Sisserändajad

KÕIGE SUUREM PROBLEEM ON SISSERÄNDAJATE LAPSED
. Meie tuntud näitleja Ene Rämmeld on elanud suuremas osa oma elust Pariisis. Tema silme all on lahtirullunud nii mõnigi immigrantidega seotud tragöödia...
Esimene massiline sisseränne Prantsusmaale leidis aset 1950-ndate aastate lõpus - iseseisvunud prantsuse kolooniatest Põhja-Aafrikast põgenes sinna suur osa kristlastest. Vanemad omandasid keele ja mingi (vahel ka tagasihoidliku) elukutse, olid riigile lojaalsed ja soovisid kõige paremat ka oma lastele. Eriti järeleandlik oli prantsuse sotsiaaldemokraatide sisserännupoliitika ja nii jätkus mõõdukas "uusprantslaste" arvu kasv kuni uue ja traagilise lahvatuseni seoses Araabia Kevade tagajärgedega.
Ene Rämmeld oli üks nendest, kes tajus pingeid ja nägi seda kõike ette juba paar aastat tagasi: "Just sotsid olid need, kes Prantsusmaa uksed pärani lahti tegid, lastes siia sisse enneolematult palju inimesi, eriti just Aafrikast, kellele siinne abirahadega elu on tõeline paradiis. Ometi ei too see kaasa armastust selle maa vastu, vaid hoopis sügavat põlgust. Kuigi sisserännanutele antakse kõik elementaarseks eluks vajalik, kasvab nende lastes ahnus elada sama hästi kui nende koolikaaslased prantsuse peredest.
Nii hakkavad nad tegelema keelatu ja kriminaalsega (kaasa arvatud narkoäri), et siis juba noorukieas juhtida meie kuulsal Champs-Élysées avenüül tuttuut autot. Kihutades seal, irve näos, mööda prantslasest pankurist, kes ikka veel nostalgiliselt hoiab kinni oma surnud isa mälestusest ja sõidab mingi väga vana tumepunase Mercedese või Renaultiga....“
(Ene Rämmeld. "Miks mitte? Pourquoi pas?" Tammerraamat, 2014, lk. 18-