Maria Johanna Keedus
Vaadates tagasi 2013. aasta ususündmustele, peab kindlasti ära
märkima Eesti hümni ümber puhkenud poleemika. See tekitas eelmise aasta
veebruaris arvamusartiklite tormi nii ajalehes Postimees kui ka mujal.
Arutluse algatas portaali Skeptik.ee eestvedaja Martin Vällik (Vällik
2013), kes kirjutas, miks tema hoiab Eesti Vabariigi hümni kolmanda
salmi ajal oma suu kinni, selleks oli nimelt hümnis sisalduv palve
Jumala poole. Sellele järgnes laialdane vastukaja nii skeptikute,
pastorite kui ka muusikute vallast, mis tõi üles argumente mõlemalt
poolelt. Mõned skeptikud nägid kolmandas salmis probleemi ning osa
pastoreid ei näinud üldse, et midagi oleks vaja muuta. Murekohad jäid
õhku rippuma ning muudatust Eesti riigihümnis pole siiani tehtud.
Martin Välliku artikkel on mõistetav ning tema argumentides on iva.
Kas Jumalasse mitte uskuvad inimesed peaksid laulma hümni kolmandat
salmi, kuigi seal on juttu palvetamisest? Sellele peaks vastama, et
loomulikult mitte. Küll on see aga Eesti riigihümn ning see on kõikide
eestlaste hümn, oled sa usklik või mitte. Järelikult tuleb kindlasti
ette olukordi, kus kolmanda salmi laulmine käib eestlasest ateisti
südametunnistuse pihta. Üheks vabanduseks võib sellises olukorras tuua
kultuuri, kuid ükski inimene ei ole kohustatud palvetama, isegi mitte
kultuuripärandi ega oma riigi eest. Palve läbi tunnistatakse ka oma
usulisi veendumusi ning seda ei saa kedagi tegema sundida. Seepärast
tundub palve ja sõna „Jumal“ kasutamine Eesti hümnis vale. Ajutine
lahendus oleks mitte laulda kolmandat salmi ning seda Martin Vällik
propageeribki. Kahjuks pikemas perspektiivis ei ole see lahendus, mis
rahuldaks kõiki osapooli. Võimalus demokraatlikus riigis
südametunnistusepiinata oma maa hümni laulda peab olema tagatud.
Eesti hümn ei ole ainuke, mis sisaldab palvet või sõna „Jumal“, seda
leidub ka teistes riikides, näiteks Suurbritannia, Venemaa, Norra ja
India hümnides. Kõige selgemini on esindatud sõna „Jumal“ Suurbritannia
hümnis, mille pealkiri on God save the Queen
ja mis tõlkes on „Jumal, hoia meie Kuningannat“. Kuigi sellel hümnil
pole täpselt kindlaks määratud sõnu, siis kõige tavalisemas versioonis
on hümni teine salm palve Jumala poole. India hümn Jana Gana Mana sisaldab samuti palvet. Selle kaheksas rida on „They pray for thy blessings and sing thy praise“,
mis tõlkes tähendab „Nad paluvad Sinu õnnistust ja laulavad Sinu
kiitust“. India on enamasti hinduistlik maa ning järelikult ei saa
hümnis olla mainitud monoteistliku usundi Jumalat. Küll aga viidatakse
siin jumalale nii, et igaüks saab asendada sõna „sinu“ oma jumalaga.
Seega võime järeldada, et hoolimata sõna „sinu“ kasutusest, on mõeldud
jumalat, lihtsalt on arvestatud kõikide variantidega. India hümn on
suhteliselt noor, vaid 64 aastat vana, kuid Suurbritannia hümnil on
vanust 269 aastat. Suurbritannia hümnis sisalduv sõna „Jumal“ pole aga
suurt tormi tekitanud ning hümni aktsepteeritakse kui vana kultuurilist
pärandit, mis esindab Suurbritannia ajalugu.
Sellest perspektiivist vaadates ei ole meil vaja muuta hümni sõnu.
Meie hümni sõnad pärinevad 19. sajandist, mil eesti rahvuslus
esmakordselt ärkas. Nendesse sõnadesse põimis sõnade autor J. V. Jannsen
omaaegset kultuuri ning kaasaegseid väljendeid. Eestimaa oli siis
suures osas kristlik ja Jumala poole palvetamine oli loomulik tegevus,
loomulikult on seeläbi meie hümni jäädvustunud ka palve Jumala poole.
Meie hümni on jäädvustunud ärkamisaja kultuur ning seda tuleks osata
väärtustada. Hümnis kantakse edasi Eesti rahva pärimust ning hümni
teksti oleks mõttekas muuta vaid sama vana teksti vastu, milles ei
mainita Jumalat, nii esindaks see ikka Eesti ärkamisaja kultuuri. Hümn
iseenesest on ülistuslaul, mis algselt oli mõeldud sõjasangarite,
spordipidustuste võitjate või jumalate auks (Arjakas 2012, 8). Palve
Jumala poole on hümnis tavaline ning seega tundub meie rahva
kultuuripärandi laulmata jätmine meie riigi ajaloo suhtes ignorantne.
Me peaks respekteerima seda, milline oli kunagine Eesti vaim, kuid me
peaksime arvestama samuti seda, et hümni muutmine pole haruldane
nähtus. Nii mitmedki riigid on oma lähiajaloo vältel muutnud oma
riigihümne. Enamasti on selle põhjuseks poliitilised muutused või
arusaamiste ja tõekspidamiste muutumine. Pärast Jossif Stalini surma
paljastas Nikita Hruštšov Stalini kuriteod ning selle tagajärjel
eemaldati algsest Nõukogude liidu hümnist Stalini
nimi ja tema ülistus. Järgi jäi aga ikka Lenini nimi, jäägitust
truudusest kantud punane lipp ja kommunismini viiv mõõtmatu rahvajõud.
Selle hümni sõnu muudeti poliitiliste tuulte pöördumisel, kuid siiski ei
meenu ühtegi korda, kus hümni muudeti sellepärast, et see sisaldas
palvet või Jumala nime.
Kuid kas me ei peaks muutma hümni ka siis, kui soovime uuendust või
tunneme, et praegune hümn on jäänud võõraks? Kas võime või isegi
peaksime vahetama tüki vana kultuuri uuema vastu? Seda võib vaadata
mitut moodi. Ühelt poolt ei ole hümni regulaarne väljavahetamine
mõistlik. Nagu eelpool mainitud, on hümn osa meie ajaloost ning selle
vahetamine oleks proov muuta eilset. Samas, hümn esindab riiki – kuid
mis saab siis, kui hümni tekstid vananevad ja jäävad rahvale kaugeks,
nagu on juhtunud ka näiteks ameerika hümniga? Jumal ei ole 21. sajandi
Eesti kultuuris enam kesksel kohal, kuigi see esindab meie riiki.
Küsimus, kas me peaksime aktiivselt muutma oma hümni nii, et see vastaks
meie praegusele kultuurile, võtab kokku suure osa hetke probleemist.
Minu arvates ei pea riigihümn esindama praegust kultuuri, vaid pigem
riigi ajalugu, ning sellepärast ei peaks me Eesti hümni kolmandas salmis
palvet ära muutma. Ning kui hümni tõesti muuta, siis tuleks see
asendada mõne teise ärkamisaegse lauluga, mis ei sisalda palvet ega
Jumala nime.
Et seda olukorda veel paremini mõista, peaks vaatama mida teised
inimesed sellest probleemist arvavad. Ajaloolane Küllo Arjakas (Arjakas
2013) arvas, et meie hümni viimane salm ei ole ainuke asi, mis probleeme
tekitab. Praegusega läheb vastuollu ka esimene ja teine salm; ta
kirjutas: „Pole põhjust ühe või teise kriteeriumi pärast sümboleid muuta
või neid „parandada“, jättes näiteks ühe salmi laulmata“. Ilmselt on
Arjakase vaatepunkti kallutanud asjaolu, et ta on ajaloolane ning ta
vaatab probleemi läbi kultuuri aspekti. Sellele vastandub aga Maavalla
koja vanem ning maausuline Ahto Kaasik (Kaasik 2013). Ta toob oma
arvamusartiklis välja selle, et riigil ei saa olla oma kirikut ega usku
ning meie hümn ei tohiks sisaldada otseseid viiteid mõnele
usutunnistusele. Tema arvamuse põhjenduseks järgneb: ,,Riik on meie
kõigi jaoks ning ei või eristada meid usutunnistuse järgi“. See mõte on
õige, kuid see ei põhjenda tema eelnevat arvamust ning jääb mulje, et
Kaasik pole pikalt süüvinud hümni kui sellise olemusse, vaid põhjendab
oma muutmise soovi vaid väitega, et Jumala nimetamisega hümnis pole kõik
korras. Negatiivne arvamus võib olla tingitud ka sellest, et Kaasik on
maausuline ja ei usu Jumala olemasolu ning võib Jumala nime kasutamisse
suhtuda negatiivselt. Hümni muutmise poolt on aga kirjanik Jaan
Kaplinski (Kaplinski 2013), kes soovitas praeguse hümni asemel
kasutusele võtta tema kohendatud sõnad, milles sõna „Jumal“ on asendatud
„taevaga“. See rahuldaks tema sõnul nii usklikke kui uskumatuid. Kui
aga vahetada Jumal taeva vastu, siis mõte jääks sisuliselt samaks ning
siis võib kahelda selle lahenduse efektiivsuses. Välja on pakutud
mitmeid erinevaid lahendusi, kuid ükski neist ei tundu lahendavat
vaidlust.
Sellises olukorras näeksin ma vaid paari lahendust. Esimene,
küllaltki halb võimalus oleks luua hümnile alternatiivne kolmas salm.
See pakuks võimaluse laulda kaasa ka inimestel, kes seda praegu teha ei
soovi. Asjaloo teeks siiski pingeliseks tõik, et see oleks vaid
alternatiiv ja praegune kolmas salm jääks peamiselt kasutusse. See ei
pruugi aga täielikult lahendada probleemi. Teine võimalus oleks valida
uus riigihümn, mille sõnad esindaksid Eesti ärkamisaja kultuuri. Hea
valik oleks näiteks ,,Mu isamaa on minu arm“, mille ettekandmisel
eelmisel laulupeol rahvas püsti tõusis ning mis on hümni staatuses. See
laul ei sisalda ka palvet ega Jumala nime ning peaks kõigile osapooltele
sobima.
Viidatud kirjandus
Arjaks, K. (2012) Eesti hümn. Tallinn: Menu kirjastus.
Arjakas, K. (2013) „Hümni salmi mittelaulmisest“ – Postimehe arvamusportaal 14.2.2013
Kaasik, A. (2013) „Jumal ja jumalad hümni ei sobi“ – Postimehe arvamusportaal 14.2.2013
Kaplinski, J. (2013) „Asendagem jumal hümnis taevaga“ – Postimehe arvamusportaal 15.2.2013
Vällik, M. (2013) „Vaikigem hümni jumalasalmi ajal!“ – Postimehe arvamusportaal 14.2.2013
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar