Pilt 546

Nõukogude kosmonautika tagahoovist: Kosmonaut Aleksei Leonovi märkmetest: „Vene kosmonautika – see on õuduskomöödia. Kosmonaut, kes esimest korda inimkonna ajaloos väljus avakosmosesse, ei suutnud sealt kosmoselaeva tagasi ronida. Nii siis laperdaski ta 5- meetrise köie otsas planeedi kohal aga kui tuli aeg tagasi ronida, siis ilmnes et skafander on paisunud ja enam lüüsi ei mahu. Et sinna tagasi pääseda, tuli skafandris rõhku alandada kuni 0,27 maisest – selline rõhk on ka 3 kilomeetri kõrgusel Everesti kohal... Ime, et ta seejuures meelemärkust ei kaotanud. Nüüd aga pidurdas teda juba teine lüüs. Sisse ronida sinna küll õnnestus , aga üksnes jämedalt instruktsiooni rikkudes – mitte jalad, vaid pea ees. Potsatas ta siis viimaks oma seltsimehe kõrvale, jõudis vaevu hinge tõmmata kui tuli uudis – streikima oli hakanud automaatne Maale naasmise süsteem. Jälle esimest korda inimkonna ajaloos tuli kosmoselaev planeedile suunata käsitsi. Ja siin ilmnes uus jama – uuel kosmoselaeval Voshod -2 oli ainus illuminaator paigutatud kosmoselaeva küljele. Seal paistsid üksnes tähed. Kui mootor umbropsu käivitada, võib laev lennata veelgi kaugemale ja jääda sinna igaveseks. Kosmonaudid ronisid ängistused mööda kabiini püüdes illuminaatorisse vaadata erinevate nurkade alt, püüdes meenutada, kus võiks asuda Suur Vanker ja käivitasid viimaks ikkagi hea õnne peale lootes mootori. Ei kõla vist isegi enam naljakalt, aga jälle – esimest korda inimkonna ajaloos – ronisid nad oma istekohtadele juba kosmoselaeva mootori töötades, mille kiirendus võinuks nad hetkega põrmustada. Mõistatuseks neile sel hetkel jäigi, kuhu nad nüüd oma laevaga siirduvad... Maandumisest ei mäletanud nad palju. Tulid meelemärkusele ja ronisid välja – ümberringi lumi vööni...Külma -miinus 30C. Kosmoselaeval oli varuks mass erinevaid päästevahendeid – õngekonksud, vahendid haide hirmutamiseks, üks püstol TT jne, aga külma peale polnud keegi mõelnud. Kosmonaudid võtsid seljast oma skafandrid, valasid neist igaühest välja tubli 5 liitrit higi ja läitsid paljakäsi lõkke, värisesid innukalt ja jäid päästmist ootama, süstemaatiliselt morset toksides – SOS. Teksti mitmekesistama nad ei hakanud – no mida ikka kogu planeedile kuulutada+ meie oleme nõukogude kosmonaudid, viibime kurat teab kus ja meil on paha olla... Morsesignaalid neeldusid kuuskedesse... Kosmonaudid, seda taibates, ronisid ringiratast lumehangesid mööda. SOS- signaal püüti eetrist kinni viimaks Bonnis. Sakslased teatasid sellest Kremlisse aga seal neid ei usutud. Samal ajal aga ainus, kes kadunud kosmonautidest midagi teadis – kosmoselendude juhtimiskeskus – teadis vaid seda et nad on maandunud – kusagil Venemaal... Õhku tõsteti sajad helikopterid et läbi kammida oletatava maandumiskoha ümbrust, Telekas teatati aga samal ajal juba sellest, et kosmonaudid on edukalt maandunud ja puhkavad juba sanatooriumis. Paus selle teate ja kosmonautiode ekraanile ilmumise vahel venis. Kaotades kannatuse, helistas Brežnev Koroljovile ja küsis, mida kuradit? Koroljov vastas kurjalt: „Minu asi on kosmonaute lennutada, Teie asi aga sellest kuulutada. Kiirustasite teie, mitte mina!” Viimaks märgati ühelt helikopterilt lõkkeaset kahe õnnetu kosmonaudiga selle ümber. Maaduda selle läheduses osutus aga võimatuks. Kosmonautide juurde siirdus nüüd suuskadel päästerühm, et kohapeal helikopterile kirvestega maandumisplats puhastada. Taevast langesid aga kosmonautide suunas juba kingitused - soojad riided ja kastid konjakipudelitega. Riided takerdusid puudelatvadesse, konjakipudelid purunesid aga maandumisel... kosmonaudid kehitasid õlgu ja vandusid masendunult...” (tõlgitud FB postitusest)