Minu eest läbi sõitev rong nõksatab üles, selle taha tekib tohutu pilv tolmust ja laialipaiskuvatest kildudest. Järgmisel hetkel püüan end kokkupressitud veoki kabiini upitada, loobin ühe käega sodi välja, et kuhja alt arvatavat juhti leida, teises käes telefon, mille otsas häirekeskuse naishääl uurib, et kus see Raasiku veel asub. Üks käsi veel tõmbleb seal rusudes, mind vihastab naistöötaja telefonis, kes uurib, kui kaugel see õnnetusepaik ikka raudteejaamast on ja millisest jaamast täpsemalt, seletan talle kolmandat korda, et õnnetus juhtus Raasiku ülesõidul ja siin pole mitme kilomeetri kaugusel teist ülesõitu, et vaadaku kaarti. Lähedal ei paista ühtki teist inimest, ükski juhuslik auto pole veel sündmuspaika jõudnud, tahaks käed vabaks saada, telefoni kellegi teise kätte ulatada, inimest aidata - selle asemel, et seletada päästetöötajale, et Raasiku ei asu Võrumaal ega Hiiumaal ja saatku juba meeskonnad välja - iga kiirabiautojuht teab, kus on Raasiku ülesõit...
Mees kabiinis ei liiguta enam, ülakehani rusudes ei õnnestu tungida, alakeha muutub elutuks... Jooksen mõnisada meetrit eemal seisma jäänud rongi poole, kogu teekond on kaetud rongi ja veoauto juppidega, auto esisild vedeleb sadakond meetrit autost kaugemal, rööbastelt mahasõitnud rong on terava rattaga puruks lõiganud betoonliipreid ja küljega viltu tõuganud hiiglaslikke kontaktliinide betoonposte. Rahvas hüppab välja ustest, akendest ja kokkupõrkel rongi seina tekkinud tohutust august. Vaatan vaguneid läbi joostes pinkide alla, et leida kannatanuid. Rong on peaaegu tühi, ainult kaks memme istuvad seinas oleva suure augu lähistel vastamisi, rahulikud ja rõõmsad, nagu oleks Kadrioru pargis, millalgi juuli teises pooles parte söötmas. Sellised on tulest ja veest läbi käinud, võibolla juba lapsepõlves siitsamast Raasiku jaama kaudu kauaks ja kaugele sõitnud ja kõik üle elanud. Kolmas memm askeldab sealsamas surnuna lamava noorema naise kohal. Seletab ainsa meesterahvana ligi taarunud ja näost kaamele noormehele, et ta on varem meedikuna töötanud, surma palju näinud ja siin pole küll enam midagi ei karta ega päästa. Tema olevat siin juba konstanteerinud exitus letalise, paberitükile surmaaja ka kirja pannud ja tahab nüüd veel lugeda ühe väikese palve. Loeme koos. Sealsamas on naisterahva käekott, kus heliseb vahetpidamata telefon, kuna läheduses pole ühtegi teist kotti, siis kahtlustame, et ohver ja kott on seotud. Memm palub mul kõrval olla, kui koti avab. Hetke pärast hoian käes helisevat telefoni, aga vastata ei julge. Mida öelda, kui sealt kostab: "Emme!" Pealegi ei saa päriselt kindel olla, kelle käekotiga on tegemist. Memm leiab IDkaardi, ronin käpuli pingi alla ja tuvastan, et tegemist võib olla sama isikuga, sünniaasta 1971... Helistan veelkord operatiivtöötajale, teatan kahest hukkunust ja mitmest kergemalt vigastatust, palun rahva hulka hinnates saata vähemalt kaks suuremat bussi. Hetke pärast jõuavad kohale esimesed päästetöötajad, mitu kiirabiautot.
Tegelikult on imetlusväärne, kui vähe deformeerus rongi kere kokkupõrkel suurel kiirusel küljelt läheneva raskeveokiga - Kaks memme olevat istunud hukkunud naisega ühel pingil (viimane oli vist toetanud pea vastu klaasi, just seal, kust veok tuli). Vaguni tagaosas on suurem auk, selle tekitas tõenäoliselt veoki tagumine osa, kui veok rongiga kaasatõmmatuna rongi ja betoonposti vahele litsuti, posti murdis ja ringi pöördudes tagumist otsapidi rongi suruti. Siin (pildil) oleks tavaolukorras olnud palju ohvreid, õnneks oli aga tegemist esimese klassi vaguniosaga, mis tavaliselt reisijatest tühi.
Siis helistatakse mulle politseist, küsitakse, kas mina kasutan sellist ja sellist autot ning teatatakse, et see on pargitud ühe õnnetuspaiga lähistele ja võib seal liikumist segada ning tuleb ümber paigutada. Olen peaaegu auto juures, õnnetust rongist 300m kaugusel, kui üks naispolitseinik teatab, et siin on tegemist sündmuspaigaga, kus kõrvalised isikud ei tohiks viibida. Luban lahkuda. Annan siiski ühele mundrikandjale oma andmed, kui peaks olema vaja ütlusi anda. Kuulen päeva jooksul kolmelt kohalikult, et Raasiku ülesõidu foor töötab üsna loominguliselt. Vahel süttib alles siis, kui rong on juba ees. Muretsevad võõraste läbisõitjate pärast, kes ei tea, et Raasiku kohalik eripära ja tava on ikka rongi ka vaadata, mitte linnamehe kombel fooritulede järgi sõita. Kui selles viimases kübetki tõtt on, siis on küll asi hull.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar