«Mulle helistatakse päev läbi, ka teistest Venemaa regioonidest, isegi Kasahstanist oleme kaks inimest viinud,» räägib Vladimir Jefimov. Ta organiseerib Venemaa suuruselt neljandas linnas Jekaterinburgis vabatahtlike saatmist Ida-Ukrainasse, võitlema sealsete separatistide poolel.
Jefimov nõustub minuga meeleldi kohtuma. «Meilt tahavad paljud minna fašistide vastu võitlema,» teatab ta.
Kui palju täpselt, ei nõustu ta seejuures ütlema. Üle tunni aja kestva kohtumise jooksul kõlavad ta jutu sees fraasid nagu «tavalise viime rühmas paarkümmend meest», «on olnud ka suuremaid rühmi», «me tavaliselt kogume suurema rühma kokku ja siis saadame».
Meie kohtumise jooksul helistab talle kolm meest, kes Jefimovi sõnul uurivad, mida tuleb teha, et saada vabatahtlikuna Donbassi sõdima. «Isegi öösel helistatakse, aga need ma praagin kohe välja, sest sellisel ajal helistamine juba näitab, et tegemist on ebastabiilse inimesega,» räägib Jefimov.
Vabatahtlike rühmi on Jefimov saatnud Donbassi alates eelmise suve lõpust. Kuus saadab ta teele üks-kaks gruppi. See teeb poole aastaga vähemalt paarsada meest, aga tõenäoliselt isegi rohkem.
Pikakasvuline, tugeva kehaehitusega ja paksu halli habemega Vladimir Jefimov on 60ndates eluaastates mees. Tema kutsung Donbassi sõjapiirkonnas - Batja - vastab mehe autoriteetsele välimusele.
Jefimov juhib Sverdlovski oblastis organisatsiooni nimega «Endise NSV Liidu ja Venemaa eriotstarbeliste vägede ja Spetsnazi veteranide ja invaliidide fond», millel on tema väitel üle 1500 liikme. Jefimovi tagasihoidliku Hyundai džiibi esiklaasi all on näha dokument, mis lubab sissepääsu ühte Jekaterinburgis asuvasse väeossa. Oma minevikust kõneldes toonitab Jefimov, et 1993. aastal juhtis ta ühte erirühma, mis osales Jekaterinburgist pärit Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini käsul Venemaa parlamendihoone ründamises.
Peale Jefimovi fondi tegelevad Jekaterinburgis Uurali vabatahtlike saatmisega Donbassi separatistidele appi veel mitu organisatsiooni, näiteks Afganistani sõja veteranide oma ja kohalike tšetšeenide organisatsioon. Lisaks sõidab Jefimovi andmetel Uuralist Donbassi sõdima inimesi ka metsikult, organiseerimatult. Need on peamiselt noored, kohtulikult karistatud või muidu kriminaalse taustaga mehed, räägib Jefimov. Tema fond ega Afganistani veteranide organisatsioon selliseid mehi oma gruppidesse ei võta.
Jefimovi sõnu arvestades on tõenäoline, et viimase poole aastaga on ainuüksi Uuralist läinud Donbassi separatistide poolele sõdima vähemalt pool tuhat meest. Ja see on ainult ühest Venemaa regioonist!
«Kõige tähtsam on sõjakogemus,» ütleb Jefimov – selle järgi valib tema vabatahtlikke oma gruppidesse. «Ilma selleta me ei võta, sest me tahame olla kindlad, et meie inimene teab, kuidas lahingu ajal peab käituma.» Enamikul meestel on kogemus Afganistani ja Tšetšeenia sõdadest, üksikutel ka Tadžikistani kodusõjast. Peamiselt on need mehed vanuses 40–60 aastat.
Kõik soovijad peavad täitma põhjaliku ankeedi. Soovijate tausta laseb Jefimov kontrollida tuttavatel siseministeeriumi andmebaasidest. Selle kaudu praagitaksegi välja kõik kriminaalse mineviku või olevikuga mehed.
Jefimovi kaudu sellised mehed ei lähe, aga see ei takista kriminaalse taustaga mehi Donbassi sattumast. Ühest intervjuu ajal peetud pikast telefonikõnest selgub, et keegi Jefimovile tuttav mees oli äsja sõitnud Donetskisse koos «iseformeerunud» 10–15-mehelise grupiga, millest enamik oli kriminaalse taustaga.
Kõik Jefimovi kontori kaudu Donbassi sõdima minejad saavad temalt fondi blanketil tõendi ja saatelehe, mis kinnitab, et tegemist on vabatahtlikuga, kes läheb «andma praktilist abi Novorossija võitlevale rahvale ja täitma oma patriootilist kohustust». Saatelehed kehtivad kuni 31. detsembrini 2015.
Tõendit on meestele Jefimovi sõnul vaja eelkõige kahel põhjusel. Esiteks, et teel olles ei tülitaks neid Venemaa politsei, ning teiseks mõtlevad nad tuleviku peale. Kui peaks juhtuma, et Venemaal tunnistataks Donbassis sõdinud vabatahtlikud kunagi ametlikult sõjaveteranideks, siis on neil selle kohta mingigi tõendus olemas.
Jefimov kasutab ainult sõna «vabatahtlikud». Ta väidab, et pole veel kuulnud, et keegi tema meestest sõdimise eest palka saaks. Tema jutu järgi viibib keskmine vabatahtlik Donbassis kuu aega ning tuleb siis tagasi koju, sest majanduslikel põhjustel pole enamikul võimalik kauem ära olla.
