http://www.liveleak.com/view?i=360_1462731278
kolmapäev, 11. mai 2016
esmaspäev, 9. mai 2016
laupäev, 7. mai 2016
pühapäev, 1. mai 2016
PAASALÄKITUS ISSANDA AASTAL 2016
„Jumal tõuseb üles ja Tema vaenlased pillatakse laiali
ning Tema vihkajad põgenevad Tema palge eest.“
Psalm 68, 1-2.
Armsad vennad ja õed Kristuses!
Täna on kõik täis rõõmu ja hõiskamist, sest Kristus on üles tõusnud! Täna kingib Jumal inimkonnale uue maailma, millele on läbinisti võõras kaduvus, surmaõudus ja ühe inimese vaenamine teise poolt. Täna on kogu loodu piduehtes, sest Kristuse ülestõusmine ilmutab meile armastust, lootust ja hoolivust inimeste vahel.
Paaspühad on viimaks kätte jõudnud. Nii, nagu talvesse on juba kätketud kannatamatut kevadeootust, saab ülestõusmise rõõm, mida võib aimata suure paastu ja kannatusnädala jumalateenistustest, järsku meie silmale nähtavaks, et ujutada meid üle oma võimsa ja sulni hõngusega ja rõõmsa valguse säraga, millel ei tule lõppu.
Sel hetkel maitseme kristlastena kõik uuestisünni kogemust puhtas armus, jumalamuidu. Samas aga on tõsi, et meie usku ülestõusmisse paneb rängalt proovile kurja kiusaja jahmatav vägevus, kes näikse jäädavalt valitsevat maailma enese südames. Vihkamine, sõjad, tagakiusamine, kõlvatus, ülekohus, valed – kõik see ja veel palju muid pahesid käib läbi meie silme eest. Kas võiks olla veel kurvemat vaatepilti, kui praegune tervete rahvaste massiline väljaränne? Inimesed on sunnitud oma sünnimaalt lahkuma kohutavates tingimustes – vastu teadmatusele, riskides enese ja oma laste eluga; kerjates kohast ja püsivat elupaika; lootes, et vastuvõtjariigi ja selle elanike hoolitsus võiks taastada nende au ja inimväärikuse.
Kurjus on olemas ja meile on hästi teada, et “terve maailm on kurja käes“ (1Jh 5,19). Nagu kirjutab apostel Johannes oma esimeses kirjas (3,10) „Sellest on näha, kes on Jumala lapsed ja kes kuradi lapsed: ükski, kes ei tee õigust, ei ole Jumalast, nagu ka mitte see, kes ei armasta oma venda.“
“Aga”, ütleb Jeesus, “olge julged: mina olen maailma ära võitnud“ (Jh 16,33). See, mis meist lähtub, jääb väga ruttu pidama meie omakasu piiril, meie väärtusilma piiril. Sealt edasi algab ülestõusmine, enam ei ole meid, vaid Tema, Jeesus Kristus. Tema ristil murtud ihus on Jumala ja inimese salasus üks ja seesama. Teda vaadates õpime, et nagu Tema, nii meiegi ei saa minna surmast ellu, kui me ei armasta oma vendi, sest Jeesuse ülestõusmine, mis on ka meie ülestõusmine, on piiritu, kõikehõlmav armastus. Ainult Temast, Tema läbistatud südamest, Isa südame salasusest alguse saanult jõuab meie armastus kõikideni, nagu Tema armastus jõudis meieni, et me armastaksime üksteist, nagu Tema on armastanud meid! (Jh 15,12). Selline on elu, mis hauast tõuseb ja surma ära võidab.
Seega Kristuse ülestõusmine on Jumala jõulise sekkumise täius maailmas. See algab Jeesuse sündimisega Neitsi Maarja ihust ja lõpeb ristiga, millel saab teoks surma alistamise võidupidu. Jumala jõuline sekkumine kinnitab võitu kogu rikutuse ja surma üle, et inimene saaks tõelise elu ja seeläbi aitaks kaasa hirmu ja meeleheite kadumisele, et igas inimeses võiks õide puhkeda ülestõusmise lootus. Kristuse rist õpetas meile loobumist, Tema ülestõusmine – eneseületust. Surnud ja üles tõusnud Kristuse tõttu Jumal pole surnud, nagu maailm püüab väita. Ta on elus. Ja väljapool Teda, ilma Temata, on kõik nüüdsest vaid valelik ja tühine.
Sel päeval, mida ükski öö ei peaks meie elus enam tumestama, on meile antud uudsevili, paasa uudsevili, milleks on osadus ja armastus.
Seda uudsevilja kogemust osaduses ja armastuses elab õigeusu Kirik silmnähtavalt ja üksmeelselt läbi suurel ja pühal üldõigeusu kirikukogul, mis toimub tänavu aasta Kreetal. Avaliturgia Heraklioni püha Miinase katedraalis on kavandatud nelipühale, 19. juunile. Kirikukogu töö kestab 17.–27. juunini Kreeta õigeusu teoloogia akadeemias.
Nii suure tähtsusega sündmust pole õigeusu kirik kogenud alates seitsmendast üleilmsest kirikukogust ligi 1230 aastat tagasi. Käesolevat kirikukogu on ette valmistatud juba aastast 1961. Otsus selle kokkukutsumiseks võeti kõikide autokefaalsete õigeusu kirikute poolt üksmeelselt vastu läinud aasta detsembris. Me teame, et paasapühad lõpevad nelipühiga. Ja seistes koos Kristusega Taevase Isa ees, palugem koos, ühest südamest ja ühes vaimus, et Püha Vaimu rikas and laskuks külluslikult kõigi isade peale, kes osalevad sellel suurel ja pühal kirikukogul, et nad oleksid tõesed, alandlikud ja julged ning et meie Kirik annaks tões maailmale üksmeelset tunnistust usust ja armastusest. Hea tahte, pingelõdvenduse ja rahu tunnistust kogu inimkonnale. Tunnistust, mis lõpuks ometi võtaks arvesse meie aja naiste ja meeste muresid ja ootusi,
Kristus on üles tõusnud!
Ärgem kartkem siis midagi! Ta on surma ära võitnud. „Temas“, nagu kirjutab tuntud Liibanoni preester isa Jean Corbon, „ja kui me Temasse usume, me saame näha elu: me laseme paljudel enese ümber seda näha, seda avastada; me anname seda paljudele!“
+ Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit, EAÕK piiskoppide kogu esimees.
Armsad vennad ja õed Kristuses!
Täna on kõik täis rõõmu ja hõiskamist, sest Kristus on üles tõusnud! Täna kingib Jumal inimkonnale uue maailma, millele on läbinisti võõras kaduvus, surmaõudus ja ühe inimese vaenamine teise poolt. Täna on kogu loodu piduehtes, sest Kristuse ülestõusmine ilmutab meile armastust, lootust ja hoolivust inimeste vahel.
Paaspühad on viimaks kätte jõudnud. Nii, nagu talvesse on juba kätketud kannatamatut kevadeootust, saab ülestõusmise rõõm, mida võib aimata suure paastu ja kannatusnädala jumalateenistustest, järsku meie silmale nähtavaks, et ujutada meid üle oma võimsa ja sulni hõngusega ja rõõmsa valguse säraga, millel ei tule lõppu.
Sel hetkel maitseme kristlastena kõik uuestisünni kogemust puhtas armus, jumalamuidu. Samas aga on tõsi, et meie usku ülestõusmisse paneb rängalt proovile kurja kiusaja jahmatav vägevus, kes näikse jäädavalt valitsevat maailma enese südames. Vihkamine, sõjad, tagakiusamine, kõlvatus, ülekohus, valed – kõik see ja veel palju muid pahesid käib läbi meie silme eest. Kas võiks olla veel kurvemat vaatepilti, kui praegune tervete rahvaste massiline väljaränne? Inimesed on sunnitud oma sünnimaalt lahkuma kohutavates tingimustes – vastu teadmatusele, riskides enese ja oma laste eluga; kerjates kohast ja püsivat elupaika; lootes, et vastuvõtjariigi ja selle elanike hoolitsus võiks taastada nende au ja inimväärikuse.
Kurjus on olemas ja meile on hästi teada, et “terve maailm on kurja käes“ (1Jh 5,19). Nagu kirjutab apostel Johannes oma esimeses kirjas (3,10) „Sellest on näha, kes on Jumala lapsed ja kes kuradi lapsed: ükski, kes ei tee õigust, ei ole Jumalast, nagu ka mitte see, kes ei armasta oma venda.“
“Aga”, ütleb Jeesus, “olge julged: mina olen maailma ära võitnud“ (Jh 16,33). See, mis meist lähtub, jääb väga ruttu pidama meie omakasu piiril, meie väärtusilma piiril. Sealt edasi algab ülestõusmine, enam ei ole meid, vaid Tema, Jeesus Kristus. Tema ristil murtud ihus on Jumala ja inimese salasus üks ja seesama. Teda vaadates õpime, et nagu Tema, nii meiegi ei saa minna surmast ellu, kui me ei armasta oma vendi, sest Jeesuse ülestõusmine, mis on ka meie ülestõusmine, on piiritu, kõikehõlmav armastus. Ainult Temast, Tema läbistatud südamest, Isa südame salasusest alguse saanult jõuab meie armastus kõikideni, nagu Tema armastus jõudis meieni, et me armastaksime üksteist, nagu Tema on armastanud meid! (Jh 15,12). Selline on elu, mis hauast tõuseb ja surma ära võidab.
Seega Kristuse ülestõusmine on Jumala jõulise sekkumise täius maailmas. See algab Jeesuse sündimisega Neitsi Maarja ihust ja lõpeb ristiga, millel saab teoks surma alistamise võidupidu. Jumala jõuline sekkumine kinnitab võitu kogu rikutuse ja surma üle, et inimene saaks tõelise elu ja seeläbi aitaks kaasa hirmu ja meeleheite kadumisele, et igas inimeses võiks õide puhkeda ülestõusmise lootus. Kristuse rist õpetas meile loobumist, Tema ülestõusmine – eneseületust. Surnud ja üles tõusnud Kristuse tõttu Jumal pole surnud, nagu maailm püüab väita. Ta on elus. Ja väljapool Teda, ilma Temata, on kõik nüüdsest vaid valelik ja tühine.
Sel päeval, mida ükski öö ei peaks meie elus enam tumestama, on meile antud uudsevili, paasa uudsevili, milleks on osadus ja armastus.
Seda uudsevilja kogemust osaduses ja armastuses elab õigeusu Kirik silmnähtavalt ja üksmeelselt läbi suurel ja pühal üldõigeusu kirikukogul, mis toimub tänavu aasta Kreetal. Avaliturgia Heraklioni püha Miinase katedraalis on kavandatud nelipühale, 19. juunile. Kirikukogu töö kestab 17.–27. juunini Kreeta õigeusu teoloogia akadeemias.
Nii suure tähtsusega sündmust pole õigeusu kirik kogenud alates seitsmendast üleilmsest kirikukogust ligi 1230 aastat tagasi. Käesolevat kirikukogu on ette valmistatud juba aastast 1961. Otsus selle kokkukutsumiseks võeti kõikide autokefaalsete õigeusu kirikute poolt üksmeelselt vastu läinud aasta detsembris. Me teame, et paasapühad lõpevad nelipühiga. Ja seistes koos Kristusega Taevase Isa ees, palugem koos, ühest südamest ja ühes vaimus, et Püha Vaimu rikas and laskuks külluslikult kõigi isade peale, kes osalevad sellel suurel ja pühal kirikukogul, et nad oleksid tõesed, alandlikud ja julged ning et meie Kirik annaks tões maailmale üksmeelset tunnistust usust ja armastusest. Hea tahte, pingelõdvenduse ja rahu tunnistust kogu inimkonnale. Tunnistust, mis lõpuks ometi võtaks arvesse meie aja naiste ja meeste muresid ja ootusi,
Kristus on üles tõusnud!
Ärgem kartkem siis midagi! Ta on surma ära võitnud. „Temas“, nagu kirjutab tuntud Liibanoni preester isa Jean Corbon, „ja kui me Temasse usume, me saame näha elu: me laseme paljudel enese ümber seda näha, seda avastada; me anname seda paljudele!“
+ Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit, EAÕK piiskoppide kogu esimees.
Eesti suurim seikleja John Robert Ignace Lepp
Eesti suurim seikleja John Robert Ignace Lepp. Olgu siis siinkohal üks väike ning täiesti ajatu katkend tema raamatust "Minu teekond Karl Marxist Jeesuse Kristuseni":
VIII – JUMALATA LAPSEPÕLV
Religioonil polnud mu lapsepõlves mingit kohta, vähemalt kui seda mitte ebausuga samastada. Meremehed, isegi haritud laevurid on äärmiselt ebausklikud. Olen osalenud paljudel riitustel, kus kaitsti end kurja silma kaetamise vastu, tõrjuti kurja saatusesõrme jms. Mu isa, ehkki aastatelt veel noor, omandas uhke ja auväärse ülempreestri maneerid, kui igast sadamast lahkumisel luges imelikke vormeleid, mis küllap võisid olla vanemad kui ristiusk ning mida kaptenid andsid edasi põlvest põlve, isalt pojale. Neid loeti alati, et lepitada merevaime, kes võisid laevale kahju sünnitada. Kahetsen, et mul noorena ei tulnud kordagi pähe neid salapäraseid manamisi talletada, kuna nüüd oleks neid põnev uurida ja otsida neist mingeid endeid. Kuid vanuses, mil see oli veel võimalik, käis mu intellektuaalne uhkus "absurdsetest ebausust" niivõrd üle, et mul polnud selle vastu mingit huvi. Kuid ma ei unusta neid paljapäi seisvaid meremehi, kes täie usulise andumusega kuulasid kaptenit neid müstilisi kaitsvaid loitse lausumas.
Mu esivanemad olid protestandid, isapoolsed juba sajandeid, emapoolsed alles 19. sajandi algusest. Isapoolsest sugulastest on mulle meelde jäänud vanaema ja ta ülipüüdlik vagatsemine, mida keegi meist tõsiselt ei suutnud võtta, nagu mulle näis. Ma ei mäleta, kes mulle väiksena Issameiet oli õpetanud; noorukieas olin selle palve unustanud. Kui ma ei eksi, abielluti ikka kirikus, kuna mind kutsuti mitmele laulatusele tunnistajaks. Vaimulik käis lapsi ristimas, aga mul pole meeles, millise riituse järgi. Ent kõige enam tähelepanu pöörati sellele, et matustel oleks usuteener alati kohal. Peale kõige selle ei tähendanud ülemaine maailm meie jaoks midagi. Ometigi oleksid nad end raskelt solvatuna tundnud, kui mõni oleks julgenud öelda, et nad pole kristlased.
Mõningaid ähmasid aimdusi religiooni kohta leidsin enne viieteistkümnendat eluaastat kirjandusest. Gorki ema ja muud tegelased kõnelesid usust ja eelkõige Kristusest väga haaravalt. Kas polnud see siis Jumala armastuse märk vaeste vastu, et Rõbin kõik maha jättis ja talupoegadele Tõde kuulutama läks? Ema Pelageja rääkis oma pojast ja ta seltsimeestest kui uue Jumala sangaritest. Tolstoi, Nekrassovi ja teiste Vene autorite teostest, mida tol ajal lugeda neelasin, kerkis tihti esile sama müstilist laadi küsimusi ning ma olin sügavalt liigutatud.
Seejuures ei jäänud mul märkamata, et kui kõik need kirjanikud suure osavõtlikkusega jutustasid lihtsatest ja siirastest usklikest, Jumalast ja eelkõige Kristusest, siis miks olid nad nii karmid kiriku ja preestrite vastu? Neid viimaseid kujutati peaaegu alati rahva kõige kurjemate vaenlastena, rõhuva ja ebaõiglase riigikorra ustavate teenritena, riigi, mille varisemist soovis töölisklassi teadlik osa. Papid näisid igati vaenavat rahva püüdu teaduse valguse poole. Kuivõrd mul isiklikud kogemused puudusid, siis kuidas võinuks ma a priori mitte usaldada seda lugemisvara?
Minu tulevase meelsuse kujunemisel sai otsustavaks avastus, et mu toonaste lemmikautorite raamatutes, Tolstoi välja arvatud, olid kõik vabaduse eest võitlevad haritud revolutsionäärid ja töölised ateistid. Kristus polnud nende silmis enamat kui imeteldav inimene, keda papid on oma huvides ära kasutanud, moonutades ehedat armuõpetust. Kirikuteenrid ei saanud olla muud kui väärusulised, rahva vaenlaste pärapõhi, kes oma valede ja igavese põrgutule ähvardustega püüavad säilitada kuulekust võimudele. Ilma mingi isikliku kaalutluseta võtsin selle vaatepunkti kohe omaks. Ka mina kuulutasin end nüüd vabamõtlejaks ja ateistiks ning mulle tegi suurt rõõmu sellega perekonnas skandaali tekitada. Muuhulgas märkasin, et prantsuse ja saksa sotsialistlikud kirjanikud ilmutavad otsesõnu ratsionalistlikke ja materialistlikke vaateid. Neil polnud jälgegi müstilisest aurast, mida võis täheldada venelaste puhul.
Pidasin auasjaks kaasõpilaste ja vanemate ees kõnelda religioonist ja selle teenritest nii halvasti kui võimalik. Igal võimalikul juhul kuulutasin oma usku "Teadusesse". Oleks mõni vaevunud mult küsima, mida mu teaduslikud arusaamad maailmast siis endast kujutavad, näinuks ta peagi, et sisu poolest ei ole need loogilisemad või põhjendatumad kui kristlikud arusaamad, mida tundis enamik mu vestluskaaslasi. Enesekindlusega, mis ei kannata kahtlemist ega vastuväiteid, kinnitasin ma, et Jumalat pole olemas, et inimene põlvneb ahvist, et pole mingit loomist, on üksnes evolutsioon... Oma usulises innustuses olin täiega omaks võtnud kõik, mille arvasin olevat "kommunistliku". Olles kõige andunumast jumalausklikust veel kirglikum, ei kannatanud ma mingeid kahtlusi oma veendumustes. Järelikult näis mulle, et ateism ja selle postulaadid on "teaduslikud". Mu vaimse arengu selles staadiumis olid "teadus" ja "tõde" mulle peaaegu üks ja sama.
Samas polnud ma tundnud vähimatki kalduvust teaduslikeks uuringuteks. Kirjandus, ajalugu, geograafia, keeled, palju hiljem eekõige filosoofia huvitasid mind palju rohkem kui keemia, botaanika, füüsika. Ükskord leidsin, et minu kui täiusliku marksisti kehastusega sobiks, et loen ühe hooga läbi peaaegu kõiki reaalteadusi käsitlevad teosed. Lootsin neist avastada ümberlükkamatuid põhjendusi mu vastsele maailmavaatele. See pingutus käis mul siiski üle jõu ning hiljem rahuldusin vaid populaarteaduslike vihikutega. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kablilt-casablancasse/
VIII – JUMALATA LAPSEPÕLV
Religioonil polnud mu lapsepõlves mingit kohta, vähemalt kui seda mitte ebausuga samastada. Meremehed, isegi haritud laevurid on äärmiselt ebausklikud. Olen osalenud paljudel riitustel, kus kaitsti end kurja silma kaetamise vastu, tõrjuti kurja saatusesõrme jms. Mu isa, ehkki aastatelt veel noor, omandas uhke ja auväärse ülempreestri maneerid, kui igast sadamast lahkumisel luges imelikke vormeleid, mis küllap võisid olla vanemad kui ristiusk ning mida kaptenid andsid edasi põlvest põlve, isalt pojale. Neid loeti alati, et lepitada merevaime, kes võisid laevale kahju sünnitada. Kahetsen, et mul noorena ei tulnud kordagi pähe neid salapäraseid manamisi talletada, kuna nüüd oleks neid põnev uurida ja otsida neist mingeid endeid. Kuid vanuses, mil see oli veel võimalik, käis mu intellektuaalne uhkus "absurdsetest ebausust" niivõrd üle, et mul polnud selle vastu mingit huvi. Kuid ma ei unusta neid paljapäi seisvaid meremehi, kes täie usulise andumusega kuulasid kaptenit neid müstilisi kaitsvaid loitse lausumas.
Mu esivanemad olid protestandid, isapoolsed juba sajandeid, emapoolsed alles 19. sajandi algusest. Isapoolsest sugulastest on mulle meelde jäänud vanaema ja ta ülipüüdlik vagatsemine, mida keegi meist tõsiselt ei suutnud võtta, nagu mulle näis. Ma ei mäleta, kes mulle väiksena Issameiet oli õpetanud; noorukieas olin selle palve unustanud. Kui ma ei eksi, abielluti ikka kirikus, kuna mind kutsuti mitmele laulatusele tunnistajaks. Vaimulik käis lapsi ristimas, aga mul pole meeles, millise riituse järgi. Ent kõige enam tähelepanu pöörati sellele, et matustel oleks usuteener alati kohal. Peale kõige selle ei tähendanud ülemaine maailm meie jaoks midagi. Ometigi oleksid nad end raskelt solvatuna tundnud, kui mõni oleks julgenud öelda, et nad pole kristlased.
Mõningaid ähmasid aimdusi religiooni kohta leidsin enne viieteistkümnendat eluaastat kirjandusest. Gorki ema ja muud tegelased kõnelesid usust ja eelkõige Kristusest väga haaravalt. Kas polnud see siis Jumala armastuse märk vaeste vastu, et Rõbin kõik maha jättis ja talupoegadele Tõde kuulutama läks? Ema Pelageja rääkis oma pojast ja ta seltsimeestest kui uue Jumala sangaritest. Tolstoi, Nekrassovi ja teiste Vene autorite teostest, mida tol ajal lugeda neelasin, kerkis tihti esile sama müstilist laadi küsimusi ning ma olin sügavalt liigutatud.
Seejuures ei jäänud mul märkamata, et kui kõik need kirjanikud suure osavõtlikkusega jutustasid lihtsatest ja siirastest usklikest, Jumalast ja eelkõige Kristusest, siis miks olid nad nii karmid kiriku ja preestrite vastu? Neid viimaseid kujutati peaaegu alati rahva kõige kurjemate vaenlastena, rõhuva ja ebaõiglase riigikorra ustavate teenritena, riigi, mille varisemist soovis töölisklassi teadlik osa. Papid näisid igati vaenavat rahva püüdu teaduse valguse poole. Kuivõrd mul isiklikud kogemused puudusid, siis kuidas võinuks ma a priori mitte usaldada seda lugemisvara?
Minu tulevase meelsuse kujunemisel sai otsustavaks avastus, et mu toonaste lemmikautorite raamatutes, Tolstoi välja arvatud, olid kõik vabaduse eest võitlevad haritud revolutsionäärid ja töölised ateistid. Kristus polnud nende silmis enamat kui imeteldav inimene, keda papid on oma huvides ära kasutanud, moonutades ehedat armuõpetust. Kirikuteenrid ei saanud olla muud kui väärusulised, rahva vaenlaste pärapõhi, kes oma valede ja igavese põrgutule ähvardustega püüavad säilitada kuulekust võimudele. Ilma mingi isikliku kaalutluseta võtsin selle vaatepunkti kohe omaks. Ka mina kuulutasin end nüüd vabamõtlejaks ja ateistiks ning mulle tegi suurt rõõmu sellega perekonnas skandaali tekitada. Muuhulgas märkasin, et prantsuse ja saksa sotsialistlikud kirjanikud ilmutavad otsesõnu ratsionalistlikke ja materialistlikke vaateid. Neil polnud jälgegi müstilisest aurast, mida võis täheldada venelaste puhul.
Pidasin auasjaks kaasõpilaste ja vanemate ees kõnelda religioonist ja selle teenritest nii halvasti kui võimalik. Igal võimalikul juhul kuulutasin oma usku "Teadusesse". Oleks mõni vaevunud mult küsima, mida mu teaduslikud arusaamad maailmast siis endast kujutavad, näinuks ta peagi, et sisu poolest ei ole need loogilisemad või põhjendatumad kui kristlikud arusaamad, mida tundis enamik mu vestluskaaslasi. Enesekindlusega, mis ei kannata kahtlemist ega vastuväiteid, kinnitasin ma, et Jumalat pole olemas, et inimene põlvneb ahvist, et pole mingit loomist, on üksnes evolutsioon... Oma usulises innustuses olin täiega omaks võtnud kõik, mille arvasin olevat "kommunistliku". Olles kõige andunumast jumalausklikust veel kirglikum, ei kannatanud ma mingeid kahtlusi oma veendumustes. Järelikult näis mulle, et ateism ja selle postulaadid on "teaduslikud". Mu vaimse arengu selles staadiumis olid "teadus" ja "tõde" mulle peaaegu üks ja sama.
Samas polnud ma tundnud vähimatki kalduvust teaduslikeks uuringuteks. Kirjandus, ajalugu, geograafia, keeled, palju hiljem eekõige filosoofia huvitasid mind palju rohkem kui keemia, botaanika, füüsika. Ükskord leidsin, et minu kui täiusliku marksisti kehastusega sobiks, et loen ühe hooga läbi peaaegu kõiki reaalteadusi käsitlevad teosed. Lootsin neist avastada ümberlükkamatuid põhjendusi mu vastsele maailmavaatele. See pingutus käis mul siiski üle jõu ning hiljem rahuldusin vaid populaarteaduslike vihikutega. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kablilt-casablancasse/
Tellimine:
Postitused (Atom)