Dr John Chryssavgis, Oikumeenilise patriarhaadi arhidiakon
Jätkuva Ukraina-kriisi ning tõusujoones kulgeva Vene imperialismi valguses on lääne inimesed saanud üha enam teadlikuks õigeuskliku kristluse (sageli moonutatud) olemusest. Õigeusk on Venemaal ja Ukrainas valitsevaks religiooniks, kuid seda praktiseeritakse üle kogu maailma. Siin ja seal ilmnevad täiesti hämmastavad pildikesed Vene president Vladimir Putini religioossetest ambitsioonidest (püha ristisõda, õigustused?), tema soe poolehoid õigeusu kõige olulisemale kloostrielukeskusele Athose mäel, tema isiklik vaimne teekond kõrgeauliste vaimsete ning karismaatiliste õpetajate juhtimisel ning kõrget moraali peegeldavad väljaütlemised.
Kõik see on õigeusklike jaoks häiriv, kuna on ju ilmne, et paljud mitteõigeusklikud saavad Putini tegude kaudu piiratud ning moonutatud arusaama Õigeusu Kiriku vaimsest traditsioonist, mis tegelikult väärtustab iga Jumala loodud inimese ainulaadsust ning jumalanäolisust. Tõeline ortodoksia tunnustab tolerantsust ning võitleb usuvabaduse ja inimõiguste eest. Hiljuti andis ärritavate valearusaamade levikust kinnitust Rootsi välisminister ja üks EL idapoliitika vedajatest Carl Bildt, kes väitis, et idakristlus on lääne tsivilisatsiooni põhivaenlaseks.
Putinilt pärinev pilt ortodoksiast on tõest äärmiselt erinev ja sellele lisab veelgi auru juurde mõnede Ameerika poliitilis-religioossete tegelaste nõusolek Putiniga. Need poliitilised ringkonnad püüavad tekitada muljet ida ja lääne täielikust erinevusest, aplodeerides endisaegsetele väärtustele ning tehes maha kaasaegseid. Nad seovad omavahel valimatult vabariiklaste "moraalse ilmeksimatuse" ning Kremli külma sõja järgse innukuse. Kuidas teisiti seletada kolumnist Pat Buchanani küünilist veendumust, kui ta oma hiljutises artiklis, kõneldes Venemaa rollist Krimmis ja maailmas üldiselt, tundetult küsib: "Kelle poolel nüüd Jumal on?"
Usuvabaduse toetajana Buchanan loomulikult teab seda. Nagu Putin, nii on ka tema veendunud, et liiderliku Lääne poolel Jumal ei ole. "Liiderlikkuse" all võivad nad tegelikult silmas pidada Lääne toetust vabadusele ning vastuseisu igasugusele diskrimineerimisele. Buchananil pidi küll kehv päev olema, kui ta kirjutas read: "Putin kasutab ära järsku ülemaailmset tundemuutust ja vastupanu Läänest lähtuvale hedonistliku, sekulaarse ja sotsiaalse revolutsiooni reoveele." Ta usub, et "Putin liidab Vene lipu kindlalt traditsioonilise kristluse külge."
Samuti mainib Buchanan, et liikumise World Congress of Families (mille tänavune rahvusvaheline konverents peetakse Moskvas) esindaja Allan Carlson nõustub: "Venemaa kaitseb judeokristlikke väärtuseid." Ühes prominentsest religioossest ringkonnast mõjutatud vene filmis kuulutatakse koguni avalikult "Bütsantsi õppetundi", väites, et Bütsantsi impeerium langes, kuna flirtis Läänega.
Taolise lähenemise probleem ei seisne mitte heas kavatsuses näidata vahet maailmas oleva hea ja kurja vahel, vaid ülbes enesekindluses käsitleda maailma mustvalgena, kus Putin on kujundlikult valge ja Obama must. Lisaks on Venemaa poliitilised ja kiriklikud juhid altid seisukohavõttudele kirik-riigi suurepärasest kooseksisteerimisest, ohtlikult vihjates keskaegses Bütsantsis valdavaks olnud poliitikale, jättes kavalalt ütlemata, et just seesama poliitika viis Bütsantsi riigi langemiseni. Buchanan läheb koguni nii kaugele, et meenutab teooriat Moskvast kui "kolmandast Roomast" viidates sellega Rooma ja Konstantinoopoli (Uue Rooma) langusele – 16. sajandist pärinev fantaasia, millest keegi kunagi aru pole saanud. Võib-olla see idee lihtsalt meeldis Buchanani lemmikfilosoofile ja teokraadile De Maîstre'ile, kes omal ajal jutlustas imperaatorist, paavstist ja timukast koosnevast "kolmainsusest". Kahjuks ei suuda keegi selle lühikese peegelduse alusel heita valgust Vene riigi poliitika ja Vene ortodoksia praegustele suhetele või kommenteerida Vene ametkonna ja teatud sotsiaalsete või religioossete gruppide diskrimineerimist.
Siiski tuleb praeguse olukorra irooniale tähelepanu juhtida. USA vabariiklased, kes aastakümneid, kogu külma sõja aja, võitlesid uskmatu Nõukogude Liidu vastu, on nüüd teinud kannapöörde ning püüavad USA-d muuta kurjuseimpeeriumiks. Buchanani sõnul on külmast sõjast saanud nüüd "uus veendumuste sõda". Aga kui nendest veendumustest saab ettur Putini käes, kes mängib oma mänge teatud Ameerika usuringkondade toel, on tõelisel Õigeusu Kirikul oht saada valesti mõistetud, kui mitte kuritarvitatud. Õigeusu Kiriku tõeline vaimne ja õpetuslik alus sisaldab vaimset avatust ning vastuvõtlikkust. Ehe õigeusklik vaimsus on tolerantne ning dialoogis kõigi inimestega.
Kui paavst Franciscus ja oikumeeniline patriarh Bartholomeos Jeruusalemmas 25. mail 2014 kohtuvad, tähistavad nad oma eelkäijate ajaloolise kohtumise 50. aastapäeva Pühas Linnas, nende motivatsiooni ning pürgimuse aluseks on teadmine, et "Jumal on armastus". See kinnitus on on ortodoksse kristluse südamele ja õigeusu vaimsusele lähemal kui miski muu. Ma loodan, et nii katoliiklasest hr Buchanan, Rootsi minister Bildt kui kogu ülejäänud maailm vaatab seda ja näeb, et ortodoksia tõeline nägu ei ole mitte Vladimir Putinis, vaid alandlikkuses ja dialoogis.
Tõlkinud Marion Leppik
Toimetanud isa Sakarias Leppik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar