Miroslav Tichý

Miroslav Tichý (20. november 1926 - 12. aprill 2011) oli Tšehhi fotograaf. Ta on tuntud tuhandete fotode järgi, mis ta võttis salaja. Isevalmistatud kaamerate abil- papist torud, vineerist, purkidest jms materjalide isetehtud (self-made) kaamerad. Tichy pildid olid teadmata enne, kui nad kokku koguti näitusele 2004.

Tichy objektiks olid oma kodulinna Kyjovin naised, pildistas umbes aastatel 1960-1985. Piltidel olevad naised olid sageli teadlikud, et neid filmitakse. Naised võiksid poseerida Tichýlle, kuid ei pruukinud uskuda, et Tichy kaamera päriselt töötab. Fotod tehti primitiivsetes tingimustes. Pehmejoonelised pildid on osaliselt kahjustatud. Tichy on öelnud: "Esiteks, sul peab olema halb kaamera" ja "Kui sa tahad olla kuulus, siis pead tegema midagi halvemini kui keegi kogu maailmas."

Tichý oli õppinud Prahas kunstiakateemias. Ta oli modernistlik maalikunstnik, kes maalis veidi samas stiilis nagu Josef Čapek. Kuid aastal 1948 kommunisti tulid Tšehhoslovakkias võimule ja Academy of Fine Arts õpilased pidid maalima nüüd sotsialistlikku realismi, tunkedes töölisi. Tichy keeldus ja sai käsu minna ajateenistusse. Tichý peeti dissidendiks ja oli halvasti koheldud valitsuse poolt. Tichý ei osalenud näitustel ja elas oma elu isemajandamise ja vabaduse standarditele ühiskonnas. Ta oli introvertne laps, kes õppis koolis hästi.

Pärast naasmist sõjaväeteenistusest Tichý elas oma vanemate abiga väikese invaliidsuspensioniga. Ta jätkas, et maalida omanäoliselt. Kommunistliku režiimi ajal peeti teda teisitimõtlejaks. Kommunistlik režiim oma paranoias nägi sõltumatus Tichýs kui dissidenti, hoidis teda valve all ja püüdis "normaliseerida" teda, viies teda psühhiaatriakliinikusse paar päeva enne kommunismi patriootlikke pühasid, nagu maipüha ja hoida teda väljaspool avalikkuse tähelepanu. Aastast 1960 ta enam ei hoolinud oma välimusest, ei ajanud juukseid ja habet. Umbes sel ajal ta hakkas ka tiirutama ümber linna ja pildistama naisi kelmikate omatehtud kaameratega.

1968. aastal toimus Nõukogude invasioon Tšehhoslovakkiasse ja eraomand natsionaliseeriti. Tichý tõsteti oma stuudiost välja 1972. aastal ja tema teosed visati tänavale. Tichý lõpetas joonistamise ja maalimise ning keskendus töötamiseks fotograafia alal oma kodus. Ta ütleb: "Maalid olid juba värvitud, joonised tõmmatud. Mida ma peaksin tegema? Otsisin uut meediat. Tänu fotograafiale nägin kõike uues valguses. See oli uue maailma. "

Aastal 1985 Tichý lõpetas fotograafia ja tõmbus tagasi. Ta võis teha 100-200 õlimaali ja märkimisväärse hulga joonistusi.

Mõned parimad pildid ta liimis papile, et säilitiada neid ja mõnikord tõmbas papi ümber pildi. Mõned pildid on kahjustatud aja jooksul, sest Tichý ei säilitanud neid erilise hoolega. Lisaks kaameratele olid ka  suurendusaparaadid ise tehtud, samuti läätsed. Läätsed ta lihvis pleksiklaasist.

Roman Buxbaum, kes oli saanud tuttavaks Tichýga juba lapsepõlves, tuli tagasi linna 1981 eksiilist Šveitsist. Pärast naasmist Buxbaum avastas Tichy fotod, mis olid seni peidus olnud.

Buxbaum hakkas koguma ja säilitama Tichy halvas seisukorras fotosid. Buxbaum sai pilte Tichýlt endalt ja ostis neid Hebnarová Janalt, Tichy ​​naabrilt, kes oli Tichý hooldaja pärast tema ema surma.

Tööd olid tundmatud kuni Buxbaum 2004. aastal avaldas fotod kaasaegse kunsti biennaalil Sevillas. Buxbaum tegi temast 2004. aasta ka dokumentaalfilmi Miroslav Tichý: Tarzan pensionil. Järgmisel aastal näidati fotosid Arles fotofestivalil, 2005. aastal Zürichi Art Centres ja Pompidou keskuses 2008. aastal.

Aastal 2010 Tichy teosed olid näitusel New Yorgis International Center of Photography. Seal oli sadu fotosid, Buxbaum dokumentaalfilm ja tutvustati tolmust virna pilte, isetehtud kaamerad ja muid vahendid.

Tichý teatas 2009. aastal, et ta ei ole andnud Buxbaum luba kasutada ja levitada oma töid. http://sassik.livejournal.com/82084.html?thread=1511844