INGERISOOMLASTE EESTI KAUDU SOOME EVAKUEERIMINE TEISE MAAILMASÕJA AJAL (Liisa Pool)

SISSEJUHATUS Ingerisoomlased on väike rahvakild, kelle algne kodupaik oli Loode-Venemaa aladel, kuid kes ajaloo keerdkäikude tõttu on kaotanud sideme oma kodukohaga ning on rahvusena mööda erinevaid riike laiali pillutud. Ajaloolased on keskendunud ingerisoomlaste saatusele pärast Teist maailmasõda ja analüüsinud nende tänapäevaseid olusid, kuid evakueerimist kui protsessi ja Eesti osa selles on uuritud väga vähe. Näiteks Terje Anepaio artiklis „Soomlased“, mis on avaldatud Eesti Entsüklopeediakirjastuse poolt 1999. aastal kogumikus „Eesti rahvaste raamat“, on kogu protsess võetud kokku ühe lausega, milles öeldakse vaid, et kokkuleppel Soome riigiga viidi 1943. aasta märtsist kuni 1944. aasta juunini Eesti kaudu Soome üle 63 000 ingerisoomlase (Anepaio 1999: 438). Sellele lausele Anepaio artiklis eelneb ja järgneb pikem ning süvenenum analüüs evakueerimisele eelnenud ja järgnenud sündmustest. Just selle kitsaskoha tõttu soovisingi keskenduda peamiselt sellele lühikesele, kuid olulisele etapile ingerisoomlaste ajaloos. Käesoleva artikli eesmärgiks on anda ülevaade suuremahulisest evakueerimisoperatsioonist ning uurida selle mõjusid ingerisoomlastele. Peamisteks uurimisküsimusteks, millele vastuseid otsitakse, on: a) kas see operatsioon oli vajalik, b) mida evakueerimine ingerisoomlaste jaoks endaga kaasa tõi, c) milline oli Eesti ja eestlaste osa evakueerimisoperatsioonis ja kas nad olid toimuvast teadlikud. Minu hüpoteesiks on, et evakuatsioon oli ingerisoomlastele vajalik, sest arvestades toonaseid olusid, oleks koduküladesse jäämine tähendanud vastuminekut kindlale surmale. Eeldan, et eestlaste teadlikkus operatsioonist oli küllaltki hea ja nende osa operatsioonis oluline, sest tegevus toimus suures mahus siiski Eesti aladel. Tegemist on ajalooalase uurimusega ja see põhineb suures osas juba varem avaldatud allikatel. Uurimuse kõige algupärasemaks osaks võib pidada minu vanaisa Einari Lempineni (sündinud 1934) ja vanatädi Lempi Ruotsi (1928–2009) mälestusi, mida ei ole seni laialdaselt avaldatud. Einari Lempineniga tegin 10. märtsil 2010 kirjaliku intervjuu e-posti teel. Lempi Ruotsi on oma mälestused ise kirja pannud ja Einari Lempineni abiga on neist kokku pandud memuaarid pealkirjaga „Kuin akanat tuulessa“. Tema memuaarid on 1998. aastal väikesetiraažiliselt ka Soomes trükitud, et jagada neid oma lähedastele ja teistele saatusekaaslastele, kuid ametlikult pole need kusagilt kättesaadavad. Minu valduses on paljundatud eksemplar tema memuaaridest, millele ma oma töös viitan. Kuna tegemist on pagineerimata käsikirjaga, siis ei saa viidata leheküljelise täpsusega. Kasutan ka ametlikult välja antud mälestusi, näiteks Jussi Tenkku ja Liisa Tenkku „Inkeriläisiä siirtämässä“ (2008). Sündmustes osalejate mälestusi leidub ka Helena Miettineni teoses „Inkeriläiset – maaton kansa“ (1990). 1. INGERISOOMLASTE TAUST Ingerimaa all mõistetakse Soome lahe lõunapoolset rannikuala Narva ja Peterburi vahel. See on umbes 150 km pikkuse rannajoonega suhteliselt madal maa. Ajalooliselt ulatuvad Ingerimaa piirid Narva jõelt Laadogani, kaasa arvatud alad mõlemal pool Neevat (Uibopuu 1984: 143–144). Ingerimaa piiride määratlemisel on üks tähtsaimaid põhimõtteid olnud see, et sellel alal on elanud soome rahvusest elanikkond. Veel 1919. aastal olid sealsetest soome küladest üle 67% puhtalt soomekeelsed. Tänapäeval on sellel alusel piiride tõmbamine võimatu. Sõda lõhkus soomekeelse rahvusterviku ja kunagi soomlaste poolt asustatud Ingerimaal ei ole enam ühtset territoriaalset vastet (Nevalainen 1990: 15). 1617. aastal sõlmisid Rootsi ja Venemaa omavahel Stolbovo rahu, mille kohaselt läks Ingerimaa Rootsi riigi koosseisu. Rootsi uues provintsis leidis aset luteriusuliste soomlaste ränne sõjas tühjaks jäänud aladele. Ümberasujad pärinesid eelkõige piiriäärsetest kihelkondadest Äyräpääst ja Savost. Need ümberasujad panidki aluse ingerisoomlaste kogukonnale (Anepaio 1999: 437–438). Luteriusuliste soomlaste osa Ingerimaa elanikkonnas kasvas: 1656. aastal moodustasid soomlased rahvastikust 41,1%, 1671. aastal 56,9% ja 1695. aastal juba 73,8% (Anepaio 1999: 437). Luteri usk ja soome kirjakeelel põhinev kooliharidus ühendasid ingerlasi, nii et nad hakkasid ennast nimetama Ingeri soomlasteks, viidates oma sugulusele Soome soomlastega (Kurs 1990: 1490). Tänapäeval on kujunenud Ingeri soomlastest ingerisoomlased, mis viitab eraldi rahvusgrupile. Pärast Põhjasõda 1721. aastal läks Ingerimaa Venemaa koosseisu ning sellega lõppes soomlaste juurderänne (Noormets 1988: 426). 1928. aastal alustati Ingerimaal talude likvideerimist ja põllumajanduse sundkollektiviseerimist, millega kaasnes inimeste represseerimine. Rahvaloenduse alusel elas 1926. aastal Nõukogude Liidus 114 831 „Leningradi soomlast“ ehk ingerisoomlast (Kurs 1990: 1491). Aastail 1929–1931 küüditati Ingerimaalt Ida-Karjalasse, Hibiinidesse, Kasahstani ja Kesk-Aasiasse umbes 18 000 inimest. Teine küüditamislaine leidis aset 1935.–1936. aastal ja tabas 27 000 soomlast (Anepaio 1999: 438). Karmid repressioonid tabasid seega ligi poolt ingerlaste elanikkonnast. Repressioonide haripunkt oli 1937. aastal, kui likvideeriti Ingerimaa luteriusu kirikud, soomekeelsed koolid, väljaanded ja raadiosaated. Selle tingis Nõukogude Liidu arusaam, mille kohaselt olid äärealadel elavad soomlased siiski võõrad. Hakati kartma võimalust, et ingerlased asuvad sõja korral toetama vastasleeri, seetõttu tuli rakendada karmi venestamispoliitikat, mis pidi muutma ingerisoomlased võimalikult venelaste sarnaseks ja kaotama ära lõhed rahvusgruppide vahel (Kurs 1990: 1492). 2. INGERIMAA TEISE MAAILMASÕJA ALGUSES 2.1. Saksa okupatsiooni algus Teises maailmasõjas oli Ingerimaa sõja tallermaa. 22. juunil 1941. aastal tungisid Saksa väed Nõukogude Liitu ja 1941. aasta septembriks olid sakslased hõivanud suurema osa Lääne- ja Kesk-Ingerimaast ning Leningradi lõunapoolsemad eeslinnad (Kurs 1990: 1493). Sakslaste rünnak Leningradile muutus 1941. aasta sügisel blokaadiks. Põhja-Ingerimaa sattus koos Leningradiga blokaadirõngasse, kuhu jäi umbes 30 000 ingerisoomlast, kellest ligikaudu pooled surid nälja tõttu. Muud Lääne- ja Kesk-Ingerimaa osad sattusid peaaegu täielikult Saksamaa võimu alla, idapoolsemad alad olid sõjaväe poolt hallatavad võitlusalad, läänepoolsemad kuulusid halduslikult rindetagusesse tsooni (Nevalainen 1990: 33). Blokaadirõngast väljaspool jäi sakslaste vallutatud aladele ligikaudu 65 000 ingerisoomlast (Kurs 1990: 1493). Kui sakslased Ingerimaa vallutasid ja Leningradi ründasid, ei olnud neil ega Saksa välisministeeriumil aimu, et sellel alal elas ligi sajatuhandene soome rahvusest elanikkond. Kogu territooriumi elanikkonda käsitleti esialgu venelastena ja ka koheldi venelastena, mis tähendas puudulikku toiduainetega varustamist, rasket töökohustust ja teisi karme meetmeid (Tuuli 1988: 26). 2.2. Eluolu Eesti Julgeolekupolitsei referent Jaan Lõokese sõnade järgi olid Punaarmee taganemisel kolhoosi kariloomad aetud Leningradi või idapoolsetele aladele ning vili oli põletatud kas Punaarmee või hävituspataljonide poolt. 1941. aastal tulid külm ja lumi juba oktoobris, seega suurem osa kartulisaagist jäigi lume alla. Mõnel üksikul õnnelikul perekonnal oli säilinud lehm või kits, muid koduloomi eriti ei esinenud (Noormets 2001: 44). See kõik tõi endaga peagi kaasa nälja. Talvel muutus olukord väga karmiks, nälg oli nii suur, et hakati lume alt kartuleid ja muid taimi otsima, puukoorest keedetud supp oli tavaline nähe. Õnnelikud olid need vähesed, kel oli võimalus sakslaste köögist saada kartulikoori, millest võis kodus suppi keeta (Noormets 2001: 45). Lempi Ruotsi (1928–2009) meenutas oma 1998. aastal kirja pandud memuaarides, kuidas ka nende perekonnal oli Ingerimaal Laakala külas väga raske esimene sõjatalv. Söödi kartulikoori ja lume alt kraabitud kapsalehti. Tema emal oli õnnestunud Krasnoje Selost saada mingisuguseid lehmade söögiks mõeldud pressitud söödapätse. Kuigi need olid algselt mõeldud lehmatoiduks, siis nüüd peenestati neid hakklihamasinaga ja küpsetati neist pätsikesi, et ise söönuks saada. Nad olid õnnelikud, et neidki said. Külaelanikud pidid oma lehmi tapma ja neid sööma, sest loomi polnud enam millegagi toita, vähemalt toitsid siis loomad inimesi (Ruotsi 1998). Olukord ei oleks 1941/1942. aasta talvel nii katastroofiliseks kujunenud, kui saksa sõdurid poleks omavoliliselt rekvireerinud Ingerimaa elanike viimaseid toiduvarusid ja kariloomi. Kohalikel peaaegu puudusid enese kaitsmiseks võimalused puuduliku saksa keele oskuse tõttu. Esines juhtumeid, kus sakslased viisid laste käest ära lehma sel ajal, kui ema oli kodust ära toitu otsimas. Vastu anti küll paberileht, mis pidi tõestama, et lehma eest peaks saama tasu, kuid reaalsuses olid see kehtetu (Noormets 2001: 44). Sakslaste omavoli ei kajastunud ainult toidutagavarade vähendamises, vaid sageli ka elukoha hõivamises. Lempi Ruotsi kirjutas, et sakslased ajasid 1942. aasta suvel nende pere majast välja ja läksid ise sinna elama. Nad remontisid ära 1941. aasta rünnakust alles jäänud augud katuses ning seintes ja võtsid kogu elamispinna enda alla. Perel polnud võimalik ka naabrite juurde kolida, sest kogu küla oli sakslasi täis ja külaelanikud elasid saunades ja kuurides. Nende pere elas kuni sügiseste pakaste saabumiseni esikukambris, siis ehitas isa lauta pliidi ja juhtis korstna akna kaudu välja. Lauta ehitati ka õhuke vahesein, mis neid natukenegi lehmast eraldas (Ruotsi 1998). Kõige teravamaks muutus üldine toidupuudus alates 1942. aasta märtsikuust. Ka suvel kestis see edasi, kuid mitte enam nii tõsiselt, sest toiduks sai hakata kasutama väljas kasvavat rohelist. Armee tagala piirkonnas paranes olukord sügise saabudes, sest kevadel oli külvatud Saksa võimude poolt kasutamiseks antud seemet. Võitluspiirkondades kestis häda samamoodi edasi ka 1942. aasta sügisel, sest seal ei olnud avanenud võimalust millegi külvamiseks (Noormets 2001: 45). Lempi Ruotsi meenutab, et 1942. aasta kevadel sai nende ema Gatšina turult porgandi- ja peediseemneid, pandi maha ka kartuleid. Sügisel said nad hea saagi, kuid suvel tuli toituda nõgestest ja oblikatest küpsetatud pätsikestest, mis tundusid sel hetkel lausa hõrgutistena (Ruotsi 1998). 2.3. Rahvastiku registreerimine 1941. aasta hilissügisel alustati Saksa Julgeolekupolitsei korraldusel kohaliku elanikkonna registreerimist. Selleks tööks rakendati ka Eesti Julgeolekupolitsei poolt Tallinnast lähetatud ohvitsere ja allohvitsere, samuti kohalike seast värvatud ingerisoomlastest ametnikke. Valmistati ette ulatuslik aktsioon kõigi rahvusvähemuste arvele võtmiseks: õpetati välja inimesi Tallinnas ja Krasnoje Selos, koostati vajalik dokumentatsioon ja pandi paika töö metoodika, loodi eraldi organisatsioon. Enda registreerimine oli inimestele põhimõtteliselt vabatahtlik, praktikas ei olnud aga juhtumeid, kus keegi oleks sellest keeldunud (Noormets 2001: 39). Alles pärast registreerimise algust sai sakslastele selgeks, et vallutatud alal elas palju soome päritolu rahvast. Ingerlaste kohtlemine paranes sedamööda, kuidas õiged andmed ingerlastest kohalike sõjaväe- ja haldusametnikeni jõudsid (Tuuli 1988: 26). 25. oktoobril 1942 loeti registreerimiskomisjoni töö Ingerimaal lõppenuks. Lõplikult võeti arvele 62 821 ingerisoomlast. (Noormets 2001: 40–41). Eespool kirjeldatu annab tunnistust selle kohta, kui väljakannatamatuks oli Teise maailmasõja algusest alates muutunud Ingerimaa soome päritolu rahvastiku olukord. Olukorra muutmise vajadus oli selgelt näha. Elutingimusi ka üritati toiduabi jagamisega teataval määral parandada, kuid see ei toiminud ammendavalt. 3. ÜMBERASUMINE 3.1. Esimene etapp – Eestisse Olukorra tõsidust Ingerimaal tajusid ka Saksa okupatsioonivõimud. 9. detsembril 1941 teatati, et Saksamaa on valmis Soome saatma 50 000 ingerisoomlast. Toiduaineid oli Ingerimaal ainult kaheks kuuks ja transpordiga seetõttu kiire. Võimalusena pakuti jalgsi üle Soome lahe minekut. Soome välisministeeriumis suhtuti ettepanekusse kahtlevalt, seda nii Soome toiduolukorra kui ka jääolude tõttu. 1942. aasta veebruaris teatas Soome, et evakueerimine Soome ei ole võimalik, sest Soomel ei jätku ingerisoomlaste jaoks toiduaineid. Soomlased soovitasid, et Saksamaa toidaks 16 000 kõige hädalisemat ning evakueeriks neist 6000 suurimat abivajajat näiteks Eestisse. (Nevalainen 1990: 39–40) 1942. aasta talvel anti Ingerimaal elavatele eestlastele ja hiljem ka soomlastele luba omal jõul ja vahenditega Eestisse ümber asuda. Selle kohta ei peetud otsest arvestust ja täpset lahkunute arvu ei ole teada (Noormets 2001: 40). Erkki Tuuli (1988: 77) sõnul võtsid Eesti ametnikud ingerisoomlasi vastu esmajoones kui tööjõudu, keda suunati võimaluste piires taludesse tööle. Mais 1942 saavutas Saksa Julgeolekupolitsei Armee Ülemjuhatuse ja Eesti Tsiviilvalitsusega kokkuleppe töövõimetute ja puudustkannatavate soomlaste ning eestlaste ümberasustamiseks Eestisse, selleks loodi Paldiskisse vastav vastuvõtulaager. Eestlasi ja soomlasi asustati Eestisse 8600. Ümberasumine oli vabatahtlik ja selle eesmärk oli soome-ugri rahvaste eluvõimaluste kindlustamine, kuna toitlustusolukorra parandamine rinde läheduses oli võimatu (Noormets 2001: 40, 49). Teiste hulgas evakueeriti ka 500 ingerisoomlasest orbu (Nevalainen 1990: 42). Novembri lõpus hakati orbe Eestist Soome evakueerima. Jaanuariks 1943 oli üle toodud 400 inimest, nendest mõned täiskasvanud. Esimese evakueerimisetapi käigus läksid ise Eestisse need ingerisoomlased, kellel selleks võimalus oli ning kõige kehvemas olukorras olijad viidi seejärel Saksa võimude poolt, mida võib nimetada juba evakueerimiseks. Esimese etapi käigus täitusid ingerlastega Eesti vastuvõtulaagrid, kuid peale 400 orvu ja mõne täiskasvanu evakueerituid Soome veel ei viidud. 3.2. Evakueerimine kui tööjõuküsimus Novembris 1942 teatas Soome välisministeerium Berliini saatkonnale, et Soomes on suure tööjõupuuduse tõttu küpsemas mõte kiirest ingerisoomlaste ümberasustamisest Saksamaa varasema soovituse raames. Soome valitsuse otsust ingerisoomlased Soome evakueerida mõjutas kõige rohkem asjaolu, et Soomes vajati kibedasti tööjõudu, sest veel 1943. aasta algul arvati meestööjõu vajaduseks 250 000 meest. Hõimurahva aitamise soov jäi siin teisejärguliseks motiiviks. Sakslased ei olnud 1942. aasta detsembri alguses enam eriti innukad evakueerima, kuna ingerisoomlased olid ka nende jaoks tööjõuna olulised (Nevalainen 1990: 43–44). Kohalik tsiviilelanikkond oli rakendatud sõjalistele töödele. Töökohustuse alla käisid kõik, kes vähegi töö tegemiseks suutelised olid. Peamiseks tööks oli maanteede (Pilt 1) ja lennuväljade korrashoid ning raudteetööd (Noormets 2001: 50).

Pilt 1. Ingerisoomlased lund rookimas. Allikas: Hämäläinen, Antti 1944. Kadonnutta Inkeriä. Porvoo: Werner Söderström Osakeyhtiö. Lempi Ruotsi on kirjutanud oma memuaarides: „Esimesel sõjatalvel käisime suurel Narva maanteel labidatega lund rookimas. Sakslased maksid nädalase töö eest ühe leivapätsi, kuhu oli saepuru sisse küpsetatud. Tihti oli selline lumetuisk, et ei näinud maad ega taevast. Sellel talvel oli palju lund, kahel pool teed olid kõrged lumevallid. Olin siis 13-aastane.“ (Ruotsi 1998). Seega sobisid tööjõuks tõesti kõik, kes vähegi midagi teha jõudsid, ka noored tüdrukud. See näitab ilmekalt, kui suur oli sakslaste töökätevajadus. 1942. aasta lõpuks oli kujunenud olukord, milles ingerisoomlased olid järsku tööjõuna vajalikud mõlemale poolele – nii Soomele kui ka Saksamaale – ja kumbki ei soovinud neist loobuda. 3.3. Teine etapp – valikuliselt Soome Soome riiginõukogu kiitis 1943. aasta jaanuaris heaks täisevakueerimise plaani, mille käigus pidi jõudma Soome vähemalt 40 000 ingerisoomlast. Arvati, et kui nii ei talitataks, satuks Soome ainult sellist rahvast, kes Ingerimaal toime ei tulnud ehk liiga nõrku inimesi. Soomele oleks olnud kõige soodsam, kui sakslased oleksid andnud sundevakueerimise käsu. Sakslased seda ettepanekut ei toetanud. Eesti kindralkomissariaadis tõdeti, et Soomet ei huvita mitte niivõrd kogu rahvastiku evakueerimine, kuivõrd tööjõud, mis sel viisil saadakse. Okupatsioonivalitsuse oma vajaduste tõttu ei saaks nii suurt rahvahulka ära lasta. Saksa välisministeerium teatas 23. jaanuaril 1943 oma otsuse: evakueerimisega nõustutakse, kuid maksimaalne inimeste hulk on 12 000, neist 8000 peaksid olema tööjõulised (Nevalainen 1990: 44). Eestist kokku kogutud ja ka Ingerimaalt evakueeritud põgenikud koguti Kloogale, umbes 40 kilomeetri kaugusele Tallinnast. Klooga laagri juhatajaks määrati kapten Juho Tirranen, kes oli päritolult ingerlane. Klooga laagri alluvusse kuulusid ka Paldiski sadama soome töötajad (Tuuli 1988: 93). Kloogal tehti halduslikud ja tervishoiualased ettevalmistused ja korraldati karantiin enne inimeste transportimist Paldiskisse, kus pidi toimuma laevadele minek. Klooga laagri ülalpidamine oli sõjapõgenike eest hoolitsevate eesti ametnike vastutusel, samas kui Gatšina elu korraldamine ja inimeste transportimine rongidega oli Saksa armee ülesanne. Soome maksis selle eest kompensatsiooni. Saksa ametkondade vahelistest vasturääkivustest hoolimata algas evakuatsioon lõpuks nii Eestist kui ka Ingerimaalt. Juba aprillis 1943 sai selgeks, et tööjõuliste piirmäära ei saa kokkulepitud evakuatsiooni teel täis. Tundus, et Soome tuleks kõige rohkem 5000 tööjõulist inimest, see tulenes Eestist transporditud inimeste hulgas olnud naiste ja laste suurest osakaalust. Saksamaa võimaldas rindepiirkondadest evakueerituid siiski vähehaaval üle viia. Sel viisil protsess jätkus ja soomlased teostasid limiteeritult ingerisoomlaste ülevedu (Nevalainen 1990: 47, 50). Teises etapis algas reaalselt inimeste Soome viimine alustades juba Eestis olnud ingerlastega ja Ingerimaalt vähesel määral juurdetoodutega. Ometi oli siin juures tingimus – eelistati vaid töövõimelisi inimesi, ülejäänud tulid kaasa, sest perekondi ei saanud lahku viia. Operatsioon ei olnud seega omandanud veel üdini humaanset eesmärki. 3.4. Kolmas etapp – üldevakuatsioon 1943. aasta sügise alguses valmistus Punaarmee lõplikult Leningradi blokaadi murdma ja sakslasi ka Ingerimaalt välja ajama. Leningradi blokaad murti jaanuaris 1944 ning juulis 1944 oli Ingerimaa jälle Nõukogude Liidu valduses (Nevalainen 1990: 52). Sakslased plaanisid Ingerimaal kasutada põletatud maa taktikat: kõik, mis võiks vaenlast aidata, tuli hävitada. Lisaks tuli hoolitseda, et elanikud ei saaks Punaarmeed aidata. Need olid ka evakuatsiooni põhjused. Ei tahetud, et elanikud jääksid taganevale armeele jalgu, segaksid hävitamistegevust või aitaksid ründajaid. Saksamaa plaanis evakueerida sõjalistel põhjustel Ingerimaalt tsiviilisikud umbes kuu aja jooksul. Päevakorda tekkis plaan ingerisoomlased ja Narvast idas elavad eestiingerlased Soome viia, kui Soome valitsus oleks valmis neid vastu võtma. Edaspidiseid evakueerimisi peeti puhtalt sõjaliseks, mis ei olnud seotud varasematega. Saksa armee alustas tõelist evakueerimist 15. oktoobril 1943. Eestisse saatmiseks viidi inimesed Gatšina laagrisse, kust nad edasi rongidele pandi (Nevalainen 1990: 54). Lempi Ruotsi meenutas evakueerimist järgnevalt: „Viidi pool Laakala küla korraga. Teine pool külaelanikest jäeti põllult saaki koristama. Algul viidi meid Krasnoje Selosse. Seal laaditi inimesed ja pakid kaubavagunitesse, kus olime kolm ööpäeva. Sealt viidi meid Gatšinasse, kus me viibisime nädal aega. Seal olid tühjad hobusetallid (Pilt 2). Kes mahtus, oli tallis, teised magasid öösel väljas pakikuhjade peal nagu meiegi. Seal oli ka palju naaberkülade elanikke. Soome esindajad käisid asju korraldamas ja inimestega rääkimas. Ka Antti Hämäläinen liikus seal ja tegi fotosid oma tulevase kuulsa pildiraamatu jaoks. Siis laaditi rahvas jälle vagunitesse (Pilt 3). Rong hakkas liikuma Eesti poole.“ (Ruotsi 1998).

Pilt 2. Gatšina laager, inimesed elasid tühjas tallis. Allikas: Nevalainen, Pekka 1990. Inkeriläinen siirtoväki Suomessa 1940-luvulla. Helsinki: Otava.

Pilt 3. Gatšinast Eestisse suunduva rongi peale minemine. Allikas: Nevalainen, Pekka 1990. Inkeriläinen siirtoväki Suomessa 1940-luvulla. Helsinki: Otava Ingerisoomlasi hakati laevadega Soome viima juba 18. oktoobril 1943. Kiirustamise peamine põhjus oli ruumipuudus Eestis. Kõige raskematel päevadel tuli idast neli kuni kuus rongitäit evakueeritavaid. Ka sellises suures segaduses püüti kinni hoida Soome siirdumise vabatahtlikkusest. Samuti pidi hoolitsema selle eest, et vabatahtlikkust saaks usaldusväärselt tõestada. Eesti laagrites informeeriti inimesi suuliselt ja infotahvlite abil sellest, et neil on vaba valik, kas minna Soome või koos Ingerimaalt evakueeritavate venelastega lõunapoolsematele aladele. Perekonnapead pidid sellele lisaks paluma Soome viimist kirjaliku ankeediga. Kogu rahvastiku ümberasumise lõppdokument koostati 5. juulil 1944 ning siis lepiti kokku ka rahaasjades. Samas otsustati, et kui Tallinnas registreerub veel Soome soovivaid ingerisoomlasi, korraldab Saksamaa neile transpordi. Ümberasumise käigus saabus Soome kokku 63 205 ingerisoomlast, neist 2050 Saksamaalt. Viimatinimetatud olid viidud Ingerimaalt sinna tööteenistusse. Peaaegu kõik Saksa okupatsiooni alla jäänud soome päritolu inimesed viidi Soome, suurima erandi moodustasid ainult Eestisse jäänud 3000 ingerisoomlast (Nevalainen 1990: 56–58). Arvandmed Soome viidud ingerisoomlaste kohta on esitatud tabelis 1. Seega viidi evakueerimise kolmandas etapis Ingerimaalt Soome peaaegu kogu ülejäänud soome päritolu rahvastik. Sellele lisandus veel ka Saksamaalt tagasi toodud ning juba varem Eestis elanud ingerlasi. Enam ei esitatud tingimusi töövõimekuse kohta – evakueeriti kõik, kes seda ise soovisid. Tabel 1. Ingerisoomlaste evakueerimine Soome 1943–1944 (Nevalainen 1990: 59) Aeg Laevatäied Ingerisoomlased Eesti soomlased Kokku 29.03.1943–17.10.1943 65 22 050 – 22 050 18.10.1943–14.04.1944 79 37 950 333 38 283 15.05.1944–17.06.1944 4 806 24 830 Saksamaalt 17.07.1943–12.05.1944 7 2042 – 2042 KOKKU: 155 62 848 357 63 205