Teistmoodi rääkida Jefimov ei saakski, sest kui keegi avalikult kinnitas vabatahtlike rahasaamist, siis tähendaks see ülestunnistust palgasõdurite kohta. Venemaa seaduste järgi on see ametlikult karistatav. «Me ei ole palgasõdurid!» rõhutab Jefimov mitu korda.
Jefimovi jutust tuleb välja, et Uuralist läinud meestest sõdivad mõned juba pool aastat. «Need on professionaalsed sõdurid, nad ei oskagi muud,» seletab ta.
«Kuidas nad siis ära elavad, nemad ei saa ka palka?» küsin.
«See on nende asi, mina selle vastu huvi ei tunne!» vastab Jefimov.
«Mina olen hoiatanud ainult neid, kes tahavad astuda ametlikult DNRi (nn Donetski Rahvavabariigi – toim) armeesse, et ärge seda tehke, sest tagasi Venemaale tulles võib neid süüdistada palgasõdurina teenimises võõras armees. Mina seda ei poolda,» lisab ta mõne aja pärast.
Samas on Vene meedia täis Vene vabatahtlike lugusid, kes kirjeldavad, kui palju ja mille eest neile Donbassis makstakse. Viimati kirjutas Moskva ajakiri New Times 26-aastasest väljaõppinud snaiprist Olegist, kes väitis, et Donetski poolel sõdimises eest makstakse talle nädalas 80 000 rubla (1220 eurot). Oleg teenis enne lepingulise sõdurina Vene armees Põhja-Kaukaasias.
Teine asi, millest Jefimov eriti rääkida ei taha, on see, et millist rolli mängivad tema sõjakogemustega vabatahtlikud rindel. Ta väidab, et enamik neist tegutseb seal kohalike väljaõppega, instruktoritena. «Sõdivad ju peamiselt kohalikud, aga nad on ju kaevurid, neid peab kõigepealt sõdima õpetama,» räägib Jefimov, aga lisab samas: «Vahel tuleb meil muidugi ka lahingutegevusest osa võtta.» Pikemalt sellest rääkimast ta keeldub ning väidab, et tema vabatahtlike seas pole nende kuude jooksul ühtegi surmasaanut.
Jefimovi vabatahtlike tegevuse kohta Donbassis pole mul loomulikult ühtegi fakti, aga hiljuti kirjeldas Moskva ajalehes Kommersant töötav hea renomeega sõjakorrespondent Ilja Barabanov «Venemaalt saabunud sõjakogemusega vabatahtlike» rolli.
«Viimaste kuude sõjategevuse loogika on üsna lihtne: isehakanud vabariikide püstitatud sõjalisi eesmärke sõidavad täitma need, kes tõepoolest oskavad sõdida. Nad täidavad püstitatud ülesande ning lahkuvad kohe, aga nende hõivatud asulates, komandantuurides ja kontrollpostides võtavad ajakirjanikke vastu juba kohalikud maakaitseväelased, kes lahkelt räägivad oma kaevuriminevikust.»
Ühtegi kriminaalasja Donbassis separatistide poolel palgasõdurina teenimise kohta Venemaal algatatud pole. Kreml vaatab selgelt läbi sõrmede oma kodanike sõdimisele separatistide poolel, samal ajal kui näiteks Kremli liitlane Kasahstan mõistis hiljuti koguni viieks aastaks vangi oma kodaniku, kes sõdis Luganski «rahvaväes». Teadaolevalt on Venemaal algatatud palgasõduriks minemise eest kriminaalasi ühe venelase suhtes, kes sõdib Ukraina poolel vabatahtlike pataljonis Azov.
Jefimov süüdistab kohalikke võime selles, et nad ei aita kuidagi kaasa tema «üllale ettevõtmisele aidata Donbassi inimesi». Ta jutustab, kuidas palus kohalikult Venemaa presidendi eriesindajalt abi vabatahtlikele kohapeal väljaõppekeskuse loomiseks. Ei midagi. Siis räägib ta vihaselt, kuidas palus Venemaa Raudteedelt, et nood lubaksid vabatahtlikel tasuta või vähemalt sooduspiletiga rongiga Jekaterinburgist Ukraina piiri äärde Rostovisse sõita. Jälle ei mingit vastust. «Kõik peame tegema ainult oma raha eest,» kaebab ta. «No vähemalt võimud ei sega meid kuidagi.»
Praegu on Jefimovi sõnul Uurali vabatahtlike saatmises väike vaheaeg. «Ma just helistasin meie komandörile seal ja ta ütles, et praegu pole vaja tulla, et nad saavad praegu ise hakkama,» räägib Jefimov. «Komandör ütles isegi, et kui me praegu sinna sõidaks, siis vaherahu ajal võib see provokatsioone põhjustada. Aga et paari nädala pärast on jälle see teema aktuaalne.»
«See teema» tähendab Uurali vabatahtlike minekut Donbassi, sest neid läheb jälle appi vaja. Kas see tähendab, et separatistide komandörid ei usu pikemat vaherahu? Jefimoviga rääkisin ma veebruari viimasel nädalal. Paar nädalat saab täis just sel nädalal.
Aga kes on see komandör, kellega Jefimov suhtleb? Ta ei taha seda öelda, aga telefonikõnedest ilmselt inimestega, kes aitavad tal organiseerida vabatahtlike saatmist Donbassi, võib järeldada, et see on Aleksei Mozgovoi. Mozgovoi on üks Luganski separatistide sõjajõudude liidreid, Prizraki-nimelise pataljoni juhte. Prizrak osales aktiivselt Debaltsevo piiramises ja selle vallutamises mõni nädal tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar