Issand, Sina tead paremini kui ma ise, et ma jään üha vanemaks ning ühel päeval olengi juba vana.
Palun hoia mind hukatusliku kombe eest arvata, et pean igal võimalusel ja igal teemal midagi ütlema. Vabasta mind püüdest kõigi teiste asju korda seada. Kujunda mind mõtlikuks, aga mitte tujukaks; abivalmiks, kuid mitte pealetükkivaks. Minu tohutu tarkusepagasi juures tundub tihti raiskamisena seda mitte täielikult tarvitada, kuid Sina, Issand, tead, et lõpuks on mulle siiski ka vähemalt mõnda sõpra tarvis.
Hoia mind lõputult detailidesse takerdumast – ja anna mulle armu vestlustes kiiresti asja iva juurde jõuda. Sule mu huuled aina kurtmast valusid ja ebamugavust – jah, neid tuleb üha juurde ning mida aasta edasi, seda magusam tundub neid kõiki üles lugeda. Ma ei söanda paluda armu teiste heietuste kuulamisest rõõmu tunda, kuid palun aita mul neid vähemalt kannatlikult taluda.
Ma ei söanda paluda ka paremat mälu, küll aga aina suuremat alandlikkust ja väiksemat enesekindlust siis, kui minu mälestused tunduvad teiste omadega vastuollu minevat. Aita mul mõista, et minagi võin mõnikord eksida.
Hoia mind enam-vähem meeldiva inimesena. Kingi mulle armu näha head ootamatutes kohtades ning andeid ootamatutes inimestes. Ja, Issand, anna mulle armu seda neile ka öelda. Aamen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar