Aleksandr Solženitsõn kirjutab oma raamatus "Gulagi arhipelaag" ukrainlastest: ... Ja laagrites 1949. aasta paiku ilmusid OUNi liikmete esimesed peod. Need terved noored laiaõlgne tüübid vaatasid ringi ja olid talveunest kohkunud ning asusid tööle. Mulle ei meeldinud laagris valitsenud õhkkond: kui üks pool vangidest sõltus täielikult teisest, siis kes mõistis hukka. Ja nad, vastupanuga harjunud, hakkasid informaatoreid tapma. "Sure täna öösel, kellel südametunnistus on halb!" kõlas loosung. ...Kui enne seda mõned vangid, kes ei suutnud taluda vangistust, nälga, alandust ja orjatööd, püüdsid põgeneda (tavaliselt ebaõnnestunult), st vastupanu peamiseks vormiks oli põgenemine, siis algas nüüdsest rahvusliku põhimõtte järgi iseorganiseerumine. Tekkima hakkasid riiklikud ja konfessionaalsed keskused: ukrainlane, moslem, leedulane, eestlane. Vangid hakkasid konvoile vastupanu osutama. Nad lakkasid olemast lollid orjad. Järgmine samm oli massiülestõusude korraldamine kogu Gulagis: Vorkuta (1953), Norilsk (1953), Kengir (1954) jne. Ukrainlased olid nende liikumapanev jõud. Ka seda ei saanud "Banderale" andeks anda. Vägivaldset vastupanu ei saanud andestada. Igavene tõusmine ja põlvedest tõusmine. Neid ei saanud toita, taltsutada. Bandera tõi kaasa mässumeelse mässumeelse vaimu, mis äratas teised. Siis kandus see trotsivaim üle kuuekümnendate Ukraina dissidentidele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar