Kaabu3/3 - Roland Tõnisson

"KAABU" Pühapäevase päeva kasutas Juhan ära, nagu iga õige inimene tänasel päeval seda teeb: magas praktiliselt poole lõunani, tegeles mõnevõrra lastega ning suhtles tööasjus inimestega, katsetades, kas kaabu peashoidmine ka videovestluses mõjub. See variant kahjuks ei töötanud ning kui keegi ütleski „nice hat“, siis jäi vaid arvata, mida tegelikult mõeldakse. Võib aimata, kui kannatamatult ootas Juhan esmaspäeva. Igatahes kodus ei mallanud ta üldsegi istuda. Pealegi ei jätnud teda kuidagi maha mõte, et Merike teab salakorterist. Kui kaua ta on seda teadnud? Mida ta teab sellest? Miks ei ole ta seda avalikult välja öelnud? Seepärast ongi ta pidevalt tujust ära! Miks ta kannatab seda? Olukord oli ebamugav, aga ega ta osanudki praegu sellele mingit lahendust leida. Kodus ei mallanud ta nende mõtetega istuda. Juhan läks oma kallihinnalise kaabuga mere äärde jalutama ning jätkas „inimkatseid.“ Vaadates sadamasse saabuvaid ja lahkuvaid laevu mõtles ta, kuidas võiks kaabu toimida kontaktis välismaalastega? Seda sai ta varsti teada, kui jäi vaatama kahte noort vene neidu, kes talle vastu jalutasid. „Tere õhtust!“ kergitas Juhan galantselt oma peakatet. „Tjere!“ vastasid neiud ning itsitasid omavahel naerda, minnes Juhanist mööda. „Vabandage, kas te räägite eesti keelt?“ „Jaa, rjaagime,“ vastasid neiud kooris, end tema poole pöörates. „Mis nüüd edasi...“ mõtles mees. „Ee.. palju kell on?“ küsis ta ja tundis end momentaalselt äärmiselt rumalasti selle küsimuse peale. „Sjetse kolmkjummend,“ vastasid neiud itsitades, „aga mis siiz?“ „Ee... Ei midagi. Lihtsalt kellaaega tahtsin teada, spassibo!“ „Požaluista,“ vastasid neiud naeru kõkutades ja end minekule asutades. „Vabandage veel kord, noored daamid, ega te ei arva, et ma imelik olen, kui kella küsin?“ „Nuu võiks arvata, et sjellisel hjarrasmehel on ikka oma kell oljemaz,“ vastas üks. -„Prosta pristajot, hitrõi.-“ Juhan vaatas teisele otsa. -„A on simpatjaga... Navernjaka ženat. Starõi uže...“- mõtles too. „Aitäh-aitäh! Do svidanija,“ kummardas Juhan ja läks edasi. Ahah! Tähendab, ma kuulen igaühe enda keelt! Selge, aga see on jama! Niiviisi ei saa ju teada, mida näiteks rootslased või sakslased arvavad! Pagan, mida teha. Juhan jõudis otsusele, et võib kuuldu paberile üles kirjutada ning tõlgilt hiljem küsida. See tegi ta tuju rõõmsaks. „Hehh....,“ hingas ta õnnelikult sisse joodirikast mereõhku, „aga nüüd hakkab alles nalja saama! Nad ei aimagi!“ Ootamatu tuuleiil rebis kaabut, tahtes seda kaasa viia ning Juhan haaras sellest mõlema käega kinni – parem ise vette kukkuda, kui kaabul minema lasta lennata. „Ah et simpatjaga..“ mõtles ta rahulolevalt muiates, „nojah, ega mul veel väga viga olegi ju,“ ning ta meenutas mitmed kenasid hetki, mil naised olid talle tunnustussõnu jaganud. Erinevatel põhjustel. Praegune Pillegi rääkis, et nii head meest kui Juhan annab tikutulega otsida: igas mõttes väga head meest. Töö juureski naised ei pannud pahaks, kui neile mõnikord veidi rohkem tähelepanu pöörati ning Juhani naljad ning kerged füüsilised kontaktid aitasid tihti tööpäevadest teha huvitavamad. See oli ju tegelikult oskus, mida ei tohi kasutamata jätta. Meie loo sangar surus kaabu tugevamalt pähe ning jalutas mööda mereäärt kodu poole, jättes selja taha inglikuju, sadamatuled ning sagiva linna. Enne esmaspäevahommikust koosolekut mõtles ta pingsalt, kuhu ja millisele üritusele on selle mütsiga sobiv minna ning millistel oludel nõuab etikett selle garderoobi jätmist ehk lihtsamalt öeldes – kuhu on sellega nõme ilmuda ja kuhu mitte. Juhan jõudis otsusele, et tal on seda vaja igal pool, olgu see siis imelik või ei. Esimesele koosolekule kaabuomanikuna ta aga veel minna ei söandanud ning otsustas, et kasutab kaabunippi neljasilmavestlustes. Tööle jõudnud, tervitas ta kõiki joviaalselt nagu ikka ning viskas mõned naljad, seal hulgas paar hea maitse piiril balansseerivat nalja naiste arevel, mis võeti alati heal meelel vastu ning Juhan oli rahul, et kollektiiv on nii üksmeelne ning sarnase naljasoonega. Et see oluline on, seda oli ta õppinud juhtimiskoolitustelgi. Koosolek läks kenasti. Juhani otsustes keegi ei kahelnud ning tema poolt antud korraldusi ei vaidlustatud: kõik läks nii, nagu see alati oli olnud. Üldiselt võttes oli kollektiiv neil tore, kuigi vahel tuli väikesi hõõrdumisi ette nagu ikka igal pool, kus inimesed on mängus. Juhan oli oma personalivalikuga päris rahul ning leidis, et on teinud õnnestunud otsused töölevärbamisel. Asjad edenesid ning kedagi ei saanud laisklemises süüdistada. Kolleegid asusid oma töökohtadele ning Juhan täitis ülesanded, mis nädalavahetuse jooksul olid kuhjunud. Esmaspäev oli alati täis kiiret sagimist ning lõunaaeg nihkus sujuvalt keskpäevajärgsesse aega, kuni üks ta meesalluvatest, kõigiga hästi läbisaav ja alati sõbralik naljavend Pets, pea ukse vahelt sisse pistis ja küsis kelmikal semulikul toonil: „Chief, sööma ka lähme täna, vä? Esmaspäev ikkagi.“ Nädala esimesel päeval nad tõesti käisid lähedalasuvas hiinakas kollektiivselt lõunal, et arutada veel kord asju, mis hommikul said välja öeldud. “Jah, muidugi,“ vastas Juhan, „kümne minuti pärast olen valmis. Olge teie ka!“ Määratud ajal koguneti all autode juures: rahvast oli rohkem kui ühe auto jagu. Sohver ajas bossi loal linnas omi asju ning seepärast päris „pealik“ Petsilt: „Kas täna lähme sinu autoga?“ „Minugipoolest,“ oli Peeter varmalt nõus. „Või ma istun parem naiste seltsi?“ „Tule-tule!“ viipasid need nõusolevalt ja entusiastlikult. „Oodake, ma unustasin oma kaabu maha,“ tuli Juhanile meelde ning ta lippas korraks kontorisse tagasi. Kui ta naases, olid naised juba läinud ning Peetri kõrval oli koht vaba. „No nii, liigume!“ andis Juhan käsu kätte, Peetri poole vaadates. „Just nii, boss!“ vastas too reipalt. -„Söö savi, värdjas! Mida sa vigised?“ - adus boss ta mõtteid. Külm jutt jooksis läbi Juhani selja ja kõhu. Ta vaikis kogu tee ning võttis enne lauda istumist kaabu peast. Igaks juhuks, et tänast päeva mitte rohkem sassi ajada. Koos bossi enesega oli neid kokku siin kuus: müügimees Peeter, tema kolleeg ning semu Tarmo ehk Tarts, müüginaised Ene ja Signe hüüdnimega Siku, ning sekretäripiiga Vivian ehk Vivka. „Sa oled täna päris tasane,“ päris Siku, „ega sul meile mingit halba uudist ole? Kardad välja öelda?“ „Hakkad ka koondama?“ küsis Ene. „Parem tee meile lühemad tööpäevad, aga rahvas võiks ikka alles jääda.“ „Asi ei ole üldse selles, meil on kõik hästi. Ma lihtsalt mõtlen omi mõtteid.“ Ja nad jätkasid söömist. „Kuulge,“ katkestas peremees mõne aja pärast vaikuse, „kas ma olen hea juht? Kuidas teie arvates meie firmal läheb? Kuidas on meil firmasisene õhkkond?“ „Sa oled väga hea juht,“ kinnitas varmalt Pets ning teised kolleegid kiitsid teda takka, öeldes, et kõik on kõige paremas korras. Ühtegi halba sõna nad Juhani töömeetodite või seltskondlikkuse kohta ei olnud nad ju kunagi varemgi öelnud. Kui šeff oli lauast tõusnud ja tualetti läinud, avaldasid üksijäänud alluvad imestust pealiku selliste küsimuste üle. Ega ta varem ei olnud niisugusell moel küsimusi esitanud. „Keskeakriis tal vist,“ arvas Vivka. „Äkki naine petab,“ arvas Tarmo. „Pigem vastupidi,“ nähvas Signe, „oleks Sohver praegu siin, küll ta räägiks, kuidas pealik oma eraelu eest hoolt kannab!“ Teised muigasid selle peale mõistvalt. „Ehk on teistes kohtades tal probleeme?“ arvas Pets. Selle peale ei osanud küll keegi midagi öelda. Juhani naastes sõideti vaikides tagasi kontorisse. Naistel oli oma autos muidugi jutuainet küll. „Pealikul on keskeakriis,“ itsitasid päeva lõpupoole naised omavahel, sest nad olid näinud, kuidas boss istub oma töölaua taga, peas nahkne kaabu. „Mis ta on hakanud line-dance’i harrastama või on astunud mõnda country-klubisse?“ „Mees teab, mis mees teeb,“ arvas Pets ja leidis, et see kaabu oli isegi tore, stiilne. “On ta jah stiilne,“ osatas Vivka, „mina küll sellisega välja ei läheks.“ Samas astus Juhan oma ukse tagant välja, mantel seljas ning teatas, et tal on vaja täna väljaspool maja asju ajada. „Kihvt kaabu!“ hüüdis Vivka talle järgi ning tegi bossi järelt ukse sulgudes kätega Yes!-liigutuse. „Õujee, vanamees tõmbas minema,“ kirjutas ta oma msn-kontakile, tundes rõõmu, et päeva lõpuni ei ole tal enam muud muret, kui chattida ning igavledes kellaosuteid seirata. Juhan laskis end viia Õismäele, kus teda ootas Pille. Kui Juhan sisse astus, põimis naine oma käed talle ümber kaela, andis kuuma musi ning tahtis Juhanil kaabu peast võtta, et teda paremini suudelda. Juhan pani käe mütsile ning laskis valla eitava häälitsuse, avas silmad ning vaatas Pillele suudeldes otsa. -„Jälle tal suu haiseb, mingu arstile!“- Juhan põrkus eemale. „Mis nüüd,“ imestas naine, „midagi on viltu või?“ „Ei-ei... Aga ega sul äkki midagi minu juures ebameeldiv ei tundu?“ „Ei tundu, kullakene, mis saab sinu juures siis halba olla! Võta riided maha! Mis kaabu see selline sul on?“ „Ah, üks tuttav laenas halbade sügisilmade puhul.“ „Või nii, kas see sulle endale meeldib?“ „Jaahhh....“ mõtles Juhan järele, „ajab asja ära küll. Tegumood on nagu on, aga tal on muud väärtused.“ „No eks sa ise vaata.“ Pille pakkus kohvi ja nagu ikka, jõuti peagi ka tegevuseni, mida tavaliselt hea tooniga loo juures ei ole kombeks kirjeldada, kuid antud juhtumi puhul oleks sellest täielikult vaikimine andeksandmatu ning lugejat eksitav. Küll ei lasku me kahe inimese vahelise intiimse tegevuse üksikasjadesse rohkem kui vaja. Keset tegevust, mille käigus Pille andis mõista, et kõik toimuv on talle vägagi meeltmööda, kargas Juhan voodist ning naases kaabuga peas. Pille vaatas talle mõistmatult otsa. „Milleks sulle seda veel vaja on?“ „On vaja, ära päri!“ vastas Juhan ja jätkas tegevust. Pille lamas silmad kinni ning Juhan käskis: „Vaata mulle otsa!“ Naine avas silmad. -„Oh jummel küll. Ta läheb ikka kogu aeg imelikumaks. Mis perverssus see nüüd siis veel on? Lõpetagu ruttu ära, saaks viimaks juba ühele poole selle asjaga. On vanamehenäss ikka alles...“ - Juhan adus Pille meenutusi teistest meestest, kes olid talle pakkunud praegu teoksil olevast palju enamat. See lõi Juhani täiesti rivist välja. „Mis nüüd juhtus, kullake?“ imestas naine. -„Ta on tõesti vanaks jäänud... Nüüd on veel impotent kah.“ - „Ah... mul käivad igasugused tööasjad peast läbi kogu aeg,“ vabandas end Juhan, tundes end tõeliselt näruselt. „Ole nüüd, ise oled selline täkk, et ...“ lohutas teda Pille. „Jajah, seda muidugi,“ konstateeris Juhan ja istus nukralt voodiservale. Naine võttis tal ümbert kinni. „Kas sa ikka hoolid minust?“ küsis Pille. „Jah, muidugi.“ - Tähendab, ta ei kavatse mind veel siit välja visata. Millal ta küll oma moori ja lapserajakad minema kupatab? Ma olen nii tüdinenud sellest elust siin. Ta pole mulle ammu enam midagi kinkinud. Äkki viskab ta mu siit ikkagi varsti välja? - „Mina sinust ka, väga,“ kostis Pille, „sa meeldid mulle inimesena.“ „Tead,“ ütles Juhan pärast mõningast pausi, „kuidas oleks, kui sa hakkaksid edaspidi ise üüri maksma selle elamise eest. Praegu on ju kriisi aeg... Ettevõtetel ei lähe hästi.“ - Kuradi siga! - „Oi, kas tõesti?“ Juhan noogutas. „Et näiteks järgmisest kuust?“ - On siga... Ja mina ootan veel mingit härrasmehelikkust. - „Ma pean mõtlema. Ega mul minna kuhugi ei ole.“ - Sinna Vitaliku urkasse ma küll ei lähe.“ - „Mis Vitalik?“ hämmeldus Juhan mõttes. - Ja kus me nüüd üldse hakkame kokku saama... Stenil ju ka oma vaba pinda ei ole. - „Stenil?“ hämmeldus Juhan veel enam. „Mis pagana Stenil?“ „Tahad sa veel kohvi?“ küsis Pille õige osavõtlikult. „Tahan küll,“ vastas Juhan õige löödult ja astus töntsil sammul kööki. Kui ta koju jõudis, heitis ta kohe magama, tuues vabanduseks raske tööpäeva ja peavalu. Teisipäeval tööle minnes ei olnud enam miski endine. Juhan oli otsustanud kogu päeva istuda kaabu peas ning sellest mitte hetkekski loobuda. Kui ta uksest sisse astus, vaatas talle esimesena otsa Vivka - Raisk! Juba see vana peer on kohal -, ning lisas kelmikalt ning vandeseltslaslikult naeratades: „Tere kena hommikust, šeff! On kõik hästi?“ „Jah, jah! On ikka, muidugi!“ vastas Juhan ja lipsas oma kabineti poole. Kolleegid tervitasid teda nagu tavaliselt. Teel turvatsooni ehk oma kabinetti kohtus ta pilk tervituseks kätt viipava ja naeratava Signe omaga. - Aga mõni idiootlik nali, et päev hästi käima läheks? Ega ometi täna siis ilma nendeta? - Juhan kiirustas ukse poole, koperdades vastu Petsi lauda. Kolleegid vaatasid hämmeldunult ja muiates üksteisele otsa. Juhan istus taaskord higisena laua taga ja pühkis käeseljaga laupa. „Pagan võtaks, see neetud kaabu on üks nuhtlus,“ mõtles ta endamisi. Ta ei olnud varemalt tööle tulles kunagi tundnud nii närusena ja äsja kuuldud kommentaarid ei olnud tema meeleolule kuidagi toniseerivalt mõjunud. Mida kõige selle värgiga ette võtta?“ Juhan üritas keskenduda tööle, kuid see ei õnnestunud kuidagi. Nii ta istuski oma laua taga, hõõrus otsaesist kätega ning üritas välja mõelda, kuidas tänase päevaga edasi minna. Veidi aja pärast koputati uksele ning sisse piilus Ene, kes oli šeffi pärast mures. Õigemini olid nad ärevil oma töökohtade pärast ning parim viis teada saada, mis toimub, oli peremehelt endalt küsida. „Ei-ei, kõik on kombes. Mul on ainult... väikesed tervisehäired. Küll need üle lähevad.“ Ene läks tagasi oma töökohale teisi rahustama ning koos nendega ülemuse peale keelt sügama. Mõne aja pärast Juhan siiski lahkus paigalt, öeldes: „Mul on väljaspool maja tegemist, võib-olla tulen varsti tagasi, aga võib-olla ka mitte.“ Haarates kaasa oma mantli ja kaabu, jättes endast maha üha sügavamalt hämmeldunud kolleegid, kiirustas ta auto juurde ning laskis Sohvril end sõidutada mere äärde. Too ei küsinud midagi, sest oli harjunud, et paha tuju korral on šeff sõnaaher. Juhan laskis end rannas maha panna ning käskis tunni aja pärast järele tulla. Nõnda ta siis kõndis seal tuulises rannas ning mõtles kõige peale, mis temaga viimaste päevade jooksul on toimunud: Annikale, Pillele, Merikesele, Petsile, Vivkale, Mihklile... Ja mida ta peaks nüüd tegema selle neetud kaabuga, mis kogu tema maailma paari päevaga täiesti segi oli paisanud? Ära põletama? Ära peitma seniks, kuni tekib vajadus seda jälle kasutada? Kas ta üldse tahab seda teha? Ilma selleta, samas, ei oleks ta täna istunud siin rannas. Juhan oli vihane ja tundis end petetuna. Korraga adus ta, et nõndasamuti on pidand tundma end Merike. Tema pärast. Kui kaua on see Merikese jaoks juba nii kestnud? Miks ei ole ta midagi öelnud? Kas ka temal on armuke? Või koguni mitu? Viimased mõtted ajasid Juhani vererõhu üles ning ta tundis, et süda peksleb kõvasti. „Kui minul on, miks ei võiks siis temalgi olla? Jah... Muidugi... Miks mitte?“ Sohver naases tunni aja pärast, nagu oli kästud, ja Juhan laskis end koju viia. Kui ta koduuksest taolisel harjumatult varasel kellaajal sisse astus, leidis ta sealt eest üllatunud abikaasa, kes oli imestunud ka selle üle, et Juhan ilmus koju lillekimbuga. Ta astus sõnagi lausumata naisele vastu ja ulatas kimbu talle. „Võiksid ikka mütsi ära võtta, kui tuppa astud,“ sõnas naine tõredalt. Tema silmadest adus Juhan tunnetetormi ning võitlemist pisaratega. „Merike, kas ma olen sulle veel kallis ja oluline?“ Naine ei vastanud alguses midagi. - Sa vana orikas, kas ma oleks muidu veel sinuga? - „Meil on ju ühised lapsed, koos kasvatame, ikka oled.“ „Ei, Merike, ma mõtlen, kas ilma kohustusteta sa tahaksid olla minu naine?“ Naine ei vastanud midagi. - Kas sa siis ei mäleta, kuida ma sind armastasin ja kuidas meil kõik algas? See on ilusaim aeg mu elus. See on mulle andnud palju, siiamaani annab. - „Mida sa, Juhan, ise arvad?“ „Ma arvan, et sul ei ole minuga kerge olnud.“ Naise silmad täitusid pisaratega. „Ma tahan sinult andeks paluda selle eest, et olen sind jätnud hooletusse," ütles Juhan, "ja tahan sind paluda: ole minuga, jää minuga! Räägi mulle kui sul on raske või kui ma midagi saaksin teha meie pere, laste ja sinu heaks. Eks?“ Juhan tundis soojust ja kergendust naise silmades, vaikides võtsid nad üksteise embusesse. „Kas sa oled olnud minuga õnnelik?“ küsis ta naiselt mõningase vaikuse järel. „Ma olen olnud sinuga õnnelik, aga kuidas on praegu, ma ei teagi. See on nii raske.“ Juhan vaatas Merikesele otsa ja luges sealt: - Ma olen olnud sinuga õnnelik, aga praegu on mul nii raske. - Juhan võttis naise uuesti embusesse. „Anna mulle andeks, Merike! Anna mulle andeks...“ Merike naeratas: „Kuule, selle uue kaabu pärast on sul sellised mõtted täna või?“ Juhan muigas. „Jah... võib ka nii öelda.“ Nad hoidsid teineteist embuses. Meri oli oma mässavas rahutuses Juhanit alati köitnud. Ta leidis siit rahu. Nüüdki istus ta siin, et mõelda viimasel nädalal toimunu üle. Tegelikult ei olnud siin enam midagi mõelda, sest ta oli kõik mitu korda oma peas läbi käinud. Juhan mõtles konkreetsetele sündmustele oma elus ja sellele, kuidas ta oli käitunud, kuidas teda oli ninapidi veetud, kuidas ta oli teisi petnud. Kuidas ta oli tundnud rõõmu teiste ülemängimisest ja milline sapine viha oli teda vallanud, kui ta ise mõnda tema jaoks valmiskaevatud auku oli langenud. Kõige sellest mõtlemise juures pidas ta oma põlvel kaabut. Ta ei olnud seda pärast kõnelust naisega enam kordagi pähe pannud ja Juhan ei teadnudki õieti, mida ta sellega ette peaks võtma. Keegi istus Juhani kõrvale pingile, küsides selleks luba. Loa ta sai, kuigi Juhan ei sallinud seda, kui teda sellistel hetkedel häiriti. Vähe sellest – võõras alustas veel ka kõnelust, täiesti tühjasttähjast nagu merest, laevadest, koertest ja liivast erinevatel randadel. Juhan vastas talle üsna vastumeelselt, varjates seda siiski viisakuse taha. „Kui mul oleks peas see kaabu, mida Te oma põlvel hoiate, saaksin ma teada, mida Te praegu tegelikult mõtlete sellest, et ma Teid niisugusel ebameeldival moel oma jutuga häirin,“ kostis võõras viimaks. Juhan pööras end võõra poole ja vaatas teda esmakordselt tähelepanelikult. Mehel oli seljas vana lihtsamoeline mantel, kuid selle mõnevõrra imelik riietuse kaalus üles tema ilme: süüdistamatu, eelarvamustetu, mõistev. „Te teate sellest kaabust?“ „Jah tean, mina andsin selle Teie autojuhile. Ehk peaks olema tema see, kes seda järgmisena proovida võiks?“ „Mitte mingil juhul!“ kohkus Juhan. Võõras naeratas: „Ma ei mõelnudki seda tõsiselt,“ ning jätkas mõne hetke pärast: „Te ilmselt ei tea, mida selle kaabuga edasi teha? Uskuge mind, Te ei ole esimene, kes seepärast hämmingus on. Aga Te vähemalt ei ürita kaabut ahjus põletada või suure raha eest maha müüa. Vahel olen ma sõna otses mõttes päris viimasel hetkel jõudnud takistada selliseid meeletusi. Tänan, et tagastate selle mulle nii öelda algses vormis.“ „Arvate, et tahan kaabu teile anda? Ma ei tunnegi Teid!“ „Te tagastate selle, sest te ei julge seda kaabut enam kasutada. Minu isik jääb Teile tõesti saladuseks: nii ongi parem. See valmistaks Teile ainult peavalu ja uusi, seekord lahendamatuid, küsimusi. Mul on rõõm, et sellest peakattest oli Teile kasu!“ Juhan ulatas kaabu võõrale, ilma et oleks suutnudki käituda teisiti. „Kellele Te selle järgmiseks annate või siis... laenate?“ „Te ei tunne teda, kuid uskuge, siin teie seas ei olegi väga palju neid, kes sellisest kaabust oskaksid õigeid järeldusi teha. Temal võib see õnnestuda. Head aega, Juhan, ja loodan, et Te ei unusta neid mõningaid põgusaid hetki, mida saite veeta selle nahkse sõbra seltsis.“ Juhan muigas nõustuvalt ning heitis korraks pilgu merele. Päike oli kadunud vaikselt ja märkamatult silmapiiri taha, nagu võõraski oli lahkunud siit rannalt. VI - 28. VII 2005, 21. IX – 26. X 2010 Ilmunud kogumikus "Tuuleväljad I" 2014