Suure sündmuse eelõhtul vestles algava
laulupeo lavastusmeeskonna liikme, muusiku ja muusikapedagoogi Riina
Roosega toimetuskolleegiumi liige Katri Aaslav-Tepandi.
Katri Aaslav-Tepandi (K A-T): Riina, kõigepealt küsin, milline on Sinu roll XXVI üldlaulupeo korraldamisel, mis on olnud Sinu ülesanded?
Riina Roose (RR): Üldlaulupidu toimub
kahel päeval. Traditsiooniliselt on laulupeo teine päev – pühapäev – see
päev, kui saavad laulda kõik koorid, osaleda kõik kooriliigid. Esimene
päev on valikkooride päev, mis ei tähenda, et tegu oleks profikooridega,
küsimus on pigem mahus ja teemades. Esimene päev on nimetatud „Aja
puudutus“ , teine päev „Puudutuse aeg“. Esimese päeva põhiteemaks on
ajalooline tagasivaade laulupidudele, kavas on igalt kahekümne viielt
laulupeolt üks laul. Ja mina olen tegelenud just esimese päeva kava
kokkupanemisega ja ajaloolise tausta, niivõrd kuivõrd mõistus andnud on,
igakülgse uurimisega, kirjeldamisega ja sellega, kuidas kontserdil
laulupeo ajalugu üldistusena nappide vahenditega edasi anda. Lühidalt on
olnud ülesanne valikkava ja siduvate tekstide koostamine.
K A-T: Ütlen mõned märksõnad.
Milliseid seoseid need Sinu mõtteis tekitavad? Laulupeo vaimsus,
laulupeo tähendus eestlaste jaoks 2014. aastal, miks on laulupidu vaja,
mis on laulupeo kestmise tuum?
RR: David Vseviov on öelnud, et viimasel
ajal on tal tunne, et laulupidu on meile järjest rohkem vaja. Mõtlen
nii, et kui me kurdame, et oleme usuleige rahvas, siis laulupeoga on
lugu selline, et laulupidu on üks eesti rahva sakraalsemaid üritusi.
Tänu traditsioonidele me teame, kuidas käituda, vanemad näitavad ette,
nooremad teevad järele. See on põlvkondade side. Tahan väga loota – ei
taha olla suureline –, aga et lauluväljak muutuks selleks hetkeks
sakraalpaigaks, kus inimesed tunnetavad pühadust. See on koguduse
kokkutulek, sõna otseses mõttes. Laulupidu ongi ju ajalooliselt
luterlikust koguduse koorilaulust välja kasvanud. Ega katoliiklikes
maades selliseid laulupidusid toimu. Just luterliku koguduse
koraalilaulmisest on meie laulupidu alguse saanud. Ning 1869. aastal
moodustasid esimese laulupeo pool kava koraalid ja vaimulikud laulud,
need olid laulud, mida inimesed teadsid ja oskasid. Et laulupidu kasvas
välja kirikust, tuli rahva sekka, siis on tal tugev sakraalne alus, mis
on säilinud tänaseni. Näiteks Leedus ei ole tänaseks laulupeol sellist
jõudu ja kandvust, ta algas küll ka märksa hiljem, neil oli esimene
laulupidu 1924. aastal. See on kahepoolne asi: ühest küljest koguduse
või ka suguvõsa kokkutulek, kus on koos vanaemad, vanaisad, emad, isad,
lapsed, lapselapsed, kord laulab üks, siis teine, igal juhul laulab
keegi, kas sugulane või naaber. See fenomen on üks, millel ta püsib, see
pole lihtsalt festival. Terves maailmas korraldatakse koorifestivale,
mis on sageli muusikaliselt palju kõrgema tasemega. Laulupeo puhul pole
tähtis, mitu välismaalast laulupeole tuleb, sest see ei ütle neile seda,
mis ta tähendab meile. Eelkõige peab ta meid endid kõnetama, peame üle
viie aasta kokku tulema, konstateerima, et me ikka oleme olemas, et me
oskame neid vanu laule, oleme õppinud uusi. Teeme selle rituaali läbi.
Üks sammas on see suguvõsa kokkutulek ja
teine on koorilaul. See pole nii, et tuleme lihtsalt kokku ja laulame
ühel häälel seltskonnalaule. Vastupidi: peab pingutama, laule peab
õppima, harjutama. Kas me pääseme või ei pääse laulupeole – see on väga
tähtis, see pingutus. Sel on kvaliteet, nii hästi, kui ta õnnestub; on
püüdlus, mis sunnib inimesi harjutama, koos käima, ennast kokku võtma,
ennast lauludest n-ö läbi närima – see on väga oluline. Iseeneslikud
kogunemised pole veel laulupidu, laulupidu on väga kindel sündmus. Need
mõlemad sambad on olulised: ühest küljest on laulupidu sugukondlik
sündmus, teisest küljest pea olema muusikaline taotlus nii kõrge kui
võimalik, sest väga tähtis on, et laulupidu hariks inimesi, paneks end
kokku võtma, pingutama.
K A-T: Milliseid probleeme näed laulupeoks ettevalmistumises? On see tõeliselt ka inimesi ärgitanud pingutama, on harinud?
RR: Näiteks, mu oma koor, üliõpilased
lavakoolist, saime suure vaevaga selgeks ainult teise päeva kava, poiste
ettevalmistus koorilauluks on null miinusega, nad ei oska laulda „Mu
isamaa on minu arm“, nad ei tea neid sõnugi. Kui sa pole kooris laulnud,
mida enamus poisse pole kahjuks, siis sa ei oska. „Kas tunned maad, mis
Peipsi rannalt“ – ei oska. Need laulud on ju ometi lihtsad, ühel häälel
– ikka ei oska. Neid vanu laule, mis meile tunduvad nii omased, ka
rongkäigulaule tuleb ka eraldi õppida. Ühtegi lugu, mida kõik oskaksid,
ei ole võtta. Nii on aastaid.
K A-T: Kas see on siis laulukultuuri katkestus, ühislaulu mälu katkestus?
RR: Ilmselt küll. Noored käivad klapid
peas ja need vanad laulud ei jõua nendeni. Mitte see pole tähtis, et nad
ei tahaks; nad ei tule selle pealegi, neid pole õpetatud. Üks asi on
seltskondlik kooslaulmine, aga koorilaulmine on veel omaette teema. Kui
sa kooris laulnud pole, pole ära õppinud, kuigi jah, noortekoore on meil
palju, noorte laulu- ja tantsupidu on populaarne, on koolikoorid, aga
poiste kõrvalelükkamine on suur probleem. Lauluõpetajatele on laulutunde
väga vähe, üldse õpetaja elukutse prestiiž on kehvakene. Praegu oleme
laulupeo laineharjal, on tohutu tung laulupeole, aga selle vilju, mis on
puudu, näeme aastakümneid hiljem. Laine põhjas on olukord – just
maakohtades –, kus nii raha kui tuge on vähe, on puudus
lauluõpetajatest, ning suhtumine, mis toetaks, innustaks, on
nullilähedane. Lauluõpetaja juhib seal n-ö tuhandet koori – kuidas sa
seal siis jõuad igat lauljat, igat inimest sütitada? Lauluõpetajale on
pandud väga suur koorem, on esitatud väga suured nõudmised, vastu saab
ta tihti aga vähe. See on vastastikune. Selge see: kui on mõni eriti
vägev lauluõpetaja, siis sõltub kõik temast, aga kui sa ei ole nii vägev
ning tingimused oleks veidigi paremad, oleks lugu teine, eriti just
poiste suhtes.
K A-T: Kas siis on olnud aegu, kus
olud on olnud paremad? Ei ole ju. Oleme vaba rahvas, vabal maal, ise
loomas oma kultuuri. Kui mõelda ajaloos tagasi 145 aastat, Vene
tsaaririigi aegadesse, ärkamisaega, kui Jannsen koos mõttekaaslastega
laulupeo käima tõmbas, ei tulnud ju kokku kogu see õigusteta ja rõhutud
maarahvas. See oli ikka ärksam, haritum, ka jõukam eestlaskond:
õpetajad, taluperemehed-naised, käsitöölised, mõisatöölised. Ja nende
vaimustus oli vägev, kannab meid senini. On siis olnud paremaid aegu?
Nõukogude ajal? Taasiseseisvumise esimestel aastatel? Parimad ajad oleks
justkui käes. Aga kas täna tunneme vaimustuse lahtumist? Vabadus
lahustab vaimustuse?
RR: See kõik on vastuoluline. Kui me
vaatame arve, et milline tung on laulupeole, siis see on enneolematu.
Niisugust pole enne olnud. Nii publiku kui ka osalejaks tahtjate
poolest. On tekkinud palju küsimisi: miks meid ei valitud? Miks
konkurss? Laululava on ju kindlate mõõtmetega, lihtsalt kõik tahtjad ei
mahu. Ja see hoiab ka taset: kui on ettelaulmine, inimesed pingutavad,
võtavad end kokku, siis see laulmise tase tõuseb, ja seda on väga vaja.
Kehva laulmist ei taha ju keegi kuulda.
Kui aga minna tagasi alguse juurde,
kooliõpetaja juurde, kellest see kõik välja kasvab, mille peal kogu
laulupidu elab, siis kui siin tuleb katkestus, kui õpetajate entusiasm
ühel päeval otsa saab, eriti maakohtades, kus pannakse järjepanu koole
kinni, siis see on olukord, mille vilju me veel täna ei näe. Ega mina ka
oska seda täpselt ette ennustada, mis siis olema hakkab. Aga see, et
lauluõpetaja, üldse kooliõpetaja prestiiž on madal, on probleem. Me
võime teha õpetajate päevi, ühekordseid sähvatusi, aga see igapäevane
töö, mida see inimene peab tegema, on kõige olulisem.
K A-T: Maaelu väljasuremine, vaimu
ja vaimustuse väljasuremine maal, see on seotud Sinu teemaga: maakoolide
kooliõpetajate, lauluõpetajate motiveeritus, nende jõuvarude
otsasaamine. Siin on ka ühiskonna väärtushinnangute, prioriteetide
kujundamisel suur osa täita, see on ka riigipoolne vastutus, ülesanne,
see on loomine tulevikku.
RR: Kohe, kui sa paned ühe maakooli
kinni, sureb see koht välja. Kui ei ole lapsi, kes käivad koolis, pole
sel kohal tulevikku – koondumine keskustesse on Eesti tingimustes väga
karm asi. Meil Eestis on iga inimene, iga paik rohkem arvel kui
Saksamaal või Poolas. Meid on nii vähe, et meil on iga inimene mitte
ainult arvel, vaid igale inimesele on ka esitatud suuremad nõudmised.
Tema koolitamisele tulebki rohkem panustada. Me peame sellega arvestama,
selle asemel, et ehitada betoonhooneid, ministeeriumitele uusi maju,
tuleb iga Peetri ja Juhani pearaha suurendada. 1869. aastal, kui tehti
esimene laulupidu, olid põhilised kandjad kooliõpetajad. Kuidas tookord
suudeti nii lühikese ajaga laulud ära õppida? Sest tsensuuriluba ei
tulnud ega tulnud, lõpuks siiski saadi! Need olid haritud mehed, tundsid
ka nooti. Väga suur roll oli Cimse seminaril, kes oli kooliõpetajaid
koolitanud, ka Kuuda õpetajate seminaril. Lisaks vaimustus muidugi.
Olukord oli muidugi teine, eesti rahvas elas peamiselt maal, aga
kooliõpetaja oli laulupeo põhikandja ja ta peab ka täna olema
põhikandja. Kooliõpetajast sõltub, kas meie lapsed laulavad – see on
võtmeküsimus.
K A-T: Kas võib nii öelda, et koorilaul on olnud ja on eestluse identiteedi üks osa?
RR: On küll ja eriti koolikoori laul.
K A-T: Oled uurinud laulupidude
ajalugu, repertuaari. Kuidas on laulupeo vaimsus 145 aasta jooksul
muutunud? Mis on muutunud, mis on jäänud samaks?
RR: Muutunud on kõigepealt see, et kui
esimestel laulupidudel laulis kaheksasada meest, siis alates neljandast
laulupeost on ikka naised ka laulmas. Tulid segakoorid, ning nõudlikkus
on kasvanud. Juba seitsmenda laulupeo kavas olid ainult Eesti
heliloojad, enamuses kõik Peterburi konservatooriumis hariduse saanud.
Ühest küljest oli laulupidu väljakutse heliloojatele, neilt telliti
teoseid ja neil oli, kellele kirjutada. Ning koorid arenesid järjest
nõudlikumate helitööde najal. Laulupidu on olnud heaks väljakutseks ses
mõttes, et selle nimel on ellu kutsutud koore, millest osa jäi ka pärast
koos laulma. Heliloojaid on juurde tulnud, ring on laienenud, on
lastekoorid ja poistekoorid, tütarlastekoorid, orkestrid, järjest on
kasvanud osalejate ring, ja loomulikult on isetegevuslikud koorid
laulupeo põhikandjad, aga ka professionaalid on ühinenud. See on
vastastikune arenemine, heliloojad kirjutavad nõudlikumaid laule, see
suunab ja arendab koore. Oluline on ka, et laulude tekstid oleks
võimalikult hea poeesia, et see omakorda hariks inimesi. Kui palju on
meil häid poeete, kelle tekste lauldakse! See on nagu ühine maja
ehitamine, kõigepealt kivid ritta, siis jälle segu, siis jälle kivid.
K A-T: Kui rääkida erinevatest
aegadest, murranguaegadest eesti rahva ajaloos, siis kas laulupidudel on
olnud ka ühiskonnas toimuvast sõltuvaid tõuse ja tagasilanguseid?
RR: Kui oli ära 1969. aasta
juubelilaulupidu, siis pärast seda algas ju ka üldises poliitilises elus
stagnatsiooniaeg. 1975. aastast kuni 1985. aastani toimus kolm
laulupidu – need olid seisakuaja laulupeod, nii nagu see oli ka
ühiskonna elus, seisak enne plahvatust. Siis tulid öölaulupeod. Aga
taoline ühislaulmine sai toimuda ainult laulupeo rahvaga, see ei teki
nii, et lihtsalt tuled kokku ja hakkad laulma. See toimus ikka
korralikult, organiseeritult, samas sündis justkui spontaanselt. Aga
oluline oli, et eesti rahval oli koht, kuhu tulla, ning inimesed
teadsid, kuidas käituda. Aluspõhi oli olemas, see oli sel hetkel väga
tähtis.
Ja kui vabadus oli käes, siis 1990.
aastate alguses oli hetk, mil arutleti, et laulupidusid pole enam vaja.
Et kelle või mille vastu me protestime? Laulupeod on oma aja ära elanud –
kellele neid enam vaja on. Selle kohta on president Lennart Meril
laulupeo kõnes väga hea ütlemine, et viimasel ajal on moes kõnelda, et
laulupeod ei ole enam moes, aga küll on tore tõdeda, et oma siinolekuga
olete selle lolli jutu ümber lükanud. Pärast seda lauset oli üle
lauluväljaku tohutu aplaus. Tõesti, sel aastal oli tunda ebalust,
osavõtjaid oli ka veidi vähem. Ei olnud ju sellist tungi nagu nüüd, aga
põhikehand kandis ikka välja, edasi. Mõte, et laulupidu on ainult
protestiks vaja, pole õige – ega me ei hakka ju laulupeol hüüdma
päevapoliitilisi loosungeid. Laulupeol on väga erinevaid tähendusi,
teatud hetkel oli vabadus väga oluline, lauldi kõik need parteijampsid
ära, et siis neid omi laule laulda. Nüüd, kus kohustuslikku repertuaari
pole, pole tsensuuri, on selge, et „Mu isamaa on minu arm“ on taas ja
taas kulminatiivne hetk. Selle tähendus on sügavam: me oleme ikka
olemas.
K A-T: Mõtlema paneb mõni aeg tagasi
ajakirjanduses üles tõusnud, õigemini tekitatud arutelu meie hümni
kolmanda salmi sõnade üle („Su üle Jumal valvaku …“). Kas selle salmi
peaks tänapäevaselt ja neutraalsemalt ümber sõnastama, kaasajastama, ära
jätma vms? Nii nagu tõstatud aastaid tagasi ka sinimustvalge riigilipu
muutmise küsimus, et kas ristilipp poleks siiski kohasem – need on
sellised punktid, kus arutleja unustab ära või ei pea oluliseks, et meie
ühismälu on sügavam, see on ka laulude sõnade-viiside taga, sees ja
all, see on esemetes, paikades, ruumides. Nii nagu rahvalaul peidab
endas sajanditepikkust põlvkondade kogemust, üleelamisi, ideaale, mille
sõnum ületab pelgalt keelelist informatsiooni, on sel ka kandev vaimne,
mittesõnastatav sisu. Sa räägid neist kahtlusest, mis on avalikkuses
kajanud, et kas laulupidu on vaja, milleks ja kellele. Võibolla me oma
inimlikus piiratuses ei olegi võimelised laulupeo sõnumit ühesõnalistelt
avama, ratsionaalselt mõistma – ta on meie mitteteadvuses,
elutunnetuses, väärtushinnangutes olemas, loomulikult, hoiab meid
sidemes eelmiste põlvkondadega, meie vanematega, esivanematega, maaga ja
taevaga selle kohal. Oleme väikesearvuline rahvus maailma mastaabis,
peaksime jätkuvalt meeles hoidma, et see, et meil on oma riik, on ime,
meil on oma keel, kirjandus, kunst, teadus. Laulupidu on meie esimene
iseseisvuse manifestatsioon, laulupidu on olnud enne vabadust, enne
iseseisvust, enne „kukke ja koitu“.
RR: Meie hümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ kõlas ju esmakordselt
esimesel laulupeol, ning lauldigi laulupidudel hümniks, lauldi nii, et
eesti rahvas spontaanselt võttis selle omaks, lauldi hümniks enne, kui
tuli oma riik. Aga salmis „Su üle Jumal valvaku“ on sõna „Jumal“
sügavama tähendusega, kui me oskame aimata, selle sõna etümoloogia
ulatub ei-tea-kui-kaugesse ajalukku. Tuleks mõelda laiemalt ja
traditsioone usaldavamalt.Aga see, et laulupeole on täna rekordiliselt suur arv tahtjad, osalejaid, on kõige tähtsam. Kui laulupeo teemadel tehti põhjalik sotsioloogiline küsitlus Marju Lauristini juhtimisel, kus küsitleti nii mehi kui naisi, erineva hariduse ja vanusega inimesi, siis vastati pea sajaprotsendiliselt, et laulupidu on eesti rahva üks olulisemaid sündmuseid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar