Väike intervjuu rindemehega...

Rahvuskaardi võitleja Vitali Lazebnik: "Me oleksime Debaltsevet veel hoidnud"
http://cripo.com.ua/?sect_id=5&aid=189032

Debaltsevesse sõitsite kolm nädalat tagasi, kui oli juba reaalne ähvardus, et see platsdarm võib sattuda katlasse, kas te selle peale mõtlesite?
Kõik teadsid, kuhu me sõidame ja mis koht see on – ka eelmise rotatsiooni ajal asusime sealsamas, Debaltseve ümbruses blokkpostidel. Kuid sellist hirmu, et „Oi, katel, katel – me kõik sureme!“, seda ei olnud. Kõik teadsid, et sissepiiramise võimalus on: sisenesime Debaltsevesse veel Rostov-Harkivi maanteelt, kuid juba kümne päeva pärast see tõkestati, kaks kiirabi, millega poisid med.roodust meie haavatuid välja vedasid, sai seal pihta.
Sellest hetkest alates me juba teadsime, et kõik, maantee on suletud ja jäid järgi vaid kõrvalteed. Needsamad, mille kaudu me Debaltsevest ka lahkusime. Meie juurde tulid meedikud üheks päevaks haavatuid ära viima ning jäid kaheks nädalaks – ära sõita ei olnud võimalik. Hea, et meil vähemalt lahingukomplektiga probleeme polnud: kohe tõime endaga piisavalt kaasa, olid tagavarad blokkpostil ja meie naabritele toimetati pidevalt piisavas koguses.

Kus teie Debaltseves täpsemalt olite?
Meie roodu tugipunkt oli Debaltseve läänetipus, Rostovi-Harkivi ja Donetski-Luhanski teede ristmikul – kontrollisime masinaid jne. Sõitsime sinna 1.veebruaril ja igapäevaselt tulistati meid vähemalt kolm korda päevas: miinipildujad, Gradid ja liikursuurtükid. Hiljem, päev enne taandumist, murdis läbi suur grupp separatiste ja lahingut peeti juba Debaltseve idaosas. Nad jõudsid ka meieni välja – blokkposti tuli juba kaitsta laskerelvade abil. Õhtu poole kihutasime nad eemale ja meie pihta alustasid tulistamist suurtükid. Ka senimaani oli olnud tulelööke, kuid seekord oli see selline, et nii ristmik ise kui ka blokkpost olid praktiliselt hävitatud. Ning enne 18.veebruari keskööd saime korralduse: „15 minutit kogunemiseks ja lahkume!“.

Kas Minski kokkulepete algusest oli aru saada?
15.veebruari keskööl jäi järsku vaikseks. Üheks tunniks. Ja täpselt kell 1 öösel, ma olin just postil, alustas suurtükivägi. Niisiis, vaherahu oli täpselt üks tund – seda meie nägime, kuulsime ja tundsime. Mida meil teha oli? Andsime vastu. Kui tehti kindlaks tulepunktid, surus meie suurtükivägi need küllaltki professionaalselt maha. Kuid palju ebameeldivusi tuli „ringirändavatelt“ miinipildujatelt: kaks-kolm korda tulistasid meie positsioonide pihta ja siis liikusid teise kohta. Ajasime neid kaua taga ja kahjuks edutult. Aga kauglaskesuurtükivägi oli ülekaalus – tuleb kogupauk alles meie pihta, kohe annavad meie suurtükid vastu.

Kui suurtükivägi nii edukalt tegutses, mis siis juhtus, et teid suruti Debaltsevest välja, mille arvelt?
Üksnes kõikide jõudude kontsentratsiooni arvelt: meie andmetel Horlovkasse separatiste peaaegu ei jäänudki – kõik need paisati meie vastu. Ja kuni selleni välja, et Vuhlehirskist tulistasid tankid otsesihtimisega meie blokkpostide pihta. Ja meid lihtlabaselt löödi välja. Kuni selleni, et lahkuda oli vaja kasvõi sellepärast, et seal polnud enam midagi, mida valvata.
Rahvuskaart täitis seal miilitsa funktsioone, kuid praktiliselt kõik rahulikud elanikud sõitsid sealt minema, teedel polnud mingisugust liiklust ja meil polnud seal teha midagi. Armee võitles, aga lahingud käisid juba linnas sees, üksikud blokkpostid pidasid vastu isegi täielikult sissepiiratuina ja ei tahtnud lahkuda. Kuid kästi taanduda. Pole meie asi käskude üle arutleda, kuid minu arvates me võinuks veel vastu pidada. Näiteks olid meil nii toidu- kui ka lahingkomplekti tagavarad, puurkaevud – teoreetiliselt oleksime veel nädala vastu pidanud kuni maantee deblokeerimiseni.

Aga vene meedia räägib paanikast ja et Ukraina sõdurid andsid end sadade kaupa vangi...
Kui me lahkusime, siis rääkisime poistega naaberblokkpostilt. Neil jäid blokkpostile sõdurid, kes ei tahtnud taganeda. Nad ütlesid: „Tuleb mis tuleb, kuid meie jääme siia ja võitleme kuni lõpuni“. Vaat selline oli meeleolu. Ka meie ei tahtnud eriti ära minna ja ei saanudki aru, miks see on vajalik, kuid käsu üle ei vaielda. Taoliseid „suremismeeleolusid“ ei olnud ka meie naabritel 128.meh.brigaadist.

Ja millised on praegu tunded, kas „kiiremini rindele kätte maksma“ või „aitab küll, koju tahan“?
Justnimelt praegu tahaks koju, me oleme rindel juba kaks kuud, kätte jõuab rotatsiooni aeg ja lihtsalt tahaks näha naist, vanemaid, ennast korda teha – tervist parandada, kosuda, puhtaks pesta ja välja magada. Mis tuleb edasi, vaatame, kuid seni kui riigis midagi sellist toimub, asja pooleli jätta ei tahaks.

Jäi teie lahkumise hetkel Debaltsevesse rahulikke elanikke?
Meie blokkposti kõrval asus elurajoon ja seal oli umbes kümnes majas veel inimesi, kes ei tahtnud ära sõita. Räägivad: „Me elame siin, meil pole kuhugi minna ja sureme koos elamisega“. Enamjaolt olid need pensionärid ja vaesed - kellel pole sugulasi, midagi muud peale selle igeriku majakese, milles nad elavad. Neil on ka suhtumine selline: „Meil on ükskõik, mis meist saab – meie ei sõida kuhugi“.

Miks nii visalt Debaltsevet hoidsite?
Eeskätt sellepärast, et see on suur raudteesõlm, aga teiseks – see on sirgel Donetsk-Luhansk, piisavalt soodne tehnika liikumise jaoks. Arvan, et just sel põhjusel meie omad hoidsid seda liiklussõlme nii kaua enda käes. Iseasi, et praegu on raudteesõlm praktiliselt täielikult hävitatud, aga autotee enam nii tähtsat rolli ei mängi.

Kuid räägitakse, et Debaltseve platsdarmi kaotus kutsus Ukraina sõdurites esile „kaotusmeeleolusid“ ja nimelt see oli peamine separatistide jaoks...
Nii on. Teoreetiliselt oleks Debaltseve pidanud ise saama meie pealetungi platsdarmiks. Ja mõni kuu tagasi, kui oli veel vaherahu, olid olemas kõik šansid tugevdada ja luua siin see platsdarm pealetungi jaoks. Kuid midagi kusagil ei õnnestunud, tuli taganeda. On ebameeldiv: tundub, et kuigi võitleme hästi ja poisid on tasemel, samas anname pidevalt positsioone ära. Mitte seda, et meid oleks hävitatud, kuid kuidagi plaanipäraselt taganeme. Lahingumeeleolu see juurde ei anna.

Kes Debaltseves teie vastu sõdisid?
Luure rääkis, et nägid Debaltseves inimesi mustas sõjaväevormis. On kahtlus, et need olid vene merejalaväelased – küllaltki professionaalselt töötasid, surusid meie omad Debaltsevest ida poolt minema. Kuid mitte kedagi neist me ei tabanud, ei tuvastanud – sõjaväepiletit küsida polnud kelleltki. Aga eesliinile kahurilihaks aetakse just kohalikke elanikke. Kui üritatakse võtta massiga, aga mitte kvaliteediga, siis põhilöögijõuna kasutatakse nõrgalt relvastatud kohalikke.
Meile andis end vangi Donetski elanik, kes peeti kinni selle eest, et ta lärmas ja kuulas valjusti muusikat - ning tehti ettepanek: pogrisse või sõdima. Anti talle automaat, kaks salve ja saadeti Vuhlehirskisse. Seal andiski ta end meie poistele vangi sõnadega: „Ma ei taha sõdida – siin on teile automaat“. Meie, muuseas, võtsime ta endaga Debaltsevest kaasa– sõitis koos meiega ilma igasuguste käeraudadeta, tahab taastada Ukraina passi ja jääda Ukrainasse. DNR-is, räägib, mulle ei meeldinud.

Millised on tunded, teades, et tulistate oma kaasmaalasi?
Aga siin pole valikut: kes esimesena tulistas, see ka ellu jäi. Arusaadav, et need on meie kaaskodanikud, ainult et nad on omadega segi, ei orienteeru selles, mis toimub, komposteeritud ajudega. Meil oli seal näha kohalikku televisiooni, vaatasime seda ja olime naerust kõveras. Vaatad näiteks, kuidas nad järjekordselt lobisevad sellest, et kuidas sangarlik LNR-i või DNR-i armee vallutas Vuhlehirski, aga peale meid sõidavad meie tankid ja tankistid jutustavad: „Kimasime Vuhlehirskisse, täiendasime lahingukomplekti ja paneme edasi“.
Inimesed aga usuvad, et Vuhlehirsk „vabastati“, et Donetski lõunapoolset äärelinna tulistavad „ukropid“. Inimesed on seal sovjetiajast saadik harjunud televiisorit uskuma ja separatistid kasutavad seda ära. Ja see usk televiisorimuinasjuttudesse tõukabki neid selleni, et meid tappa. Ma ei võtnud esimesena relva kätte, mind mobiliseeriti, kuid ma lihtsalt ei taha, et see jõuaks kuni minu Kiievini.

Te olete rindel alates oktoobrist, mis oli selle aja jooksul kõige hirmsam?
Suurtükituli. Kui kuulid vilistavad – see pole hirmus. Ma saan aru, et kui see vilistab, siis see pole kindlasti mulle ja see lihtsalt sunnib mind varju otsima. Miinipildujat on veel kuulda ja paari sekundiga võib jõuda maha viskuda; Grad alustab tümitamist - kui esimene sind ei tabanud, siis võib jõuda kuhugi varjuda. Liikursuurtükid töötavad aga praktiliselt hääletult ja see on hirmus. Oli väga kole, kui enne lahkumist Debaltsevest viimase tulelöögi ajal meie suurtükid lihtsalt tasandasid maad kaks tundi. Ja küllalt täpselt töötasid kohtades, kus inimesed olid varjunud.

Väga erinev on informatsioon Ukraina sõdurite arvu kohta, kes hukkusid Debaltseve all viimastel päevadel, kas teie tähelepanekute järgi olid kaotused suured?
Oli enamvähem ametlik informatsioon 22 hukkunu ja rohkem kui 150 haavatu kohta. See vastab üldiselt sellele, mida mina nägin. Me kaotasime väljatulekul palju tehnikat, kuid inimesed tulid jalgsi. Jah, oli tapetuid, haavatuid, kuid mitte nii palju, nagu teatavad separatistid ja ka mitte nii vähe, nagu väidavad ATO spiikrid. Teate, nagu sõjas tehakse – võetakse andmed ühelt ja teiselt poolt, jagatakse/korrutatakse koefitsendiga 10 ja saadakse enamvähem objektiivsed numbrid. Kui räägitakse, et hukkus kaks inimest, siis see tuleb umbes 20, aga kui vastaspool räägib, et hävitas 200 vaenlast, siis see annab samuti umbes 20.
Tõde on kuskil keskel. Seejuures ärge unustage, et 22 tapetut ja 150 haavatut, kellest räägitakse, on need, kes toodi tagalasse. Need tapetud ja haavatud, kes jäid lahinguväljale, loetakse teadmata kadunuteks. Võin öelda, et kui me välja tulime, siis nägime palju kiirabiautosid, mis vedasid poisse lahinguväljalt. Väljatulekul sattusime tankivaritsusele: ühelt poolt tulistasid tankid tehnikat, teiselt poolt tulistasid snaiprid nende pihta, kes pihtasaanud tehnikast välja ronisid. Ja seal oli palju haavatuid. Kuid nad korjati üles soomustatud „meedikute“ poolt, helistasin ja spetsiaalselt tundsin huvi.

Usute, et rahuläbirääkimised toovad positiivse resultaadi?
Mõttetud üritused. Kui meie poolt ongi katsed kokkulepetest kinni pidada, siis separatistide poolel on üksnes ajavenitamine. Iga kord peale järjekordsete lepete allkirjastamist meie omad alustavad nende täitmist, alustavad tehnika äraviimist, aga separatistid kasutavad neid selleks, et jätkata territooriumi laiendamist.