Malle Salupere

1949. a. küüditamise ettevalmistamise, nimekirjade koostamise ja läbiviimise juures ei olnud naabritel ega kohalikel ametimeestel pea mingit kaasarääkimise võimalust: nende käest küsiti küll andmeid kulakute või arreteeritud isikute pereliikmete kohta, aga ei öeldud, milleks neid vajatakse. Alles 24 tundi enne "operatsiooni" algust koguti “aktiiv” kokku ja tehti neile teatavaks, mis toimuma hakkab ja et neil tuleb olla manukateks, aga esialgu ei tohi nad kuhugi minna. Arnold Merist ja temataolistest ei sõltunud midagi ega saanudki sõltuda, sest väljasaadetavate saatus oli juba määratud. Eeltöid tehti eestlasliku kohusetundega, sest mind ja õde (olime Tartus koolis ja elasime tädi juures) oleks ju võinud ka „mitte leida”, aga mõni aeg enne sündmusi oli tädi murelik ja ütles, et miilitsa moodi mees oli käinud uurimas, kas siin elavad sellenimelised tüdrukud ja kas nad on kogu aeg linnas. Ega keegi ei osanud selle peale midagi arvata. Mind hoiatati isegi 24. märtsi õhtul, kui tulime Tartu Õpetajate Instituudist näidendiproovilt koos komsomolikomitee sekretäriga. Tema ütles, et homme tuleb küüditamine, ja kui peaksin midagi kartma, siis hoidku kõrvale. See ajas mind naerma, kuna ma ei kujutanud ette, milles keegi võiks mind süüdistada, aga veel vähem oskasime tollal mõelda, et süüdistust polegi vaja. Sama kogesime ka Siberis, kus inimestele näis, et küllap me ikka milleski süüdi olime, kuigi meisse halvasti ei suhtutud. 1949. aasta oli ju veel see rahvasuus „Järel-Eesti aeg”, mil me erilist ahistamist ei tajunud ning ka mälestussambaid polnud veel liigutatud – Tartus seisid kohal nii Kalevipoeg, Gustav Adolf kui ka V. Reiman. Alles paar aastat hiljem hakati mängima tänagi tuttavaid pronksimänge ning õhutama rahulolematust ausaid töölisi solvavate võõrideoloogia kandjatega, millele kähku vastu tuldi. Nõukogude võim iseendast seda ei nõudnud, ja lätlaste Vabadussammas on siiani keset Riiat ning sõdurikujud kalmistul alles. Ma pole seda koolivenda hiljem kohanud, teatavasti oli tippaktiviste eelmisel päeval instrueeritud; võimalik, et ta teadis, kes õpetajate instituudist ära viiakse (minu teada oli meid kaks), aga oli kahtlemata hoiatatud vaikima. Instituudi autahvlil oli minu pilt rippunud kevadsemestri lõpuni, ilma et keegi oleks selle kõrvaldamist nõudnud. Küüditamine 1949 ei tähendanud mitte vangilaagrit või sunnitööd (1941 tõepoolest eraldati laagritesse mehed, kellest ka üle poole sõjatingimustes hukkus), veel vähem „Siberisse surema” saatmist, vaid ümberasustamist, mille tagamõte oli viljakate idapiirkondade tööjõukriisi leevendamine (Hruštšov algatas samal eesmärgil uudismaade ülesharimise noorte entusiasmi najal) ja samaaegselt riigi poolt vaadates võimalike vastupanukollete likvideerimine läänepiiril. Peresid ei lahutatud, inimesed varustati eluaseme ja tööga, ainult ilma rajooni piiridest lahkumise õiguseta. Kolhoosnikel polnud seda õigust nagunii, neil polnud passegi, meie omadesse löödi vastavad templid. Eestlased töötasid end kiiresti üles ning osutusid hinnatud, otsitud ja hästimakstud tööjõuks. Meie 80-aastane vanaisa jäi Siberi mulda, tädi ja meie kolmekesi tulime tagasi. Saime kõrghariduse, meil on kolme peale 7 last, 20 lapselast ning juba 3 lapselapselast, nii et kadude hulka me end ei loe.

Meie pere küüditati kahes osas, sest kuigi oli kevadine koolivaheaeg, ei kehtinud see kutsekoolidele, kus oli teistsugune semestrite jaotus Mina olin Tartu Õpetajate Instituudi IV kursusel ja õde Tartu Arve- ja Plaanindustehnikumi II kursusel. Seega võeti meid linnast, kus meil polnud suurt midagi kaasa võtta, ja isegi talvemantlid taipas tädi meile alles järgmisel päeval Tartu raudteejaama järele tuua. Noorem õde käis Kuremäe algkooli VI klassis ja elas koos tädi ja vanaisaga pärast isa arreteerimist 1945. aastal Kurtna metsnikumajas, kuhu talle järele tuldi. Et last poleks üksinda saanud ära viia, võeti kaasa ka vanaisa ja tädi, kes nagu hiljem selgus, polnud üldse nimekirjas. Vanaisa oli haige, tädi sahmis öösärgi väel ringi ja oli täielikus šokis. Olukorra päästis kohalik miilits, kes voodikottidest õled välja raputas ja sinna kõik sisse toppis, mis ta kappidest ja sahtlitest kätte sai. Nn, loomavagunid olid siiski inimeste, näiteks sõjavägede vedamiseks kohaldatud vagunid, kus peale sisseehitatud naride oli ka üks või suuremates kaks buržuikat ehk väikest raudahju koos söekastiga, mille varusid sai peatustes täiendada. Meie vagunil küll trelle polnud ja isegi uks oli enamasti lahti, nii et saime kogu aeg mööduvat maastikku jälgida ja mõistatada, kuhupoole meid viiakse. Üsna pea selgus, et igatahes mitte põhja. Meie igatahes suutsime peatustes piisavalt ka lisakütust hankida, nii et külma küll ei tundnud. Peale leiva toodi kord päevas jaamasööklatest sooja toitu, mille järel käies sai ka nende interjööre näha. Olin 18-aastane ja peaaegu ainsa mingil määral vene keelt oskajana määratud vagunivanemaks. Selles oli 44, peamiselt vanemat inimest, kes pidasid toidutoomist minu kohuseks ja meelsasti jätsid minu ja kahe noormehe hooleks. Sõit Tartust kestis kaks nädalat, maha laaditi meid Omskis, sealt toimetati Tšerlaki rajoonikeskusse, kus toimus tõeline orjaturg: majandijuhid kauplesid endale tööjõudu, püüdes saada rohkem nooremaid. Valiku eesõigus oli sovhoosidirektoritel. Aga kõik tulid ju ära jaotada ja majutada. Meie “maandusime” ühes väikekolhoosis. Sealt viidi meid poolteise aasta pärast üle Krasnojarski krai Jermakovski rajooni Abakani lähistel, kuhu oli Virumaalt toodud noorem õde koos vanaisa ja tädiga (vanemaid meil polnud). Nemad sattusid edukasse sovhoosi, kus maksti rahapalka ja vanaisa sai ka oma EW pensioni edasi. Sealt siis pärinebki minu eduka karjatalitaja-lüpsja ning traktorist-kombaineri karjäär.