SUU LAULAB, PASTEL PIGISTAB
Roosa Udu
Kes küll oli, kes küll pani
pastlad ahju otsa?
Kas nad jäävad sinna seni,
kuni talv saab otsa?
Roosa Udu
Kes küll oli, kes küll pani
pastlad ahju otsa?
Kas nad jäävad sinna seni,
kuni talv saab otsa?
Oma lihtsameelsuses arvasin ma tõesti, et võin talv läbi lulli lüüa ja
end oma mõõdutundetust kirjutamisharjumusest välja puhata. Aga võta
näpust! Ei läinud poolt nädalatki selle otsuse langetamisest, kui
korraga pastel nii pigistama hakkas, et tuli taas käsi pastaka järele
sirutada ja vana laul lahti lüüa. Ega siis rongist või päris maha jääda,
eriti siis, kui see kipub kihutama etteaimamatutel marsruutidel.
Pruukis mul vaid hetkeks käsi aja pulsile asetada, kui see mulle erksalt vastu tuksudes teada andis: „Tiu-tiu, sel aastal tulevad valimised teisiti!“
Jah, hea lugeja, küllap oled ka sina märganud, et valimisvõitluses on avanenud uus mõõde, mida Eestis päris pikka aega pole näha olnud. Nüüd on ta siis siin. Kas selleks, et jääda?
Ei, sõbrad, ma ei räägi vägivallast, mida püütakse meie poliitikaseinale maalida, et siis selle tondi ees väriseda. Vägivald on ainult tagajärg, mille on ellu kutsunud provokatsioonid – nii hästi-halvasti, kui see neil õnnestub. Siin ongi see uus mõõde, mille tagajärjed võivad olla etteaimamatud.
Provokatsioon on midagi enamat kui niisama tilulilu ja mööda demokraatia pealispind liugulaskmine. Provokatsioon näitab, et asja võetakse tõsiselt ega kohkuta tagasi millegi ees. Ehkki algul harjumatu, võib igaühest saada provokaator. Tasemeid on siin mitmesuguseid. Mõni ajab asja peenemalt, mõni rammib otse sisse. Ruumi jätkub kõigile.
Teisele inimesele bussis valusasti varba peale astuda oskab ju igaüks. Edasi on vaid tehnika küsimus, kas selle juurde küsida nõudlikult „Ты меня уважаешь?“ või hoopis etteheitvalt „Miks te olete nii sallimatu?“. Uskuge mind, selle peale võib ka kõige rahumeelsem inimene hakata käituma hoopis teisiti kui tal kombeks on.
Millal on provokatsioon edukas? Siis kui ta kutsub esile reaktsiooni. Nii et mingil määral kuulub provokatsioon manipuleerimise juurde. Reaktsiooniks võib olla ägestumine, solvumine, distantseerumine, vägivald. Osav provokaator-manipulaator mängib teiste inimeste emotsioonidel nagu lõõtsamees vajutab oma pilli klahve või nuppe.
Otsa tegid lahti sotsid. Ehkki nende maine sai selle juures kõvasti kannatada, võis lõpptulemust hinnata tubliks: Tarandist tehti ohver, vaata et lausa märter. Provokatsioonile reageerinud inimesed tambiti murust madalamaks ja kogu asjast tehti lausa hüsteerilisi järeldusi. „Nüüd on vägivald jõudnud meie poliitikasse!“ ahastati, suutmata (või tahtmata) eraldada tagajärge põhjusest. Muret tuleb tunda hoopis seepärast, et nüüd on jõudnud provokatsioonid meie poliitikasse, mis on täiesti uus kvaliteet.
Kui Tarandi haiget saanud tagumikule käisid peale puhumas nii president, peaminister kui kõik teisedki põhivoolu poliitikud, siis Eesti 200-l provokatsioonidega enam sama libedalt ei läinud. Nende aktsioonid kukkusid välja nii piinlikult, et riigijuhid eelistavad teha näo, nagu poleks midagi juhtunudki. Vaevalt, et nad Hobujaama-provokatsioonigi peale oma hoiakut muudavad.
Kuigi jah, seda võib tõlgendada ka kui vaikivat heakskiitu – mis muidugi meie riigijuhtidele au ei tee.
Viimase provokatsiooni taga kumab mitu asja, mis iseloomustavad äsjamoodustatud „piiratud kontingenti“. Vihjan siin sellele, et Eesti 200 sai erakonnaks õige hiljuti ja väga suure punnitamise peale. Et kokku saada vajalikud 500 liiget, võeti mängu perekonnaliikmedki. Teisest küljest ei paista sel seltskonnal rahapuudust olevat, kui seda jätkub kulutamiseks taoliste reklaamikampaaniate peale. Algul kleebiti üles anonüümne provokatsioon, siis kleebiti sellele peale kunstniku käest ostetud kleeps „suudle venelast!“ ja lõpuks tuldi (kapist) välja plakatitega, millel ilutses Eesti 200 logo. Kõik oli läbi mõeldud, ette valmistatud ja kinni makstud. Ainult et tulemus oli pisut nutune.
Tee mis tahad, aga erakonna kuvand hakkab omandama kindlaid piirjooni. Kõige selgemalt torkab selle juures silma eetika puudumine. Olgu tegemist rahulike meeleavaldajate rammimisega või plahvatusohtlike plakatite üleskleepimisega linnasüdamesse. Ise nad taolises vastutustundetus käitumises mingit probleemi ei näe. Vastupidi – nad nagu tõstaksid sellega end muust ühiskonnast kõrgemale, et sealt lolli massi kallal tänitada ja talle kõverpeeglit nina alla toppida – imetle oma lõusta, raisk!
Provokatsiooni esmaseid reaktsioone võtab kõige paremini kokku Eesti Päevalehe pealkiri: „Sülitamine, lõhkumine ja pahameel. Kas Eesti 200 lööb eestlased ja venelased lahku?“ Kardan siiski, et need on alles õied, viljad veel tulevad. Loomulikult ei kavatse Eesti 200 nende eest mingit vastutust kanda. Nemad on ju end kõigist teistest kõrgemale seadnud.
Kui objektiivselt saab aga ühiskonna probleeme kujutada kõverpeegli abil? Juba sellise abivahendi valik garanteerib ebaadekvaatse lõpptulemuse. Trammipeatuses reisijate kahte lehte jagav plakat viitab kõige otsesemalt apartheidile. Aga tegelikult – kus see siis ikkagi on? Siiani on sellest kirjutanud vaid Mikk Pärnits, kelle sõnu keegi tõsiselt ei võtnud, sest neil puudus kate. Nüüd siis asus Eesti 200 Pärnitsale „katet tegema“ ja oma aktsiooniga konkreetselt tõestama, et eristamine ikkagi on! Vaadake ise – kui trammipatuses on väljas sellised sildid, siis tähendabki see ju segregatsiooni!
Provokaator loob ise talle vajaliku keskkonna, mida tegelikult pole. Nagu hiljaaegu Venemaal, kus üks FSB-mölakas lõi noorteorganisatsiooni, koostas sellele põhikirja, lasi noortel alla kirjutada ning läks ja andis nad üles. Mölakas sai ametikõrgendust, aga noored vaevlevad siiani eeluurimisvanglas, ainult üks alaealine neiu, kelle tervis vanglatingimustes ja puuduliku ravi tagajärjel drastiliselt halvenes, lasti välja ja on koduarestis. Selline on provokaatorite käekiri.
Võib üsna kindel olla, et fotod skandaalsetest plakatitest avaldatakse nii mõneski piiritaguses ajalehes. Ent kas sinna jõuab ka teade, et need said üleval olla vaid ühe päeva? Või jäävad nad elama omaenese elu, rippuma „asjana iseeneses“, kontekstist välja kistuna. (Kusjuures see kontekstki on vaid pahatahtlik moonutus tegelikust olukorrast.)
Alustasin oma tänast lugu viitega pastlatele, mis taas pigistama kipuvad. Kummalisel kombel teeb neist juttu ka Eesti 200 juht (ja ilmselt viimase provokatsiooni eestvedaja), kes mõned aastad tagasi on öelnud:
„Eestlastele jäägu nende pastlad ja kannel ja „Tõde ja õigus“. Eesti riigi ülesandeks ei peaks olema eestlaste heaolu tagamine, nende identiteedi ja keele toetamine, vaid kõigi Eestis elavate inimeste turvalisuse tagamine ja elatustaseme tõstmine. Eesti kultuuri saab väljendada vene keeles nii kirjanduses kui ka laulupidudel.“
Nii et peaasi, et kõik, kes meie maale on sattunud, peavad siin end mõnusasti tundma. Riik on kohustatud neile tagama kõrge elatustaseme. Mis hinnaga? Meie identiteedi ja keele hävingu hinnaga.
Kummaline, et seda sorti inimestele jääb ikka ja jälle hambusse „Tõde ja õigus“, otsekui oleks see midagi närust ja väärtusetut, mille külge rumalad eestlased klammerduvad. Ei saa teisiti, pean tsiteerima Aro Velmetit. Nagu eelminegi tsitaat, pärineb ka see kultuurilehest Sirp:
„Ma eelistan maailma, kus Tammsaaret loevad paljud eri nahavärvi ja maailmavaatega inimesed, maailmale, kus viimane eestlane istub inimtühjal Vargamäel, „Tõe ja õiguse“ esimene osa kramplikult käte vahel, ning õhkab jõudu kokku võttes: „Vähemalt ei puudutanud seda ühegi venelase käsi” – ja siis sureb.“
Kujundina võiks see ehk olla muljetavaldavgi, kuid paraku on see täiesti sisutühi ning tegelikkusega pole tal midagi pistmist. Eestluse mõnitajad on endale loonud paralleelmaailma, kõverpeeglite kuningriigi. Kui räägitakse lapiku maa teooriasse uskujatest, siis just nemad ongi selle teooria levitajad.
Mis aga puutub eesti kultuuri väljendamisse laulupidudel vene keeles, siis siin sekundeerib Eesti 200 juhiga Mihhail Kõlvart, kes ütles ETV otse-eetris, et kuni laulupeol ei lauda venekeelseid laule, pole venelastel sinna asja.
Viimasel ajal on Kõlvart kogunud tuntust (ja populaarsust oma valijaskonna seas) sellega, et võitleb riigilipu Tallinna volikogu ruumidesse paigutamise vastu. Vägisi jääb mulje, et ka selles küsimuses on ta Kirstina Kallasega sama meelt.
Milleks teile lipp, milleks riik ja keel ja kultuur, kui teil on pastlad ja kannel?
Pruukis mul vaid hetkeks käsi aja pulsile asetada, kui see mulle erksalt vastu tuksudes teada andis: „Tiu-tiu, sel aastal tulevad valimised teisiti!“
Jah, hea lugeja, küllap oled ka sina märganud, et valimisvõitluses on avanenud uus mõõde, mida Eestis päris pikka aega pole näha olnud. Nüüd on ta siis siin. Kas selleks, et jääda?
Ei, sõbrad, ma ei räägi vägivallast, mida püütakse meie poliitikaseinale maalida, et siis selle tondi ees väriseda. Vägivald on ainult tagajärg, mille on ellu kutsunud provokatsioonid – nii hästi-halvasti, kui see neil õnnestub. Siin ongi see uus mõõde, mille tagajärjed võivad olla etteaimamatud.
Provokatsioon on midagi enamat kui niisama tilulilu ja mööda demokraatia pealispind liugulaskmine. Provokatsioon näitab, et asja võetakse tõsiselt ega kohkuta tagasi millegi ees. Ehkki algul harjumatu, võib igaühest saada provokaator. Tasemeid on siin mitmesuguseid. Mõni ajab asja peenemalt, mõni rammib otse sisse. Ruumi jätkub kõigile.
Teisele inimesele bussis valusasti varba peale astuda oskab ju igaüks. Edasi on vaid tehnika küsimus, kas selle juurde küsida nõudlikult „Ты меня уважаешь?“ või hoopis etteheitvalt „Miks te olete nii sallimatu?“. Uskuge mind, selle peale võib ka kõige rahumeelsem inimene hakata käituma hoopis teisiti kui tal kombeks on.
Millal on provokatsioon edukas? Siis kui ta kutsub esile reaktsiooni. Nii et mingil määral kuulub provokatsioon manipuleerimise juurde. Reaktsiooniks võib olla ägestumine, solvumine, distantseerumine, vägivald. Osav provokaator-manipulaator mängib teiste inimeste emotsioonidel nagu lõõtsamees vajutab oma pilli klahve või nuppe.
Otsa tegid lahti sotsid. Ehkki nende maine sai selle juures kõvasti kannatada, võis lõpptulemust hinnata tubliks: Tarandist tehti ohver, vaata et lausa märter. Provokatsioonile reageerinud inimesed tambiti murust madalamaks ja kogu asjast tehti lausa hüsteerilisi järeldusi. „Nüüd on vägivald jõudnud meie poliitikasse!“ ahastati, suutmata (või tahtmata) eraldada tagajärge põhjusest. Muret tuleb tunda hoopis seepärast, et nüüd on jõudnud provokatsioonid meie poliitikasse, mis on täiesti uus kvaliteet.
Kui Tarandi haiget saanud tagumikule käisid peale puhumas nii president, peaminister kui kõik teisedki põhivoolu poliitikud, siis Eesti 200-l provokatsioonidega enam sama libedalt ei läinud. Nende aktsioonid kukkusid välja nii piinlikult, et riigijuhid eelistavad teha näo, nagu poleks midagi juhtunudki. Vaevalt, et nad Hobujaama-provokatsioonigi peale oma hoiakut muudavad.
Kuigi jah, seda võib tõlgendada ka kui vaikivat heakskiitu – mis muidugi meie riigijuhtidele au ei tee.
Viimase provokatsiooni taga kumab mitu asja, mis iseloomustavad äsjamoodustatud „piiratud kontingenti“. Vihjan siin sellele, et Eesti 200 sai erakonnaks õige hiljuti ja väga suure punnitamise peale. Et kokku saada vajalikud 500 liiget, võeti mängu perekonnaliikmedki. Teisest küljest ei paista sel seltskonnal rahapuudust olevat, kui seda jätkub kulutamiseks taoliste reklaamikampaaniate peale. Algul kleebiti üles anonüümne provokatsioon, siis kleebiti sellele peale kunstniku käest ostetud kleeps „suudle venelast!“ ja lõpuks tuldi (kapist) välja plakatitega, millel ilutses Eesti 200 logo. Kõik oli läbi mõeldud, ette valmistatud ja kinni makstud. Ainult et tulemus oli pisut nutune.
Tee mis tahad, aga erakonna kuvand hakkab omandama kindlaid piirjooni. Kõige selgemalt torkab selle juures silma eetika puudumine. Olgu tegemist rahulike meeleavaldajate rammimisega või plahvatusohtlike plakatite üleskleepimisega linnasüdamesse. Ise nad taolises vastutustundetus käitumises mingit probleemi ei näe. Vastupidi – nad nagu tõstaksid sellega end muust ühiskonnast kõrgemale, et sealt lolli massi kallal tänitada ja talle kõverpeeglit nina alla toppida – imetle oma lõusta, raisk!
Provokatsiooni esmaseid reaktsioone võtab kõige paremini kokku Eesti Päevalehe pealkiri: „Sülitamine, lõhkumine ja pahameel. Kas Eesti 200 lööb eestlased ja venelased lahku?“ Kardan siiski, et need on alles õied, viljad veel tulevad. Loomulikult ei kavatse Eesti 200 nende eest mingit vastutust kanda. Nemad on ju end kõigist teistest kõrgemale seadnud.
Kui objektiivselt saab aga ühiskonna probleeme kujutada kõverpeegli abil? Juba sellise abivahendi valik garanteerib ebaadekvaatse lõpptulemuse. Trammipeatuses reisijate kahte lehte jagav plakat viitab kõige otsesemalt apartheidile. Aga tegelikult – kus see siis ikkagi on? Siiani on sellest kirjutanud vaid Mikk Pärnits, kelle sõnu keegi tõsiselt ei võtnud, sest neil puudus kate. Nüüd siis asus Eesti 200 Pärnitsale „katet tegema“ ja oma aktsiooniga konkreetselt tõestama, et eristamine ikkagi on! Vaadake ise – kui trammipatuses on väljas sellised sildid, siis tähendabki see ju segregatsiooni!
Provokaator loob ise talle vajaliku keskkonna, mida tegelikult pole. Nagu hiljaaegu Venemaal, kus üks FSB-mölakas lõi noorteorganisatsiooni, koostas sellele põhikirja, lasi noortel alla kirjutada ning läks ja andis nad üles. Mölakas sai ametikõrgendust, aga noored vaevlevad siiani eeluurimisvanglas, ainult üks alaealine neiu, kelle tervis vanglatingimustes ja puuduliku ravi tagajärjel drastiliselt halvenes, lasti välja ja on koduarestis. Selline on provokaatorite käekiri.
Võib üsna kindel olla, et fotod skandaalsetest plakatitest avaldatakse nii mõneski piiritaguses ajalehes. Ent kas sinna jõuab ka teade, et need said üleval olla vaid ühe päeva? Või jäävad nad elama omaenese elu, rippuma „asjana iseeneses“, kontekstist välja kistuna. (Kusjuures see kontekstki on vaid pahatahtlik moonutus tegelikust olukorrast.)
Alustasin oma tänast lugu viitega pastlatele, mis taas pigistama kipuvad. Kummalisel kombel teeb neist juttu ka Eesti 200 juht (ja ilmselt viimase provokatsiooni eestvedaja), kes mõned aastad tagasi on öelnud:
„Eestlastele jäägu nende pastlad ja kannel ja „Tõde ja õigus“. Eesti riigi ülesandeks ei peaks olema eestlaste heaolu tagamine, nende identiteedi ja keele toetamine, vaid kõigi Eestis elavate inimeste turvalisuse tagamine ja elatustaseme tõstmine. Eesti kultuuri saab väljendada vene keeles nii kirjanduses kui ka laulupidudel.“
Nii et peaasi, et kõik, kes meie maale on sattunud, peavad siin end mõnusasti tundma. Riik on kohustatud neile tagama kõrge elatustaseme. Mis hinnaga? Meie identiteedi ja keele hävingu hinnaga.
Kummaline, et seda sorti inimestele jääb ikka ja jälle hambusse „Tõde ja õigus“, otsekui oleks see midagi närust ja väärtusetut, mille külge rumalad eestlased klammerduvad. Ei saa teisiti, pean tsiteerima Aro Velmetit. Nagu eelminegi tsitaat, pärineb ka see kultuurilehest Sirp:
„Ma eelistan maailma, kus Tammsaaret loevad paljud eri nahavärvi ja maailmavaatega inimesed, maailmale, kus viimane eestlane istub inimtühjal Vargamäel, „Tõe ja õiguse“ esimene osa kramplikult käte vahel, ning õhkab jõudu kokku võttes: „Vähemalt ei puudutanud seda ühegi venelase käsi” – ja siis sureb.“
Kujundina võiks see ehk olla muljetavaldavgi, kuid paraku on see täiesti sisutühi ning tegelikkusega pole tal midagi pistmist. Eestluse mõnitajad on endale loonud paralleelmaailma, kõverpeeglite kuningriigi. Kui räägitakse lapiku maa teooriasse uskujatest, siis just nemad ongi selle teooria levitajad.
Mis aga puutub eesti kultuuri väljendamisse laulupidudel vene keeles, siis siin sekundeerib Eesti 200 juhiga Mihhail Kõlvart, kes ütles ETV otse-eetris, et kuni laulupeol ei lauda venekeelseid laule, pole venelastel sinna asja.
Viimasel ajal on Kõlvart kogunud tuntust (ja populaarsust oma valijaskonna seas) sellega, et võitleb riigilipu Tallinna volikogu ruumidesse paigutamise vastu. Vägisi jääb mulje, et ka selles küsimuses on ta Kirstina Kallasega sama meelt.
Milleks teile lipp, milleks riik ja keel ja kultuur, kui teil on pastlad ja kannel?
Inflatsioon ongi olnud meie majanduskasv?
VastaKustutaEinar Eiland, EMÜ majandusmagister
30. november 2011, 06:57
Kui panna graafikule kõrvuti inflatsiooni ja sisemajanduse kogutoodangu kõverad, selgub, et kümne viimase aasta jooksul pole tavakodanik mitte mingit majanduskasvu tunda saanudki.
Lähtudes Eesti Panga soovitatud statistikaameti andmetest, jõuame hämmastavale järeldusele: majanduskasv ületab inflatsiooni kümne aasta lõikes vaid 1,3 protsendiga. Võib öelda, et sisuliselt nullib inflatsioon majanduskasvu.
Kui arvestada majandustsükli pikkuseks kümme aastat, see on eelmisest langusest praeguse kriisini, siis on meie majanduskasv tavakodanikule osutunud nullilähedaseks, sest nii palju kui on tõusnud majandus, on kasvanud hinnadki. Tavatarbija pole saadud raha eest rohkem osta saanud. Headel aegadel kogutu on halbadel aegadel kohe kasutusse läinud.
Meie taasiseseisvumise perioodi viimased kümme aastat pole olnud mitte majanduskasv, vaid meeleheitlik Euroopa hindade tagaajamine. Kõige rängemalt on inflatsiooni läbi kannatanud tavatarbija ehk kõige nõrgem lüli ühiskonnas. Just tema on sunnitud tarbima kõige enam kallinevaid tooteid, näiteks toitu. Ta ei osta kinnisvara ega kulda, mida hiljem kallimalt müüa.
Naudi roosasid prille
Seega on valitsuspoliitika osaks kujunenud raha äravõtmine või äravõtmise organiseerimine nendelt, kellest jõud üle käib ja vastava informatiivse seisundi loomine. Selline käitumine on iseloomulik feodaalkorrale, mitte demokraatlikule riigile. Vastuolu ilmneb ka euroopalike tavadega, mille kohaselt riik peaks toimima rahva huvides, mitte looma tingimusi inimeste vaesumiseks. Viimati nimetatud protsessist räägime, sest lõhe Eesti ja Euroopa Liidu sissetulekute vahel suureneb.
Eesti kõrget inflatsiooni on probleemina käsitlenud ka rahvusvahelised reitinguagentuurid. Ilmselt oli ka nende mure seotud rahva vaesumisega. Ent selle jutu ees on siinse maakamara valitsejad oma kõrvad lihtsalt sulgenud. Seega on pimekurdi mängimisest saanud meie poliitika osa.
Rahvale valeandmete ja pooltõdede esitamine või olukorra tõlgendamine omakasupüüdlikult on kuritegelik nii valimistel valitsejate poolt hääletanute kui ka ühiskonna suhtes.
Kreeka laenude puhul oleme valeandmete esitamise julgelt hukka mõistnud. Kuid kahjuks on valelike pooltõdede esitamisest Eesti Panga ja statistikaameti andmetele tuginedes saanud kohaliku poliitika lahutamatu osa. Tegeliku seisundi varjamine meenutab olukorda arstipraksisest, kus patsiendile pakutakse kõhuvalu raviks roosade prillide kandmist ja lõbusate meelelahutuslike multifilmide vaatamist.
Mõne aja pärast aga selgub, et patsient on surnud või riigist lahkunud. Nii laheneb olukord ise ega vajagi riiklikku sekkumist.
http://www.ohtuleht.ee/454137
Inflatsioon ei ole loodusõnnetus või ilmamuutus mis tekib iseenesest s.o. inflatsioon ei ole inimkonna poolt kontrollimatu nähtus,inflatsiooni tekitatakse keskpankade kasumi tarbeks lisaks rahatrykkimisele aeg ajalt ELEKTRI HINNA TÕSTMISEGA,KÜTUSTE HINNA TÕSTMISEGA jt. sisendhindade kergitamisega.
http://www.ap3.ee/article/2012/3/27/nordea-selle-aasta-risk-on-kutusehind
Inflatsiooni vastu aitab:
1) Tasuta elekter :
http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2016/11/kuidas-saab-elektrit-tasuta.html?m=0
2) Transport poolmuidu mida saab HHO aparaadi abil mis hoiab kokku kulutusi bensiinile ja diislile 90% !!! Neid saab kodus ise valmistada ja osta.
HHO aparaat eraldab veest vesiniku ja juhib selle karburaatorisse. Selle tarbeks autodel on tarvis lisa elektri generaatorit ja tsiklitele tuleb paigaldada auto aku jms.
3) Eesti oma raha kasutamine milleks on Seto Kroon ja Eesti Veksel.
Üksikisiku energiasõltumatus! http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2011/12/iga-uksikisik-energiasoltumatuks-igal..