Kogeda veel ühte vaeset päeva

′′ Üks noor saatan küsis vanamehelt: Kuidas teil õnnestus nii palju hingi põrgusse tuua? Vanapagan vastas: Ma tekitasin neis hirmu! Noor vastas: Suurepärane töö! Ja mida nad kartsid? Sõjad? Nälg? Vanamees vastas: Ei, nad kartsid haigust! Noormees ütleb: kas see tähendab, et nad ei jäänud haigeks? Polegi surnud? Kas seal polnud päästmiseks? Vanamees vastas: aga mitte,... nad jäid haigeks, nad surid ja seal oli päästmine. Noor kurat üllatunud vastas: siis ma ei saa aru??? Vanamees vastas: Sa tead, et nad uskusid, et ainus asi, mida nad pidid iga hinna eest hoidma, on nende elu. Nad lõpetasid kallistamise, tervitamise. Nad on laiali läinud. Nad loobusid kõigist sotsiaalsetest kontaktidest ja kõigest, mis oli inimlik! Hiljem sai raha otsa, kaotasid töökohad, kuid see oli nende valik, sest nad kartsid oma elu pärast, seepärast lahkuvad ametist ilma leibagi saamata. Nad uskusid pimesi kõike, mida kuulsid ja lugesid lehtedest. Nad loobusid oma vabadusest, ei jätnud oma kodud sõna otseses mõttes kuhugi. Nad lõpetasid pere ja sõprade külastamise. Maailm muutus selliseks koonduslaagriks ilma sunnitud vangistuseta. Nad võtsid kõik vastu!!! Lihtsalt kogeda veel vähemalt ühte vaeset päeva.... Ja nii elades nad surid iga päev!!! Ja nii oli mul väga lihtne nende vaeseid hingi põrgusse viia..... C.S. Lewis - 'Vanakuradi kirjad noorele' raamat aastast 1941