pühapäev, 17. aprill 2016
reede, 15. aprill 2016
Kevadine reis
Käisime Jüri, Üllar, Risto ja mina Preisimaal. Õhtul hilja jõudsime Oleckosse, kus järve ääres ööbisime. Hommikul oli samas vägev hommikusöök Karcma Margrabowas. Täiesti arusaamatu kuidas Poolas saab 4 euro eest sellise hommikusöögi, et õhtuni ei taha enam süüa.
neljapäev, 14. aprill 2016
Euroopas tuleb valmistuda halvimaks
ISISe vastu võideldes on ülitähtis takistada nende värbamistöö Euroopas ning see on asi, mida kõige paremini saavad teha Euroopa moslemid ise, ütleb major Margus Kuul, kes on Ameerika Ühendriikide Mereväe Kraadiõppekoolis kaitsnud magistrikraadi kaitseanalüüsi ja irregulaarse sõjapidamise alal.
- Kas Pariisi ja Brüsseli rünnakud on osa samast terrorilainest, mis algas 9/11ga?
Tegelikult on islamistide terror Ameerika Ühendriikide vastu toimunud aastakümneid, seega on 9/11 vaid üks mitmest õnnestunud terroriepisoodist. Terrorit on kasutatud selleks, et sundida Ühendriike lahkuma araabia maadest.
Rohkete kaotustega oli näiteks 1983. aasta rünnak Ameerika merejalaväe kasarmule Beirutis Liibanoni kodusõja ajal, kus hukkus üle 200 merejalaväelase. Ühendriigid lahkusid seepeale Liibanonist. Ühendriikide lahkumist pidasid islamistid nõrkuse märgiks. Samuti lahkusid Ühendriigid 1993. aastal Somaaliast Muqdishost, kui ÜRO rahuvalveoperatsiooni käigus ebaõnnestus Mohamed Farrah Aididi kinnivõtmine ja hukkusid Ühendriikide sõdurid.
Ühendriigid oli loonud käitumismustri oma nõrkusest, millest ka Osama bin Laden innustust sai. Kaksiktornide ründamisega New Yorgis tahtis bin Laden sundida Ühendriike araabia maadest lahkuma. Eelnevatel kordadel oli see ju toiminud.
Tähtis on mõista, et bin Laden oli nn takfiri terrorist. Enamik takfiri terroriste on sunniitidest salafistid, kes järgivad uskumust, et võivad teise moslemi kuulutada mitteuskujaks – nii õigustavad nad tema tapmist ja on nõus täieliku islami domineerimise nimel surema. Salafistid usuvad, et tõelised moslemid peaksid elama nii nagu neli esimest moslemite põlvkonda 1300 aastat tagasi.
Vaid vähesed salafistid usuvad aga takfiri ideoloogiat, veel vähem neist on terroristid ning suuremal osal konservatiivsetest salafistidest ei ole mingit otsest seost terrorismiga. Just eelviimast on tähtis mõista. Samas, piisab vaid vähestest terroristidest, et sooritada suure hulga hukkunutega terroriakte ja summutada mõõdukate moslemite vastupanu. Takfirism on kuulutatud islamis ketserluseks.
Pariisi ja Brüsseli rünnakute eest on võtnud vastutuse ISISe võitlejatest takfiri terroristid. Seega, tegelikult on tähtsam siinkohal mõista, et takfiri ideoloogia ühendab 9/11 sündmusi ning Pariisi ja Brüsseli rünnakutes osalenud terroriste.
- Millist hetke võib pidada ISISe tekke n-ö nullpunktiks?
2004. aastal käis Iraagis ISISe vaimne isa Abu Musab al-Zarqawi välja kalifaadi loomise idee. 2006. aastal tapeti ta Ühendriikide õhurünnakus, kuid tema järglased liikusid kalifaadi ideega edasi, mis sest, et see avaldus tuli bin Ladenile, kellele ka Zargawi 2004. aastal truudust vandus, liiga vara.
ISIS ei esinda oma ekstremistliku tegevusega kõiki sunniidi moslemeid üle maailma. Suurem osa moslemeid ei tõlgenda koraani nii, nagu ISIS seda teeb. ISIS heidab kõrvale 1400-aastase arenguga peavoolu islami, tõlgendades koraani algteksti ekstreemselt vägivaldsel moel, ajendatuna motivatsioonist tappa uskumatuid ja luua vägivalla abil islamikalifaat.
Lühidalt, ISIS viljeleb oma versiooni islami religioonist ning on au sisse tõstnud Al-Wala' wa'l-Bara doktriini, mis hõlmab endas 20 lubamatut liitu mittemoslemitega.
ISIS järgib takfiri ideoloogiat, mis on surmakultus. Kohtumine lahingus vastasega peab toimuma silm silma vastu ning lahingus hukkumine, märtriks saamine ja seeläbi paradiisi pääsemine on üks põhieesmärkidest. Just mainitu põhjendab enesetaputerroristide käitumist.
- Kuidas sai Süürias ja Iraagis võitlevast rühmitusest ootamatult organisatsioon, kes korraldab rünnakuid Tuneesiast Taanini ning paneb lennukipomme?
ISISe areng on toimunud vahelduva eduga alates 2002. aastast araabia ja läänemaailma silme all. ISISe vaimne isa oli Abu Musab al-Zarqawi, kes lõi 2002. aastal oma sunniitliku mässuliikumise Iraagis. Pöördepunkt ISISe edus oli aga aastaid hiljem, kui 2014. aastal Mosuli vallutamisel põgenes erinevatel andmetel 30 000 täies relvis Iraagi julgeolekujõudude võitlejat lahingut andmata käputäie – 850–1500 – ISISe võitleja eest, jättes maha 2300 soomustatud Hummerit ja suures koguses Ameerika relvi. ISIS saavutas tänu sellele manöövrivõime ja omandatud relvad aitasid laiendada lahingutegevust Süüriasse.
Süürias aga moodustavad 80 protsenti ISISe võitlejatest välismaalased, neist suurem osa on pärit Euroopast ja nad hakkavad nüüd ka Euroopasse naasma. Lisaks tagasi saabuvatele võõrvõitlejatele tuleb nüüd Euroopasse Süüriast salafistidest sunniite, keda ISIS värvata üritab, et edasi kultiveerida mässutegevust Euroopas.
- Kes on nende silmis vaenlane ja mis on nende eesmärk?
ISISe vastased on kõik, kes seisavad neil ees kalifaadi loomisel. Hävitada tuleb rahvuslus ja demokraatia, sest see takistab [nende versioonis] Allahi kummardamist. ISISe põhieesmärk on allutada kõik moslemid oma võimule või nad siis tappa.
- Millised on klassikalised viisid selle probleemiga võitlemiseks?
ISISe võitlejaid ja nende salafistidest toetajaid tuleb juba eos avastada, elimineerida või vangistada rohkem, kui mässuliikujaid juurde tekib. ISIS kui terroristlik mässuorganisatsioon koosneb võitlejatest, nende toetajatest ja põrandaalustest juhtidest. ISIS levib kui vähkkasvaja. Vähkkasvaja, nagu me teame, tuleb avastada ja hävitada õigel ajal.
Klassikaline mässutõrje reegel on järgmine. Näiteks kui ühes päevas, kuus või aastas kasvab ISIS ühe protsendi, siis mässu tõrjujad peavad ISISe võitlejaid elimineerima või hävitama kaks protsenti. Neutraliseerida või hävitada tuleb toetajaskonnast peale kasvav juurdekasv.
Tähtis on takistada ISISe värbamisevõimekust Euroopas ja seda saavad teha kõige paremini moslemid ise. ISIS värbab juba põgenikekeskustest. Kui seda värbamist ei katkestata kohe, siis on juba ISISele kaotatud. ISIS on nimelt salafistidest ja sunnimoslemitest koosnev diasporaal põhinev terroriorganisatsioon. EL ei ole hetkel isegi selles juba alanud ISISe «pakkumise mängus» sees, sest ISIS värbab uusi liikmeid just nimelt sunniitidest põgenike hulgast.
ISISe tõttu tuleb hakata põgenikel vahet tegema, tahes-tahtmata on riskigrupp salafistidest sunnimoslemid. Suurem osa takfriri terroriste on just nimelt sunniitidest salafistid.
- Milliseid võtteid peate kõige efektiivsemaks ja mis tegelikult eriti ei tööta?
Esiteks, räägime sellest, mis ei tööta. Meie suurim vastane on meie endi iha saavutada edu mässutõrjes, kasutades liberaaldemokraatlikke meetmeid. Ja me ei võta ära takfiri terroristide tahet ohverdada oma elu Allahi nimel.
Vastane on meie vastu totaalses sõjas, kasutades terrorit ja mittesõjalisi vahendeid, saavutamaks absoluutset võitu, sest neil ei ole midagi kaotada. Nende arvates mässame meie nende vastu, mitte vastupidi.
Vastase sõjaline vahend on terrorism, mittesõjaline vahend rünnakute jätkamiseks on aga Euroopas üha suurenev Süüriast ja mujalt põgenevate sunnimoslemite diasporaa. Takfiri terroristid peidavad end rahva seas ja jätkavad meie tagalas pikaajalist partisanisõda. Molenbeek Brüsselis on ideaalne näide. Sellised linnaosad aga kasvavad nüüd seoses immigratsiooniga kogu Euroopas.
Kõik, kes väidavad, et immigratsioonil ja terrorismil ei ole seost, peaksid lugema kohustuslikus korras ’Abd Al-’Aziz Al-Mugrini partisanisõja õpetusi või Abu Musa’ab Al-Suri globaalse džihaadi strateegiat. Al-Mugrin selgitab detailselt, miks takfiri terrorist vajab edukaks sõjategevuseks moslemite toetust, ning Al-Suri toob esile terroristide otsese seose Euroopa moslemitest immigrantidega. Takfiri terroristide edu sõltub immigrantidest.
Samas, selleks et edu saavutada, tuleb muuta mängureegleid. Kõigepealt tuleb meil defineerida võit. Meile on lubatud võitu terrorismivastases võitluses, kuid jäetud täpsustamata võidu definitsioon ja see, kuidas ISIS hävitada.
Mässutõrjes on eristatav nõrk, tugev ja absoluutne võit. Nõrk võit tähendab ära võtta terroristilt ründevahend: pomm, nuga, automaat. Tugev võit tähendab ära võtta võimalus, näiteks mõista mässaja eluks ajaks vanglasse. Mõlema võidu puhul jääb alles aga motivatsioon. Kui on motivatsioon, leitakse alternatiivne vahend ja uus võimalus rünnakuks. Absoluutne võit võtab ära motivatsiooni ja see saavutatakse mässaja kohese neutraliseerimisega või eluks ajaks ühiskonnast isoleerimisega.
Tugev võit ja absoluutne võit tagavad mässutõrjes edu. Samas, valides nõrga võidu, on järgmine tagasisamm kaotus. Belgia näiteks on valinud Molenbeekis nõrga võidu ja liigub kaotuse poole. On vaid aja küsimus, kui Molenbeeki linnaosas algab takfiri terroristide juhtimisel mäss, ja Belgia valitsus kardab seda praegu üle kõige.
- Mis hetkest muutub terrorismivastane võitlus mässutõrjeks ja kas te tõesti arvate, et Euroopas võidakse jõuda selle teiseni?
Mässutõrje ELi riikides juba toimub. Esiteks, tuleb aru saada, et terrorismivastane võitlus on mässutõrje komponent. Juba praegu teevad ELi valitsused ebaedukat mässutõrjekampaaniat Euroopa teise ja kolmanda generatsiooni sunnimoslemitest takfiri terroristide vastu.
Immigrantide ja terroristide vastu tõstab aga seetõttu jõudsalt pead paremäärmuslus, mis omakorda on initsieerinud vasakäärmusluse.
Nüüd tunnistatakse avalikult, et suure osa moslemite integratsioon on Euroopas läbi kukkunud ning ekstremistlikud moslemid ründavad Euroopas avalikult rahvuslust ja demokraatiat, nõudes šariaati ehk paralleelvalitsust. Heaks näiteks on selliste rühmituste nagu Shariia4Belgium (mullu tunnistas Belgia kohus nad terroriorganisatsiooniks ja saatis nende kõneisiku Fouad Belkacemi 12 aastaks vangi – toim) või Islam4UK tegevus.
Õppida tuleks siinkohal juutidelt. Euroopa juudid tajuvad tekkinud islami ekstremismist mässueelset olukorda kõige paremini ja lahkuvad, vältimaks usulist vägivalda Euroopast just sellel põhjusel. 2015. aastal lahkus Prantsusmaalt 15 000 juuti. Rootsist lahkuvad juudid samuti moslemitest immigrantide terrori tõttu ning Euroopa Juudi Kongressi teatel soovib kolmandik Euroopast elavast 700 000 juudist lahkuda. Juba mainitu seletab, miks peaks otsustavalt tegelema islamiusust tuleneva vägivalla ja mässutõrjega, mitte piirduma terrorismivastase võitlusega.
Jätkuvad takfiri terrorirünnakud ja migrantide kuritegevus tekitab rahvaliikumisi, mis on jõudnud mässueelse liikumise faasi, ja ma loodan, et see olukord enam ei eskaleeru. Juhul kui eskaleerub, ei pruugi ELi valitsused suuta tekkivat olukorda kontrollida.
- Kui kaua võiks kõige optimistlikuma prognoosi järgi aega võtta praeguse Euroopas tärganud islamismi kontrolli alla saamine? Kas me saame rääkida ka mingist terrorismi elutsüklist, mille käigus üks või teine liikumine ise rahunema hakkaks?
Niikaua kui me ei rakenda efektiivseid meeteid, mida ma kirjeldasin, me edu ei saavuta, vaid kaotame. Liikumine kaotuseni võib kesta aastaid või aastakümneid.
Terroriorganisatsioonil on oma elutsükkel, kuid nende edu sõltub sellest, kuidas nad seovad oma strateegia organisatsiooni kasvamisega ja mida teeb selle vastu vastane. Väga tähtis on mõista, kas ja kunas alustab ISIS laiamastaabilist ründetegevust.
Mässutõrjujad peavad sõdima eelkõige mässajate strateegia vastu. Mässajatel on tähtsad kolm komponenti: inimesed, raha ja relvad. Rühmituse lagundamiseks tuleb nad ära lõigata põrandaalustest toetajatest ja värbamisbaasist. Toetust pakuvad ISISele Euroopas moslemite üha suurenev diasporaa ja ka islamimaad.
Vaadates ISISe eesmärke, on väheusutav, et rühmitus ise rahunema hakkab, sest nende eesmärk on saavutada absoluutne võit. Euroopas tuleb valmistuda juba halvimaks ja me oleme rumalad, kui me seda ei tee. Eurooplaste kõige suurem puudus seisneb selles, et nad ei oska näha kirjeldatuid ohte.
- Kas Pariisi ja Brüsseli rünnakud on osa samast terrorilainest, mis algas 9/11ga?
Tegelikult on islamistide terror Ameerika Ühendriikide vastu toimunud aastakümneid, seega on 9/11 vaid üks mitmest õnnestunud terroriepisoodist. Terrorit on kasutatud selleks, et sundida Ühendriike lahkuma araabia maadest.
Rohkete kaotustega oli näiteks 1983. aasta rünnak Ameerika merejalaväe kasarmule Beirutis Liibanoni kodusõja ajal, kus hukkus üle 200 merejalaväelase. Ühendriigid lahkusid seepeale Liibanonist. Ühendriikide lahkumist pidasid islamistid nõrkuse märgiks. Samuti lahkusid Ühendriigid 1993. aastal Somaaliast Muqdishost, kui ÜRO rahuvalveoperatsiooni käigus ebaõnnestus Mohamed Farrah Aididi kinnivõtmine ja hukkusid Ühendriikide sõdurid.
Ühendriigid oli loonud käitumismustri oma nõrkusest, millest ka Osama bin Laden innustust sai. Kaksiktornide ründamisega New Yorgis tahtis bin Laden sundida Ühendriike araabia maadest lahkuma. Eelnevatel kordadel oli see ju toiminud.
Tähtis on mõista, et bin Laden oli nn takfiri terrorist. Enamik takfiri terroriste on sunniitidest salafistid, kes järgivad uskumust, et võivad teise moslemi kuulutada mitteuskujaks – nii õigustavad nad tema tapmist ja on nõus täieliku islami domineerimise nimel surema. Salafistid usuvad, et tõelised moslemid peaksid elama nii nagu neli esimest moslemite põlvkonda 1300 aastat tagasi.
Vaid vähesed salafistid usuvad aga takfiri ideoloogiat, veel vähem neist on terroristid ning suuremal osal konservatiivsetest salafistidest ei ole mingit otsest seost terrorismiga. Just eelviimast on tähtis mõista. Samas, piisab vaid vähestest terroristidest, et sooritada suure hulga hukkunutega terroriakte ja summutada mõõdukate moslemite vastupanu. Takfirism on kuulutatud islamis ketserluseks.
Pariisi ja Brüsseli rünnakute eest on võtnud vastutuse ISISe võitlejatest takfiri terroristid. Seega, tegelikult on tähtsam siinkohal mõista, et takfiri ideoloogia ühendab 9/11 sündmusi ning Pariisi ja Brüsseli rünnakutes osalenud terroriste.
- Millist hetke võib pidada ISISe tekke n-ö nullpunktiks?
2004. aastal käis Iraagis ISISe vaimne isa Abu Musab al-Zarqawi välja kalifaadi loomise idee. 2006. aastal tapeti ta Ühendriikide õhurünnakus, kuid tema järglased liikusid kalifaadi ideega edasi, mis sest, et see avaldus tuli bin Ladenile, kellele ka Zargawi 2004. aastal truudust vandus, liiga vara.
ISIS ei esinda oma ekstremistliku tegevusega kõiki sunniidi moslemeid üle maailma. Suurem osa moslemeid ei tõlgenda koraani nii, nagu ISIS seda teeb. ISIS heidab kõrvale 1400-aastase arenguga peavoolu islami, tõlgendades koraani algteksti ekstreemselt vägivaldsel moel, ajendatuna motivatsioonist tappa uskumatuid ja luua vägivalla abil islamikalifaat.
Lühidalt, ISIS viljeleb oma versiooni islami religioonist ning on au sisse tõstnud Al-Wala' wa'l-Bara doktriini, mis hõlmab endas 20 lubamatut liitu mittemoslemitega.
ISIS järgib takfiri ideoloogiat, mis on surmakultus. Kohtumine lahingus vastasega peab toimuma silm silma vastu ning lahingus hukkumine, märtriks saamine ja seeläbi paradiisi pääsemine on üks põhieesmärkidest. Just mainitu põhjendab enesetaputerroristide käitumist.
- Kuidas sai Süürias ja Iraagis võitlevast rühmitusest ootamatult organisatsioon, kes korraldab rünnakuid Tuneesiast Taanini ning paneb lennukipomme?
ISISe areng on toimunud vahelduva eduga alates 2002. aastast araabia ja läänemaailma silme all. ISISe vaimne isa oli Abu Musab al-Zarqawi, kes lõi 2002. aastal oma sunniitliku mässuliikumise Iraagis. Pöördepunkt ISISe edus oli aga aastaid hiljem, kui 2014. aastal Mosuli vallutamisel põgenes erinevatel andmetel 30 000 täies relvis Iraagi julgeolekujõudude võitlejat lahingut andmata käputäie – 850–1500 – ISISe võitleja eest, jättes maha 2300 soomustatud Hummerit ja suures koguses Ameerika relvi. ISIS saavutas tänu sellele manöövrivõime ja omandatud relvad aitasid laiendada lahingutegevust Süüriasse.
Süürias aga moodustavad 80 protsenti ISISe võitlejatest välismaalased, neist suurem osa on pärit Euroopast ja nad hakkavad nüüd ka Euroopasse naasma. Lisaks tagasi saabuvatele võõrvõitlejatele tuleb nüüd Euroopasse Süüriast salafistidest sunniite, keda ISIS värvata üritab, et edasi kultiveerida mässutegevust Euroopas.
- Kes on nende silmis vaenlane ja mis on nende eesmärk?
ISISe vastased on kõik, kes seisavad neil ees kalifaadi loomisel. Hävitada tuleb rahvuslus ja demokraatia, sest see takistab [nende versioonis] Allahi kummardamist. ISISe põhieesmärk on allutada kõik moslemid oma võimule või nad siis tappa.
- Millised on klassikalised viisid selle probleemiga võitlemiseks?
ISISe võitlejaid ja nende salafistidest toetajaid tuleb juba eos avastada, elimineerida või vangistada rohkem, kui mässuliikujaid juurde tekib. ISIS kui terroristlik mässuorganisatsioon koosneb võitlejatest, nende toetajatest ja põrandaalustest juhtidest. ISIS levib kui vähkkasvaja. Vähkkasvaja, nagu me teame, tuleb avastada ja hävitada õigel ajal.
Klassikaline mässutõrje reegel on järgmine. Näiteks kui ühes päevas, kuus või aastas kasvab ISIS ühe protsendi, siis mässu tõrjujad peavad ISISe võitlejaid elimineerima või hävitama kaks protsenti. Neutraliseerida või hävitada tuleb toetajaskonnast peale kasvav juurdekasv.
Tähtis on takistada ISISe värbamisevõimekust Euroopas ja seda saavad teha kõige paremini moslemid ise. ISIS värbab juba põgenikekeskustest. Kui seda värbamist ei katkestata kohe, siis on juba ISISele kaotatud. ISIS on nimelt salafistidest ja sunnimoslemitest koosnev diasporaal põhinev terroriorganisatsioon. EL ei ole hetkel isegi selles juba alanud ISISe «pakkumise mängus» sees, sest ISIS värbab uusi liikmeid just nimelt sunniitidest põgenike hulgast.
ISISe tõttu tuleb hakata põgenikel vahet tegema, tahes-tahtmata on riskigrupp salafistidest sunnimoslemid. Suurem osa takfriri terroriste on just nimelt sunniitidest salafistid.
- Milliseid võtteid peate kõige efektiivsemaks ja mis tegelikult eriti ei tööta?
Esiteks, räägime sellest, mis ei tööta. Meie suurim vastane on meie endi iha saavutada edu mässutõrjes, kasutades liberaaldemokraatlikke meetmeid. Ja me ei võta ära takfiri terroristide tahet ohverdada oma elu Allahi nimel.
Vastane on meie vastu totaalses sõjas, kasutades terrorit ja mittesõjalisi vahendeid, saavutamaks absoluutset võitu, sest neil ei ole midagi kaotada. Nende arvates mässame meie nende vastu, mitte vastupidi.
Vastase sõjaline vahend on terrorism, mittesõjaline vahend rünnakute jätkamiseks on aga Euroopas üha suurenev Süüriast ja mujalt põgenevate sunnimoslemite diasporaa. Takfiri terroristid peidavad end rahva seas ja jätkavad meie tagalas pikaajalist partisanisõda. Molenbeek Brüsselis on ideaalne näide. Sellised linnaosad aga kasvavad nüüd seoses immigratsiooniga kogu Euroopas.
Kõik, kes väidavad, et immigratsioonil ja terrorismil ei ole seost, peaksid lugema kohustuslikus korras ’Abd Al-’Aziz Al-Mugrini partisanisõja õpetusi või Abu Musa’ab Al-Suri globaalse džihaadi strateegiat. Al-Mugrin selgitab detailselt, miks takfiri terrorist vajab edukaks sõjategevuseks moslemite toetust, ning Al-Suri toob esile terroristide otsese seose Euroopa moslemitest immigrantidega. Takfiri terroristide edu sõltub immigrantidest.
Samas, selleks et edu saavutada, tuleb muuta mängureegleid. Kõigepealt tuleb meil defineerida võit. Meile on lubatud võitu terrorismivastases võitluses, kuid jäetud täpsustamata võidu definitsioon ja see, kuidas ISIS hävitada.
Mässutõrjes on eristatav nõrk, tugev ja absoluutne võit. Nõrk võit tähendab ära võtta terroristilt ründevahend: pomm, nuga, automaat. Tugev võit tähendab ära võtta võimalus, näiteks mõista mässaja eluks ajaks vanglasse. Mõlema võidu puhul jääb alles aga motivatsioon. Kui on motivatsioon, leitakse alternatiivne vahend ja uus võimalus rünnakuks. Absoluutne võit võtab ära motivatsiooni ja see saavutatakse mässaja kohese neutraliseerimisega või eluks ajaks ühiskonnast isoleerimisega.
Tugev võit ja absoluutne võit tagavad mässutõrjes edu. Samas, valides nõrga võidu, on järgmine tagasisamm kaotus. Belgia näiteks on valinud Molenbeekis nõrga võidu ja liigub kaotuse poole. On vaid aja küsimus, kui Molenbeeki linnaosas algab takfiri terroristide juhtimisel mäss, ja Belgia valitsus kardab seda praegu üle kõige.
- Mis hetkest muutub terrorismivastane võitlus mässutõrjeks ja kas te tõesti arvate, et Euroopas võidakse jõuda selle teiseni?
Mässutõrje ELi riikides juba toimub. Esiteks, tuleb aru saada, et terrorismivastane võitlus on mässutõrje komponent. Juba praegu teevad ELi valitsused ebaedukat mässutõrjekampaaniat Euroopa teise ja kolmanda generatsiooni sunnimoslemitest takfiri terroristide vastu.
Immigrantide ja terroristide vastu tõstab aga seetõttu jõudsalt pead paremäärmuslus, mis omakorda on initsieerinud vasakäärmusluse.
Nüüd tunnistatakse avalikult, et suure osa moslemite integratsioon on Euroopas läbi kukkunud ning ekstremistlikud moslemid ründavad Euroopas avalikult rahvuslust ja demokraatiat, nõudes šariaati ehk paralleelvalitsust. Heaks näiteks on selliste rühmituste nagu Shariia4Belgium (mullu tunnistas Belgia kohus nad terroriorganisatsiooniks ja saatis nende kõneisiku Fouad Belkacemi 12 aastaks vangi – toim) või Islam4UK tegevus.
Õppida tuleks siinkohal juutidelt. Euroopa juudid tajuvad tekkinud islami ekstremismist mässueelset olukorda kõige paremini ja lahkuvad, vältimaks usulist vägivalda Euroopast just sellel põhjusel. 2015. aastal lahkus Prantsusmaalt 15 000 juuti. Rootsist lahkuvad juudid samuti moslemitest immigrantide terrori tõttu ning Euroopa Juudi Kongressi teatel soovib kolmandik Euroopast elavast 700 000 juudist lahkuda. Juba mainitu seletab, miks peaks otsustavalt tegelema islamiusust tuleneva vägivalla ja mässutõrjega, mitte piirduma terrorismivastase võitlusega.
Jätkuvad takfiri terrorirünnakud ja migrantide kuritegevus tekitab rahvaliikumisi, mis on jõudnud mässueelse liikumise faasi, ja ma loodan, et see olukord enam ei eskaleeru. Juhul kui eskaleerub, ei pruugi ELi valitsused suuta tekkivat olukorda kontrollida.
- Kui kaua võiks kõige optimistlikuma prognoosi järgi aega võtta praeguse Euroopas tärganud islamismi kontrolli alla saamine? Kas me saame rääkida ka mingist terrorismi elutsüklist, mille käigus üks või teine liikumine ise rahunema hakkaks?
Niikaua kui me ei rakenda efektiivseid meeteid, mida ma kirjeldasin, me edu ei saavuta, vaid kaotame. Liikumine kaotuseni võib kesta aastaid või aastakümneid.
Terroriorganisatsioonil on oma elutsükkel, kuid nende edu sõltub sellest, kuidas nad seovad oma strateegia organisatsiooni kasvamisega ja mida teeb selle vastu vastane. Väga tähtis on mõista, kas ja kunas alustab ISIS laiamastaabilist ründetegevust.
Mässutõrjujad peavad sõdima eelkõige mässajate strateegia vastu. Mässajatel on tähtsad kolm komponenti: inimesed, raha ja relvad. Rühmituse lagundamiseks tuleb nad ära lõigata põrandaalustest toetajatest ja värbamisbaasist. Toetust pakuvad ISISele Euroopas moslemite üha suurenev diasporaa ja ka islamimaad.
Vaadates ISISe eesmärke, on väheusutav, et rühmitus ise rahunema hakkab, sest nende eesmärk on saavutada absoluutne võit. Euroopas tuleb valmistuda juba halvimaks ja me oleme rumalad, kui me seda ei tee. Eurooplaste kõige suurem puudus seisneb selles, et nad ei oska näha kirjeldatuid ohte.
kolmapäev, 6. aprill 2016
Milline näeb välja jumalateenistus aastal 2020.
Kirikuõpetaja: „Kiitke Jumalat!”
Kogudus: „Halleluuja!”
Kirikuõpetaja: „Palun avage oma iPadides ja nutitelefonides piibel Moosese teise raamatu 20. peatüki esimese lõigu juures. Kui olete valmis, lülitage jumalateenistuse vastu võtmiseks sisse Bluetooth... Pange oma krediitkaardid valmis, kuna nüüd hakkame annetusi koguma. Meie WiFi parool on Lord666 ja uuendusena saame me annetusi vastu võtta ka mobiilipanga kaudu.”
Õhkkond on pühalikku elektrit täis, kuna iPadid piiksuvad ja helendavad.
Abiõpetaja: „Selle nädala kohtumised toimuvad mitmes Whatsapi grupis – ärge unustage meiega ühineda! Kolmapäevane piiblitund algab Skype`is kell 19.00. Jälgige meie õpetajat Twitteris, kus ta jagab ka nõuandeid ja vastab teie küsimustele. Ärge unustage vaadata iganädalast YouTube'i postitust nädala palvega. Jumal õnnistagu teid kõiki.”
Kogudus: „Aamen!”
Kogudus: „Halleluuja!”
Kirikuõpetaja: „Palun avage oma iPadides ja nutitelefonides piibel Moosese teise raamatu 20. peatüki esimese lõigu juures. Kui olete valmis, lülitage jumalateenistuse vastu võtmiseks sisse Bluetooth... Pange oma krediitkaardid valmis, kuna nüüd hakkame annetusi koguma. Meie WiFi parool on Lord666 ja uuendusena saame me annetusi vastu võtta ka mobiilipanga kaudu.”
Õhkkond on pühalikku elektrit täis, kuna iPadid piiksuvad ja helendavad.
Abiõpetaja: „Selle nädala kohtumised toimuvad mitmes Whatsapi grupis – ärge unustage meiega ühineda! Kolmapäevane piiblitund algab Skype`is kell 19.00. Jälgige meie õpetajat Twitteris, kus ta jagab ka nõuandeid ja vastab teie küsimustele. Ärge unustage vaadata iganädalast YouTube'i postitust nädala palvega. Jumal õnnistagu teid kõiki.”
Kogudus: „Aamen!”
laupäev, 2. aprill 2016
Religioonihirmust vaevatud vaimuvaesus
Eesti peab ennast väga ateistlikuks maaks. Kuigi üsna paljud meist kalduvad olema spirituaalsed, ei tähenda see enamasti enda sidumist religiooniga. Kummatigi äratavad jutud usust või jumalast siiski palju laiemat tähelepanu, kui seda napi usklikkonna põhjal oodata võiks. Niipea kui keegi juhtub mittereligioosses avalikus ruumis kasutama sõna „Jumal“, ilmutab ennast ärritunud kommenteerijate pilv, kes tõttavad „ära panema“ ja õpetavad mitmel moel, miks jumalat olemas olla ei saa.
Jätaks seekord kõrvale küsimuse jumala olemasolust ja küsiks, miks küll ajab n-ö jumalajutt mõne ateisti nii tigedaks? See on mõistetav, kui sõna võtab äärmuslik ateist, kes liigitub omamoodi fanaatikute hulka ning peab vajalikuks oma usku kuulutada. Ent sageli tunduvad häiritud olevat ka need mõõdukad ateistid ja agnostikud, keda see küsimus ei tohiks kuigi sügavalt puudutada. Meie tilluke kodukeelne kultuuriruum on tülide suhtes tundlik, koostöö ja sisukas dialoog pole meil just sagedane nähtus. Ka teaduse ja religiooni dialoog edeneb vaevaliselt, see on tugevasti kaldu teaduse poole (vt Enn Kasak, „Religioossusest teaduses“ – Akadeemia 11/2011, 2017–2056).
Filosoof Thomas Nagel on tabanud naelapea pihta, kui ta selgitas, mis on religioonihirm (Viimane sõna, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015, 136–139). Ta ei pea selle all silmas vaenu religioonide või usuinstitutsioonide vastu nende moraaliõpetuse või sotsiaalpoliitikate pärast. Ta ei käsitle ka küsimust religioosse uskumuse adekvaatsusest. Nagel defineerib religioonihirmu kui religiooni enese kartmist ning selgitab seda iseenda näitel: „Ma tahan, et ateism vastaks tõele /…/. Ma ei taha, et jumal olemas oleks; ma ei taha, et universum oleks säärane.“ Selline hirm sunnib tagasi lükkama kõik, milles võiks peituda kas või õrn vihje jumala olemasolule.
Religioonihirmu all kannatav teadlane või filosoof kohkub, kui arutledes nt teadvuse ja aju, vaba tahte, maailma ja vaimu, püha ja sekulaarse jmt üle, näib esile kerkivat fenomene, mis võiks viidata vaimu ja maailma vahelistele fundamentaalsetele seostele. Ta kipub koheselt välja pakkuma n-ö kirvematerialistliku seletuse, ja kui see ei näi olevat päris asjakohane, siis ta kas eitab kõnealuse fenomeni olemasolu või keeldub arutelust enne, kui ta võiks märgata, et sellised seosed ei pea ilmtingimata viitama jumala olemasolule. Nagel ütleb, et „ateistidel puudub suurem alus peljata vaimu ja maailma vahelisi fundamentaalseid suhteid rohkem kui fundamentaalseid ja taandamatuid füüsikaseadusi.“ Küsimus pole selles, nagu võiks religioosne seletus olla paratamatu, ja isegi mitte selles, et see võiks olla parim. Küsimus on selles, et religioonihirm hägustab ateistlike uurijate selget mõtlemist, nad peavad tarbetuks arutlusmustreid, mida traditsiooniliselt on kasutanud teoloogia.
Füüsika on juba läbinud eufooria perioodi, mil loodeti kõik ära seletada klassikalise mehhaanika abil, kuigi jah, mõned unistavad ikka veel „kõiksuse valemist“, lootes samas vabaneda ka jumalast. Tänapäeval näib, et eufooria perioodi on nautimas sellised teadused nagu bioloogia või neurofüsioloogia. Võib-olla on see eufooria põhjendatud. Kuigi mulle pole ilmutatud, et materialism on tõene, pole mulle ilmutatud ka vastupidist, paraku polegi mulle midagi ilmutatud. Küll aga kinnitab paljude inimeste elukogemus vaimsete nähtuse olemasolu, mida on üpris raske maha salata ja kirvematerialismile taandada. Nagel ütleb, et „vaimu olemasolu on kindlasti üks andmetest mis tahes maailmapildi konstrueerimisel.“ Ta ei usu, et vaimu väljailmumine on samasugune looduslik juhus nagu näiteks imetajate leidumine. Kes pole materialismi usku, see näeb, et ikka pole veel tõestatud, nagu oleks vaba tahe vaid illusioon ja et vaim pole midagi muud kui mateeria omadus. Aga ka vastupidine pole tõestatud.
Oma arusaam neis küsimustes oli realistliku pragmatismi rajajal Charles Sanders Peirce’il, kes töötas üsna edukalt välja vahendeid tollal veel kujunemisjärgus olevate teaduste tarbeks – nt sümboolne loogika, semiootika ja kosmoloogia. Ta tundis skolastikuid, uuris Immanuel Kanti töid ning pööras tähelepanu sellele, mida võiks nimetada universaalideks ehk ideedeks. Kant vastandas idee kui puhta mõistusemõiste kategooriale ehk arumõistele, millest on kasu n-ö igapäevases tunnetuses (vt Kant, Kritik der reinen Vernunft, B377, A320). Idee aga pole igapäevases mõttes kontrollitav, vaid on pigem teadmist korrastavas ja reguleerivas rollis, ta loob keskkonna, milles on võimalik mõelda.[1] Erinevalt Kantist pole Peirce’i idee subjektiivne, vaid on reaalne ning erinevalt Platonist näib olevat nii, et Peirce idee ei ole täiuslik (vt Peirce’i kogutud teosed, lüh. CP 1.214, 1.217, 1.8).
Peirce’i reaalne idee mõjutab meid (nt tekitades mõistusemõisteid Kanti mõttes) ja selle kohta võiks ju rohkem teada. Aga kuidas? Probleemide ring, kuhu realism välja jõuab, ei kohusta realisti olema vankumatu materialist. Kas siis valida on üksnes materialismi ja teismi mingi vormi või mistahes religioossusesse kalduva vaatepunkti vahel? Võib-olla peab tõepoolest valima, aga vaja võib minna ka midagi kolmandat, nt selliseid dualismi või idealismi vorme, mis eristuvad teoloogiast ja religioossusest või hoopis midagi neljandat-viiendat. Samas võib juhtuda, et mõningad arusaamad, meetodid ja mõttekäigud, mida kasutab nt teoloogia, on rakendatavad ka eelmainit kolmanda vaatepunkti korral. Peirce’i kosmoloogiat peetakse sageli teoloogiliseks (ja see on tõepoolest skolastikast mõjutatud), ent vist saab oma religioonihirmu või -iha teadvustades ja sellest distantseerudes Peirce’i kosmoloogiat hoomata ka ateoloogiliselt.
Kas on võimalik teadus, mis sisaldab Peirce’i tüüpi ideede teadmise teaduslikku kasutamist? Sedalaadi küsimuste püstitamise ees ei tohi tagasi kohkuda ja siingi on abi Peirce’i kogemusest: ta esitas seisukohti, mis tundusid tollal üsna veidrad, kuid mõnedki neist on tänaseks kinnitust leidnud. Nii näiteks on mõjukas füüsikateoreetik Lee Smolin tunnustanud Peirce’i kosmoloogia põhipostulaate, ennustusi ja probleemipüstitusi (Time Reborn. New York: Houghton Mifflin Harcourt, 2013, 125–129). Näib, et kõnealuste ideede uurimiseks võib teadusel olla kasulik õppida teoloogidelt. Siin on kasu Peirce’i töödest alguse saanud füsiosemiootikast. Universum võibki koosneda üksnes märkidest (CP 5.448 Fn.) ja füsiosemiootikud kinnitavad, et tõlgendaja võib olla vaid potentsiaalne (vt John Deely,Semiootika alused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, 35–37 jm) tähenduse andmine võib olla ka absoluutse potentsiaalse tõlgendaja roll ning selleks võib olla ka Absoluut, keda võib-olla polegi olemas.
Võib-olla on universum tõepoolest teatavas mõttes olemas vaid rääkija ja kuulaja vahel (CP 3.621). Märgisuhtega võib asendada mõndagi, mida on kombeks seletada põhjuslikult. Põhjus võib olla või mitte olla, ent füüsika ei pea olema seotud põhjuslikkuse ideoloogiaga, mille tõttu kiputakse nägema põhjusi ka seal, kus neid ei pruugi olla. Märgisuhe võib teaduse välja aidata seal, kus põhjuslikkus hätta jääb, näiteks siis, kui puudub lõplikul viisil kirjeldatav algtingimuste süsteem.
Kui on olemas kogemus, mis viitab Peirce’i ideedega seotud fenomenidele, siis ei pea seda lihtalt religioonihirmu tõttu tagasi lükkama, vaid võib hoopis mõelda, mil viisil saaks teaduslikult aktsepteeritaval viisil tõestada selliste fenomenide olemasolu, sest kaalul on küsimus, kas inimene on oma olemuselt lõpmatuslik ning tulevane teadus peaks suutma seda kinnitada ning uurida; või on inimene läbinisti materiaalne (koos mentaalsete epifenomenidega) programmeeritav masin läbinisti materiaalses maailmas. Kui õigus on esimesel poolel, siis võib olla nii, et eetika on reaalsem kui mateeria (nagu nt Emmanuel Levinas näib arvavat, vt ta Teisiti kui olla ehk teispool olemust. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012) ja inimene on vaimselt midagi enamat, kui keha omadus. Ja sel juhul on teadusel teoloogidelt õppida ka siis, kui jumalat polegi. Kui õigus on teisel poolel, siis on vaid aja küsimus, millal masinad meid igas mõttes ületavad ja inimene kaotab oma tähtsuse vaimse olendina. Teadlane peaks vist ootama alati halvemat, ent teoloog võib loota ka paremat.
Ma ei hakkaks kellegi poolt hääletama ega tõde kuulutama. Kuid tõde otsides peaks oma hirme ära tundma ja arvesse võtma. Mulle näib, et religioonihirmust vaevatud vaimuvaesus pole ainult teaduse või filosoofia või teoloogia probleem. Mitmevärvilisena alanud dialoogid muutuvad religioonist hirmunud inimeste mõjul sageli must-valgeteks ning sellega lastakse aadrit meie kõhnukese kultuuri tuiksoonest.
[1] Eesti keeles võib ideede kohta pikemalt lugeda Kanti raamatust (Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 98–126).
Enn Kasak (1954), füüsika- ja matemaatikakandidaat, on Tartu Ülikooli teaduse metodoloogia dotsent.
Jätaks seekord kõrvale küsimuse jumala olemasolust ja küsiks, miks küll ajab n-ö jumalajutt mõne ateisti nii tigedaks? See on mõistetav, kui sõna võtab äärmuslik ateist, kes liigitub omamoodi fanaatikute hulka ning peab vajalikuks oma usku kuulutada. Ent sageli tunduvad häiritud olevat ka need mõõdukad ateistid ja agnostikud, keda see küsimus ei tohiks kuigi sügavalt puudutada. Meie tilluke kodukeelne kultuuriruum on tülide suhtes tundlik, koostöö ja sisukas dialoog pole meil just sagedane nähtus. Ka teaduse ja religiooni dialoog edeneb vaevaliselt, see on tugevasti kaldu teaduse poole (vt Enn Kasak, „Religioossusest teaduses“ – Akadeemia 11/2011, 2017–2056).
Filosoof Thomas Nagel on tabanud naelapea pihta, kui ta selgitas, mis on religioonihirm (Viimane sõna, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015, 136–139). Ta ei pea selle all silmas vaenu religioonide või usuinstitutsioonide vastu nende moraaliõpetuse või sotsiaalpoliitikate pärast. Ta ei käsitle ka küsimust religioosse uskumuse adekvaatsusest. Nagel defineerib religioonihirmu kui religiooni enese kartmist ning selgitab seda iseenda näitel: „Ma tahan, et ateism vastaks tõele /…/. Ma ei taha, et jumal olemas oleks; ma ei taha, et universum oleks säärane.“ Selline hirm sunnib tagasi lükkama kõik, milles võiks peituda kas või õrn vihje jumala olemasolule.
Religioonihirmu all kannatav teadlane või filosoof kohkub, kui arutledes nt teadvuse ja aju, vaba tahte, maailma ja vaimu, püha ja sekulaarse jmt üle, näib esile kerkivat fenomene, mis võiks viidata vaimu ja maailma vahelistele fundamentaalsetele seostele. Ta kipub koheselt välja pakkuma n-ö kirvematerialistliku seletuse, ja kui see ei näi olevat päris asjakohane, siis ta kas eitab kõnealuse fenomeni olemasolu või keeldub arutelust enne, kui ta võiks märgata, et sellised seosed ei pea ilmtingimata viitama jumala olemasolule. Nagel ütleb, et „ateistidel puudub suurem alus peljata vaimu ja maailma vahelisi fundamentaalseid suhteid rohkem kui fundamentaalseid ja taandamatuid füüsikaseadusi.“ Küsimus pole selles, nagu võiks religioosne seletus olla paratamatu, ja isegi mitte selles, et see võiks olla parim. Küsimus on selles, et religioonihirm hägustab ateistlike uurijate selget mõtlemist, nad peavad tarbetuks arutlusmustreid, mida traditsiooniliselt on kasutanud teoloogia.
Füüsika on juba läbinud eufooria perioodi, mil loodeti kõik ära seletada klassikalise mehhaanika abil, kuigi jah, mõned unistavad ikka veel „kõiksuse valemist“, lootes samas vabaneda ka jumalast. Tänapäeval näib, et eufooria perioodi on nautimas sellised teadused nagu bioloogia või neurofüsioloogia. Võib-olla on see eufooria põhjendatud. Kuigi mulle pole ilmutatud, et materialism on tõene, pole mulle ilmutatud ka vastupidist, paraku polegi mulle midagi ilmutatud. Küll aga kinnitab paljude inimeste elukogemus vaimsete nähtuse olemasolu, mida on üpris raske maha salata ja kirvematerialismile taandada. Nagel ütleb, et „vaimu olemasolu on kindlasti üks andmetest mis tahes maailmapildi konstrueerimisel.“ Ta ei usu, et vaimu väljailmumine on samasugune looduslik juhus nagu näiteks imetajate leidumine. Kes pole materialismi usku, see näeb, et ikka pole veel tõestatud, nagu oleks vaba tahe vaid illusioon ja et vaim pole midagi muud kui mateeria omadus. Aga ka vastupidine pole tõestatud.
Oma arusaam neis küsimustes oli realistliku pragmatismi rajajal Charles Sanders Peirce’il, kes töötas üsna edukalt välja vahendeid tollal veel kujunemisjärgus olevate teaduste tarbeks – nt sümboolne loogika, semiootika ja kosmoloogia. Ta tundis skolastikuid, uuris Immanuel Kanti töid ning pööras tähelepanu sellele, mida võiks nimetada universaalideks ehk ideedeks. Kant vastandas idee kui puhta mõistusemõiste kategooriale ehk arumõistele, millest on kasu n-ö igapäevases tunnetuses (vt Kant, Kritik der reinen Vernunft, B377, A320). Idee aga pole igapäevases mõttes kontrollitav, vaid on pigem teadmist korrastavas ja reguleerivas rollis, ta loob keskkonna, milles on võimalik mõelda.[1] Erinevalt Kantist pole Peirce’i idee subjektiivne, vaid on reaalne ning erinevalt Platonist näib olevat nii, et Peirce idee ei ole täiuslik (vt Peirce’i kogutud teosed, lüh. CP 1.214, 1.217, 1.8).
Peirce’i reaalne idee mõjutab meid (nt tekitades mõistusemõisteid Kanti mõttes) ja selle kohta võiks ju rohkem teada. Aga kuidas? Probleemide ring, kuhu realism välja jõuab, ei kohusta realisti olema vankumatu materialist. Kas siis valida on üksnes materialismi ja teismi mingi vormi või mistahes religioossusesse kalduva vaatepunkti vahel? Võib-olla peab tõepoolest valima, aga vaja võib minna ka midagi kolmandat, nt selliseid dualismi või idealismi vorme, mis eristuvad teoloogiast ja religioossusest või hoopis midagi neljandat-viiendat. Samas võib juhtuda, et mõningad arusaamad, meetodid ja mõttekäigud, mida kasutab nt teoloogia, on rakendatavad ka eelmainit kolmanda vaatepunkti korral. Peirce’i kosmoloogiat peetakse sageli teoloogiliseks (ja see on tõepoolest skolastikast mõjutatud), ent vist saab oma religioonihirmu või -iha teadvustades ja sellest distantseerudes Peirce’i kosmoloogiat hoomata ka ateoloogiliselt.
Kas on võimalik teadus, mis sisaldab Peirce’i tüüpi ideede teadmise teaduslikku kasutamist? Sedalaadi küsimuste püstitamise ees ei tohi tagasi kohkuda ja siingi on abi Peirce’i kogemusest: ta esitas seisukohti, mis tundusid tollal üsna veidrad, kuid mõnedki neist on tänaseks kinnitust leidnud. Nii näiteks on mõjukas füüsikateoreetik Lee Smolin tunnustanud Peirce’i kosmoloogia põhipostulaate, ennustusi ja probleemipüstitusi (Time Reborn. New York: Houghton Mifflin Harcourt, 2013, 125–129). Näib, et kõnealuste ideede uurimiseks võib teadusel olla kasulik õppida teoloogidelt. Siin on kasu Peirce’i töödest alguse saanud füsiosemiootikast. Universum võibki koosneda üksnes märkidest (CP 5.448 Fn.) ja füsiosemiootikud kinnitavad, et tõlgendaja võib olla vaid potentsiaalne (vt John Deely,Semiootika alused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, 35–37 jm) tähenduse andmine võib olla ka absoluutse potentsiaalse tõlgendaja roll ning selleks võib olla ka Absoluut, keda võib-olla polegi olemas.
Võib-olla on universum tõepoolest teatavas mõttes olemas vaid rääkija ja kuulaja vahel (CP 3.621). Märgisuhtega võib asendada mõndagi, mida on kombeks seletada põhjuslikult. Põhjus võib olla või mitte olla, ent füüsika ei pea olema seotud põhjuslikkuse ideoloogiaga, mille tõttu kiputakse nägema põhjusi ka seal, kus neid ei pruugi olla. Märgisuhe võib teaduse välja aidata seal, kus põhjuslikkus hätta jääb, näiteks siis, kui puudub lõplikul viisil kirjeldatav algtingimuste süsteem.
Kui on olemas kogemus, mis viitab Peirce’i ideedega seotud fenomenidele, siis ei pea seda lihtalt religioonihirmu tõttu tagasi lükkama, vaid võib hoopis mõelda, mil viisil saaks teaduslikult aktsepteeritaval viisil tõestada selliste fenomenide olemasolu, sest kaalul on küsimus, kas inimene on oma olemuselt lõpmatuslik ning tulevane teadus peaks suutma seda kinnitada ning uurida; või on inimene läbinisti materiaalne (koos mentaalsete epifenomenidega) programmeeritav masin läbinisti materiaalses maailmas. Kui õigus on esimesel poolel, siis võib olla nii, et eetika on reaalsem kui mateeria (nagu nt Emmanuel Levinas näib arvavat, vt ta Teisiti kui olla ehk teispool olemust. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012) ja inimene on vaimselt midagi enamat, kui keha omadus. Ja sel juhul on teadusel teoloogidelt õppida ka siis, kui jumalat polegi. Kui õigus on teisel poolel, siis on vaid aja küsimus, millal masinad meid igas mõttes ületavad ja inimene kaotab oma tähtsuse vaimse olendina. Teadlane peaks vist ootama alati halvemat, ent teoloog võib loota ka paremat.
Ma ei hakkaks kellegi poolt hääletama ega tõde kuulutama. Kuid tõde otsides peaks oma hirme ära tundma ja arvesse võtma. Mulle näib, et religioonihirmust vaevatud vaimuvaesus pole ainult teaduse või filosoofia või teoloogia probleem. Mitmevärvilisena alanud dialoogid muutuvad religioonist hirmunud inimeste mõjul sageli must-valgeteks ning sellega lastakse aadrit meie kõhnukese kultuuri tuiksoonest.
[1] Eesti keeles võib ideede kohta pikemalt lugeda Kanti raamatust (Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 98–126).
Enn Kasak (1954), füüsika- ja matemaatikakandidaat, on Tartu Ülikooli teaduse metodoloogia dotsent.
reede, 1. aprill 2016
Kommentaar FBs
TARMO
31 märts, 2016, 17:29
Paar nädalat tagasi kõneles riigiraadios üks araabiamaailma sõber. Eestlane. Väitis, et ta ei usu, nagu kutsuks Koraan üles mittemoslemeid tapma. Saatejuht märkas üllatuslikult küsida, kas ta moslemite pühakirja lugenud on, et sellist asja väidab? Moslemitelemb vastas, et ei ole aga TA EI USU, et midagi sellist seal kirjas on!?
Mina olen Koraani lugenud. Võtsin selle üllitise sportlikust huvist ette, et saada selgust, mis usuga tegu on. Ise olen tüüpiline uskmatu eestlane, kes kord aastas, jõulude ajal, kirikus käib. Tänaseks on 2/3 pühakirjast läbi loetud ja selle põhjal võib Koraanis kirjutatu ehk islamiusu kokku võtta nii:
1.Sallimatu KÕIGI suhtes , kes EI OLE moslemid.
Ühes suuras seisab must-valgel: “Uskmatuid tuleb tappa nii palju, kui võimalik ja igal pool, kus võimalik.” Kusjuures “uskmatuteks” kvalifitseeruvad kõik mittemoslemid. Eraldi on välja toodud juudid ja kristlased. Samuti on seal öeldud, et “uskmatute hulgas ei tohi sul sõpru olla.”
Ühtegi teist usku ei sallita.
2.Väga meestekeskne. Paradiisis lubatakse meestele “valgenahalisi ja suuresilmseid neitsisid” naisteks. Naistele ei pakuta selgesõnaliselt midagi.
3. Väga kuri usk. Üks ähvardus järgneb teisele, kui sa ei tee nii, nagu Koraanis kirjas.
Kui meil räägitakse pidevalt islamiäärmuslastest, kes end õhivad, siis vähemalt pärast 2/3 Koraani läbi lugemist väidan, et nii see ei ole. Need ongi normaalsed moslemid, kes oma jumalale meelepärase teo läbi kindlalt paradiisi saavad.
31 märts, 2016, 17:29
Paar nädalat tagasi kõneles riigiraadios üks araabiamaailma sõber. Eestlane. Väitis, et ta ei usu, nagu kutsuks Koraan üles mittemoslemeid tapma. Saatejuht märkas üllatuslikult küsida, kas ta moslemite pühakirja lugenud on, et sellist asja väidab? Moslemitelemb vastas, et ei ole aga TA EI USU, et midagi sellist seal kirjas on!?
Mina olen Koraani lugenud. Võtsin selle üllitise sportlikust huvist ette, et saada selgust, mis usuga tegu on. Ise olen tüüpiline uskmatu eestlane, kes kord aastas, jõulude ajal, kirikus käib. Tänaseks on 2/3 pühakirjast läbi loetud ja selle põhjal võib Koraanis kirjutatu ehk islamiusu kokku võtta nii:
1.Sallimatu KÕIGI suhtes , kes EI OLE moslemid.
Ühes suuras seisab must-valgel: “Uskmatuid tuleb tappa nii palju, kui võimalik ja igal pool, kus võimalik.” Kusjuures “uskmatuteks” kvalifitseeruvad kõik mittemoslemid. Eraldi on välja toodud juudid ja kristlased. Samuti on seal öeldud, et “uskmatute hulgas ei tohi sul sõpru olla.”
Ühtegi teist usku ei sallita.
2.Väga meestekeskne. Paradiisis lubatakse meestele “valgenahalisi ja suuresilmseid neitsisid” naisteks. Naistele ei pakuta selgesõnaliselt midagi.
3. Väga kuri usk. Üks ähvardus järgneb teisele, kui sa ei tee nii, nagu Koraanis kirjas.
Kui meil räägitakse pidevalt islamiäärmuslastest, kes end õhivad, siis vähemalt pärast 2/3 Koraani läbi lugemist väidan, et nii see ei ole. Need ongi normaalsed moslemid, kes oma jumalale meelepärase teo läbi kindlalt paradiisi saavad.
Tellimine:
Postitused (Atom)