emotsioonideta

Need, kes pooldavad pagulaste vastu­võtmist Eesti riigi poolt senisest märksa suuremas mahus, rõhuvad meie südame­tunnistusele ja tunnetele: kas me pole siis kohustatud hädas­olijaid aitama? Esma­pilgul igati kristlik ja humaanne küsimus. Välja on käidud emotsio­naalne võrdlus uppuva lapsega, keda tuleb päästa, sõltumata tema rahvusest, soost või naha­värvist. Rõhutatakse vajadust olla solidaarne teiste Euroopa riikidega (kuhu aga jääb solidaarsus näiteks Ida-Euroopa põllumeeste puhul?).
Sageli kirikut ja usku pilgata armastav literaat Andrus Kivirähk jutlustab Eesti Päeva­lehes (15.05): „Muide, huvitaval kombel seisavad tavaliselt pagulaste abistamise vastu just äärmus­parem­poolsed, keda sageli seostatakse kirikuga. Kirik on nüüd küll see, kes peaks ühe­mõtteliselt põgenike poolel seisma, kui ta vähegi soovib, et teda mitte lihtsalt kinnis­varaga hangeldavaks, vaid kristlikke väärtusi kandvaks ühinguks peetakse.“
Loomulikult on kristlaste kohuseks osutada halastust ja ligimese­armastust neile, kes on hädas. See kristlik põhi­mõte on sügavalt juurdunud isegi post­kristlikus ilmalikus ühis­konnas. Kuid see ei tähenda, et aidata tuleks tingimata ainult ühel viisil – avades pagulastele oma kodu uksed. On igati põhjendatud ja vastutus­tundlik küsida, mida tähendaks suurema hulga teisest kultuurist pärit inimeste riiki saabumine meie sotsiaal­süsteemile, ühiskonna sidususele, meie riigi olemas­olu mõttele – teisi­sõnu, meie oma inimestele, kes ei ela just üle­määra jõukalt ja turvaliselt. Kuidas mõjutab see meie hakkama­saamist ja olu­korda mitte ainult täna, vaid ka homme ja üle­homme?
Seda õigustatud küsimust ei või demagoogiliselt tembeldada sallimatuseks, rassismiks, islamo­foobiaks, võõravihaks jne. Seda on lubamatu tõrjuda loosungitega euroopalikest väärtustest ja solidaarsusest. Eesti on palju­kannatanud ühis­kond. Me mõistame oma kodu ja kodu­maa kaotanud põgenike häda, kuid oleme 50 okupatsiooni­aasta ja nõukogude­aegse massi­immigratsiooni tõttu suhteliselt vaene ja lõhestatud ühiskond.
Edasi tuleks avalikkusel küsida, kas meile esitatakse pagulaste kohta üldse adekvaatset informatsiooni. Kes nad on ja kust nad tulevad? Kas saaks neid Euroopasse toomise asemel aidata neile kultuuriliselt või geograafiliselt lähedasemas kesk­konnas? Mida on selleks ära tehtud? Loomulikult on iga­sugused inim­õigus- ja pagulastega tegelevad organisatsioonid huvitatud, et neil jätkuks siin rohkem tööd ja leiba, kuid taga­järgedega peab silmitsi seisma terve ühis­kond. Ka Euroopa Liidu toetus­raha, millele võiks rehe­paplikult loota, on lõppude lõpuks maksu­maksja raha. Lisaks on siia jõudnud pagulastel kusagil ka pere­liikmed ja lähi­sugulased, kellel tekib õigus järgi tulla.
Igal juhul tuleb lõpetada emotsionaalsete, inimeste südame­tunnistust vääralt siduvate demagoogiliste argumentide esitamine. Üks asi on päästa ligimese elu vahetus häda­olukorras, anda haigele arsti­abi või varustada näljaseid toiduga, hoopis teine asi on võtta suur hulk inimesi kostiliseks, kui selleks tegelikult valmis ei olda. Seda enam, et meil on niigi palju peresid ja üksikuid inimesi, kellel on toime­tulekuga tõsiseid raskusi.
Ja viimaks ei saa jätta märkimata, et nii nagu kooselu­seaduse puhul, on ka nüüd valju­häälselt n-ö rõhutute nimel kõnelemas inimesed, kelle arvates Eesti peaks loobuma oma senistest usulistest ja rahvuslikest väärtustest (mida nimetatakse üleolevalt kitsa­rinnalisteks, kseno­foobseteks jne) ning muutuma „progressiivseks“, „avatud“ multi-kulti ühis­konnaks. Millegi­pärast jääb mulje, et need inimesed püüavad ellu viia üksnes oma individualistlik-sekulaarset-kosmo­poliitset unelmat „mitme­kesisest“ ja „arenenud“ ühis­konnast ning vähemused on nende jaoks vaid tere­tulnud ette­käändeks.