Olin juhuslikult unustanud jopetaskusse Snickersi šokolaadi, mille olin ostnud poolel teel Kiievist rindele. Andsin selle Sofiale. Sofia hoidis šokolaadi kinnastes kätega ning vaatas seda umbusklikult. Ja hakkas siis õnnelikult naerma. Niimoodi laia suuga, nagu seda oskavad kahe ja poole aastased lapsed.
«Ta täna esimest korda naerab,» ütles Sofia vanaema mu õla tagant. Õues hakkas juba pimedaks minema. Vanaema häälest oli kosta, et tal oli klomp kurgus. Pöörasin pead ja nägin, et tal olid pisarad silmanurkades, aga ta püüdis vapralt naeratada.
Magusat ostsin ma tegelikult selleks, et teadsin, et mind ootavad ees pommitamised ja igavad keldris istumised. Mõtlesin, et siis oleks hea kuttidel tuju tõstmiseks šokolaad välja võtta nagu jänes kaabust.
Reaalsus oli aga see, et kui pommid sinu lähedale taevast alla sajavad, siis on šokolaad viimane asi, mis sul meelde tuleb!
Aga oligi parem, et šokolaadi sai Sofia.
Sofia elab siiani koos vanematega Pervomaiskoje asulas. Vaid paari kilomeetri kaugusel asub rinne, kus Ukraina väed ja vabatahtlikud võitlevad Donbassi separatistide ja neid toetava Vene armeega. Donetskini on Pervomaiskojest napilt 15 kilomeetrit.
Asulasse lendavad pidevalt separatistide miinid ja raketid, purustatud maju näeb külas küllaga. Pomme sihitakse tegelikult Ukraina vägede pihta, mis seisavad Donetski lennujaama – Peski küla – Donetski ringtee joonel. Õnneks on külaelanike seas hukkunuid üksikuid.
Sealsete inimeste olukorra ainuke aus kirjeldus on lühike: see on katastroof, mida võimendab igasuguse Ukraina riigivõimu puudumine. Tagajärg on see, et kuigi Pervomaiskoje asula ja selle ümbruskond on juba suvest saadik Ukraina armee ja vabatahtlike kontrolli all, viibivad nad sisuliselt neile vaenuliku elanikkonnaga alal.
Kohalikud, peamiselt naised, läksid kiiresti vihaseks, mõni lausa marru, kui küsisin neilt, kuidas püüavad Ukraina võimud nende olukorda leevendada. Ma oleks nagu herilasepesa jalaga löönud.
Viimane rahaülekanne jõudis asulasse eelmise aasta juulis. Viimased kuus kuud pole enam keegi saanud ei palgaraha, pensionit ega mingeid toetusi. Rahaülekandeid riik siia oma kodanikele ei tee, postkontor ja pangakontor on suletud. Kohaliku administratsiooni juhtkond on ammu jalga lasknud, mingit riigivõimu esindajat kohapeal pole.
Külaelanik: «Juba viis kuud pommitatakse ja lõppu pole näha. Meil on kõik läbi, raha ja närvid. Meid on viidud juba sellise piirini, et me pole enam inimesed. Riigivõimu jaoks oleme me mitte keegi!»
Sofia 26-aastane ema Jana, kes enne sõda töötas Donetskis müüjana, rääkis, et nende peret aitavad Ukraina vabatahtlikud, kes toovad neile ja teistele väikelastega peredele aeg-ajalt toidukraami ning ravimeid. «Meil jätkub raha veel vaid leiva jaoks,» ütles Jana. «Elame vaid tänu oma aiale, saagi saime kuidagi pommitamiste vahepeal ära koristada.»
Kohalikus koolis on pommitamiste tagajärjel kõik aknad välja lennanud. Viimati käisid lapsed koolis oktoobris. Lasteaeda on miinid langenud kaks korda, viimati kukkus miin katusest läbi. Loomulikult keegi sinna enam oma lapsi ei saada.
Külaelanik: «Mul on tunne, et see ei lõppegi enam kunagi ära. Vaadake, kui kaua see Tšetšeenias kestis, nüüd hakkame meie samamoodi elama.» Ütles ja hakkas nutma.
Teine külaelanik: «Me kogu aeg ainult palvetame: hommikul tõuseme ja palvetame, lõuna ajal palvetame, õhtul enne magama minekut palvetame…» Ütles ja hakkas nutma.
Kolmas külaelanik: «Räägitakse, et me elasime enne halvasti. Nüüd tuleb välja, et elasime siiski hästi… .»
Mingit arstiabi pole seal juba kuid. Kui küsisin, mis nad siis peale hakkavad, kui Sofia peaks haigeks jääma, hakkas tema ema Jana nutma. Vanaema ütles, et saavad ainult palvetada.
«Laps kardab juba neid pommiplahvatusi. Eelmisel ööl, kui jälle miinid siia lähedale langesid, kukkus ta hirmu pärast voodist välja,» rääkis Jana, kui oli end kogunud.
Kümme päeva tagasi jäi asula elektrita, sest separatistide pomm tabas täpselt ühte alajaama. Kui ma viis päeva hiljem sealt kandist lahkusin, polnud elektriühendust ikka veel taastatud. Külas lihtsalt polnud kedagi, kes oleks võimeline seda korda tegema, aga elektrifirma «suurelt maalt» keeldus nii ohtlikku kohta brigaadi välja saatmast… Külas kütavad kõik maju gaasiga, aga gaasiboilerite töötamiseks on vaja elektrit. Neil vedas tõsiselt, et tänavune talv on siiani Ukrainas suhteliselt pehme.
Ainult pood töötab Pervomaiskojes veel mingi ime läbi. Aga ka ainult tänu sellele, et leidub vapper autojuht, kes üle päeva eluga riskides kauba järel käib. Eluga riskides sellepärast, et asulat ühendab «suure maaga» umbes kolme-neljakilomeetrine maanteelõik täiesti lagedal maastikul. Separatistide snaiprid ja kuulipildurid hoiavad sellele teel liikuvaid masinaid pidevalt tule all.
(Kui ma koos Ukraina vabatahtlikega sinna rindelõiku reportaaži kirjutama tulin, siis sellele ohtlikule teelõigule jõudes lõppes seni autos valitsenud lõõp nagu noaga lõigatud ja nende juht ütles: «No nii, kutid, nüüd laskume metroosse! Olge valmis!», mispeale kõik mu neli kaaslast hakkasid sellise hooga risti ette lööma, nagu tabaks meid kohe suur ja vääramatu häda.)
Varasemast 2000 elanikust vegeteerib asulas veel umbkaudu veerand.
Mitte et need 500 inimest poleks tahtnud sõja jalust ajutiselt ära sõita. Lihtsalt neil pole selleks raha ega ka kedagi, kelle juurde sõita. Riik pole seni aga kordagi huvi tundnud, kuidas neil pommikülvis elades läheb.
Mõned sõitsid pommide eest lähedal asuvatesse linnakestesse, aga hakkavad juba tasapisi tagasi pöörduma. Mitte sellepärast, et elu kodukülas oleks ohutumaks muutunud, vaid neil on raha otsa saanud. Korteriüürid rindetagalas on lakke karanud, aga tööd pole põgenikel võimalik leida. Siis elavadki niikaua üürikorteris, kuni vanaema matuserahast jätkub. Õnneks pidi Ukrainas suremine üsna kallis olema.
Ümberkaudsetes linnades elamine pole samuti ohutu. Raketikomplekside Grad lennuulatuses, mis on 30–40 kilomeetrit, elavad linnad on kõik potentsiaalsed separatistide rünnakuobjektid.
Separatistid kasutavad elanike hirmutamiseks ka psühholoogilisi rünnakuid. Nädal tagasi tulistasid nad Donetskist 25 kilomeetri kaugusel asuvat Kurahovo linna Gradi-komplekti tühjade raketikestadega. Hirmutamiseks, et Ukraina sõjavägi ei suuda teid niikuinii kaitsta, kui me tahame rünnata.
Järgmisel päeval langesid linnakesele juba tõelised raketid. Rünnakus hukkus kuus kohalikku elanikku, teiste seas 11-aastane tüdruk, ja ligi 20 inimest sai haavata.
Täpi paneb i-le veel see, et sellised rindetagused Ukraina kontrollitavad asulad nagu Pervomaiskoje elavad totaalses Vene ja separatistide televisiooni mõjuväljas. Mitte mingid Ukraina infokanalid, kaasa arvatud televisioon, sinna ei ulatu. See-eest, palun väga, vaata kahte Venemaa ametlikku telekanalit ning lisaks kahte «Novorossija» telekanalit, mis kõik kannavad väga selget Ukrainat vihkavat ja mõnitavat sõnumit.
Külaelanik: «Kust meie teame, kellel on õigus? Kellestki pole meil kasu ega kergem, ei ühtedest ega teistest. Ühesugused palgasõdurid kõik!»
Teine külaelanik nimetas Ukraina vägesid pidevalt «karistussalkadeks», täpselt nii, nagu öeldakse Vene uudistes.
Keegi ei nimetanud Ukraina sõdureid või vägesid sõnaga «meie sõdurid» või «meie väed».
Minuga kaasas olev Ukraina vabatahtlik sõdur Viktor ei pidanud enam vastu, hakkas vastu vaidlema ning rääkima, kuidas aasta tagasi Kiievis Maidanil tollase võimu käsul tegutsenud miilitsa eriüksused inimesi peksid ja tapsid. «Vot-vot, ja nüüd te teete siin meiega sedasama!» hüüdis sellepeale üks külaelanikest.
Enam ma ei imestanud Ukraina sõjaväelaste jutu peale, et kohalike seas on palju reetureid. Muuhulgas töötavat kohalikud separatistide tulejuhtidena, reetes vaenlasele Ukraina vägede ja vabatahtlike positsioonide asupaiku ning andes vaenlasele teada, kui palju nende miini- ja raketirünnakud sihtmärkidest mööda lähevad.
Külaelanike ja Ukraina sõjaväelaste antipaatia oli Pervomaiskojes vastastikune.
Donetski võimsat telemasti ei saa Ukraina armee ka kuidagi ära hävitada, sest see asub keset elamurajooni. Mulle kinnitasid Ukraina sõjaväelased, et neil on keelatud tulistada raskerelvadest elamukvartaleid.
Külaelanikud on siin loos peale ühe erandi anonüümsed, kuigi paljud ütlesid tegelikult oma nime. Nad palusid oma nimesid ja fotosid mitte avaldada, sest «inimesed siin lihtsalt kaovad ära…».
«Miks? Või kes on selle taga?»
«Me ei tea. Nad lihtsalt kaovad.»
«Millal, millal see kõik küll lõpeb? Miks keegi ei tee midagi?» sõna otseses mõttes hädaldas Sofia ema, kui hakkas last tuppa viima. Ta oli ennast seni väga hästi vaos hoidnud, aga nüüd paiskusid tunded välja.
Viktor püüdis seletada, et kõigepealt ajasime selle rämpsu minema Kiievist, nüüd ajame minema kõikjalt meie maalt, ka siit.
«Kas te arvate, et meil on võimalik normaalseid inimesi võimule panna?» tuli selle jutu peale kohe küsimus külaelanike seast.
See on väga paljude ukrainlaste jaoks üks olulisemaid küsimusi. Peale selle, millal sõda lõppeb.
Autor: Jaanus Piirsalu, Pervomaiskoje/Donetski oblast
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar