Eesti suurim seikleja John Robert Ignace Lepp

Eesti suurim seikleja John Robert Ignace Lepp. Olgu siis siinkohal üks väike ning täiesti ajatu katkend tema raamatust "Minu teekond Karl Marxist Jeesuse Kristuseni":

VIII – JUMALATA LAPSEPÕLV

Religioonil polnud mu lapsepõlves mingit kohta, vähemalt kui seda mitte ebausuga samastada. Meremehed, isegi haritud laevurid on äärmiselt ebausklikud. Olen osalenud paljudel riitustel, kus kaitsti end kurja silma kaetamise vastu, tõrjuti kurja saatusesõrme jms. Mu isa, ehkki aastatelt veel noor, omandas uhke ja auväärse ülempreestri maneerid, kui igast sadamast lahkumisel luges imelikke vormeleid, mis küllap võisid olla vanemad kui ristiusk ning mida kaptenid andsid edasi põlvest põlve, isalt pojale. Neid loeti alati, et lepitada merevaime, kes võisid laevale kahju sünnitada. Kahetsen, et mul noorena ei tulnud kordagi pähe neid salapäraseid manamisi talletada, kuna nüüd oleks neid põnev uurida ja otsida neist mingeid endeid. Kuid vanuses, mil see oli veel võimalik, käis mu intellektuaalne uhkus "absurdsetest ebausust" niivõrd üle, et mul polnud selle vastu mingit huvi. Kuid ma ei unusta neid paljapäi seisvaid meremehi, kes täie usulise andumusega kuulasid kaptenit neid müstilisi kaitsvaid loitse lausumas.
Mu esivanemad olid protestandid, isapoolsed juba sajandeid, emapoolsed alles 19. sajandi algusest. Isapoolsest sugulastest on mulle meelde jäänud vanaema ja ta ülipüüdlik vagatsemine, mida keegi meist tõsiselt ei suutnud võtta, nagu mulle näis. Ma ei mäleta, kes mulle väiksena Issameiet oli õpetanud; noorukieas olin selle palve unustanud. Kui ma ei eksi, abielluti ikka kirikus, kuna mind kutsuti mitmele laulatusele tunnistajaks. Vaimulik käis lapsi ristimas, aga mul pole meeles, millise riituse järgi. Ent kõige enam tähelepanu pöörati sellele, et matustel oleks usuteener alati kohal. Peale kõige selle ei tähendanud ülemaine maailm meie jaoks midagi. Ometigi oleksid nad end raskelt solvatuna tundnud, kui mõni oleks julgenud öelda, et nad pole kristlased.
Mõningaid ähmasid aimdusi religiooni kohta leidsin enne viieteistkümnendat eluaastat kirjandusest. Gorki ema ja muud tegelased kõnelesid usust ja eelkõige Kristusest väga haaravalt. Kas polnud see siis Jumala armastuse märk vaeste vastu, et Rõbin kõik maha jättis ja talupoegadele Tõde kuulutama läks? Ema Pelageja rääkis oma pojast ja ta seltsimeestest kui uue Jumala sangaritest. Tolstoi, Nekrassovi ja teiste Vene autorite teostest, mida tol ajal lugeda neelasin, kerkis tihti esile sama müstilist laadi küsimusi ning ma olin sügavalt liigutatud.
Seejuures ei jäänud mul märkamata, et kui kõik need kirjanikud suure osavõtlikkusega jutustasid lihtsatest ja siirastest usklikest, Jumalast ja eelkõige Kristusest, siis miks olid nad nii karmid kiriku ja preestrite vastu? Neid viimaseid kujutati peaaegu alati rahva kõige kurjemate vaenlastena, rõhuva ja ebaõiglase riigikorra ustavate teenritena, riigi, mille varisemist soovis töölisklassi teadlik osa. Papid näisid igati vaenavat rahva püüdu teaduse valguse poole. Kuivõrd mul isiklikud kogemused puudusid, siis kuidas võinuks ma a priori mitte usaldada seda lugemisvara?
Minu tulevase meelsuse kujunemisel sai otsustavaks avastus, et mu toonaste lemmikautorite raamatutes, Tolstoi välja arvatud, olid kõik vabaduse eest võitlevad haritud revolutsionäärid ja töölised ateistid. Kristus polnud nende silmis enamat kui imeteldav inimene, keda papid on oma huvides ära kasutanud, moonutades ehedat armuõpetust. Kirikuteenrid ei saanud olla muud kui väärusulised, rahva vaenlaste pärapõhi, kes oma valede ja igavese põrgutule ähvardustega püüavad säilitada kuulekust võimudele. Ilma mingi isikliku kaalutluseta võtsin selle vaatepunkti kohe omaks. Ka mina kuulutasin end nüüd vabamõtlejaks ja ateistiks ning mulle tegi suurt rõõmu sellega perekonnas skandaali tekitada. Muuhulgas märkasin, et prantsuse ja saksa sotsialistlikud kirjanikud ilmutavad otsesõnu ratsionalistlikke ja materialistlikke vaateid. Neil polnud jälgegi müstilisest aurast, mida võis täheldada venelaste puhul.
Pidasin auasjaks kaasõpilaste ja vanemate ees kõnelda religioonist ja selle teenritest nii halvasti kui võimalik. Igal võimalikul juhul kuulutasin oma usku "Teadusesse". Oleks mõni vaevunud mult küsima, mida mu teaduslikud arusaamad maailmast siis endast kujutavad, näinuks ta peagi, et sisu poolest ei ole need loogilisemad või põhjendatumad kui kristlikud arusaamad, mida tundis enamik mu vestluskaaslasi. Enesekindlusega, mis ei kannata kahtlemist ega vastuväiteid, kinnitasin ma, et Jumalat pole olemas, et inimene põlvneb ahvist, et pole mingit loomist, on üksnes evolutsioon... Oma usulises innustuses olin täiega omaks võtnud kõik, mille arvasin olevat "kommunistliku". Olles kõige andunumast jumalausklikust veel kirglikum, ei kannatanud ma mingeid kahtlusi oma veendumustes. Järelikult näis mulle, et ateism ja selle postulaadid on "teaduslikud". Mu vaimse arengu selles staadiumis olid "teadus" ja "tõde" mulle peaaegu üks ja sama.
Samas polnud ma tundnud vähimatki kalduvust teaduslikeks uuringuteks. Kirjandus, ajalugu, geograafia, keeled, palju hiljem eekõige filosoofia huvitasid mind palju rohkem kui keemia, botaanika, füüsika. Ükskord leidsin, et minu kui täiusliku marksisti kehastusega sobiks, et loen ühe hooga läbi peaaegu kõiki reaalteadusi käsitlevad teosed. Lootsin neist avastada ümberlükkamatuid põhjendusi mu vastsele maailmavaatele. See pingutus käis mul siiski üle jõu ning hiljem rahuldusin vaid populaarteaduslike vihikutega. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kablilt-casablancasse/