Mõisaküla võltsing ja ehtne

Mõisaküla 1941. aasta NLiidu markidele tehtud ületrükiga margid on küllaltki hinnalised. ebay.de aga müüb momendil üks kasutaja robustseid võltsinguid. Kõige tuntum Elva, Mõisaküla ja teiste 1941. aasta ületrükkidega markide võltsija oli Ralf Linno. Ta elas Tartus, Puiestee 27-1. Linno spetsialiteediks kujuneb nn. sõjaaegsed ületrükid, täpsemalt templid. Ralf oli templivõltsija. Mainitud ehtsad ületrükid tekkisid sedasi, et sõja ajal kui venelased lahkusid ja Saksa riigi postmargid veel ei kehtinud, tembeldasid mõned kohalikud postkontorid (Elva, Mõisaküla, Pärnu jt.) oma senised postimaksevahendite varud, NSVL postmargid, üle erinevate templitegaga "Eesti Post", "Vaba Eesti" jne. Linno tabas küllalt kärmelt, et pole vaja mingeid trükipresse, -värve ega muud. Piisab teha vastavad templijäljendid ja hankida suurtes kogustes vastavaid vene postmarke. Kuna tegelikult tehti selliseid ületrükke ehk tembeldamisi venelaste taganedes vaid paar nädalat, siis Ralf jõudis loogilise järelduseni - sellised margid muutuvad kollektsionääride hulgas haruldasteks. Tänastes hindades on selliste postmarkide tehinguhinnad suurusjärgus 200-500 eurot tükk. Vaevalt oskab keegi kõrvaline, kolmas isik ütelda, palju Ralf Linno neid võltsinguid selles Tartu tagasihoidlikus Puiestee tänava hoovimajas tegi. Igatahes filateeliakirjanduses mainitakse võltsingutest rääkides sageli fenomenina just Eestit, kust on ringlusesse läinud hämmastav kogus võltsmarke üle maailma asuvatesse erinevatesse kogudesse. Linno tegutsemise ajal ei sõitnud inimesed vabalt mööda maailma. Vene riigist korraks välismaale pääsemine oli mõnedele õnnelikudele meie seast ainusündmusena midagi erakordset. Postiteenistusse oli riik loonud eraldi osakonnad, kes valikuliselt või süstemaatiliselt kontrollisid kirjavahetust välismaaga. Ometi leidis Ralf ka sellele lahendusi, laiendades müüki just välismaale, kus ostujõulisem turg. Tekkisid kanalid kuhu ja kuidas oma võltsinguid müüa, ning kuidas müügist saadud raha võimude teadmata siia suletud riiki toimetada. Üks teoreetilistest võimalustest olid kirjasõbrad-filatelistid välismaal. Peapostkontorite eriosakondadel olid ju teada kõik inimesed kes filateeliaeemärkidel pidasid laialdast kirjavahetust välismaaga. Arvestades haruldasemate postmarkide rahalist väärtust, proovivad tõsised kogujad, filateeliaärid, oksjonimajad kindlustada tehingu õnnestumist tunnustatud ekspertide hinnangutega haruldase margi ehtsusest. Rootsis tegutsenud väliseestlastest filatelistid olid just need, kes seitsmekümnendate aastate alguses hakkasid rahvusvahelist kollektsionääride peret hoiatama Ralf Linno võltsingute eest. Väidetavalt lõpetas Linno seepeale oma tegevuse. Üks hoiatajatest oli Valdo Nemwalz, kes kuni surmani oli rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert Eesti markide osas. Kuid ka asjatundjal juhtub. Ega siis Linno tegutsenud algusest lõpuni vaid ühe templijäljendiga. Need kulusid ja mõni võltsitud tempel tuli tal välja ikka väga originaalilähedane. Hilisemad ja kaasaegsemad ekspertiisivahendid, spektograafia jms. on leidnud, et mitmed Nemwalzi poolt ehtsaks tunnistatud ületrükid-tembeldused on siiski võltsing - templitindi koostis on teine. Kalendertempel oli MÕISAKÜLA, siin kirjal kasutatakse MUISAKŪLA. Samuti aadress: P.Grossberg elas Suur Jõe 21 PÄRNUS, mitte MÕISAKÜLAS ja aadressil Suur Joe 23. See tempel on tõenäoliselt fotoprinteriga tehtud. Viimasel ajal suht levinud võltsingute puhul.

Siin üks ehtne kiri: Pärast venelaste lahkumist anti Mõisakülas 4. augusti 1941.a. välja 7 postmarki ületrükiga “Vaba Eesti”. Ületrükitud markide kogus jäi väga väikeseks (olenevalt nominaalist ainult 25-1000 tükki), mistõttu on need margid suhteliselt haruldased.

Konkreetse kirja teeb väga haruldaseks fakt, et see on mitte-filatelistlik, ehk siis saadetud tavainimese poolt. Filatelistide tehtud kirju on säilinud rohkem, valdavalt on need ka valesti frankeeritud või pole päriselt postist läbi käinud. Kuna oli segane aeg siis tehti ja müüdi Mõisaküla marke Saksa postitariifide järgi (lihtkiri 12 rpf ehk 1.20 rubla), kuigi ametlikult kehtisid veel mõnda aega vene tariifid (lihtkiri 30 kopikat ehk 3 rpf). Seega on ka konkreetne kiri Mõisaküla kontekstis õigesti frankeeritud. Saksa tariifid tulid üle Eesti kasutusele alles 1. detsembril 1941 kui postikorralduse võttis üle Dienstpost. Kiri on ka läbinud tsensuuri, see on jätnud esiküljele sinise pliiatsiga kirjutatud “K”-tähe (“kontrollitud”).

Saatja on Mõisaküla apteegi proviisor Eduard Saava ning saaja aadress veel huvitavam: Lugup. Anton H. Kruuswee (Kruusberg), Omas majas (talus), Paide poole viival maanteel, Türilinnas Vaata ka http://voromaaveere.blogspot.com/2018/03/moisakula-1941.html