Jumal, Sina tead paremini kui mina, et ma vananen ja ühel kaunil päeval olen ma Vana Mees.
Hoia mind muutumast lobisejaks ja kaitse mind eriti selle saatusliku
kujutluse eest, et ma pean igal pool ja igas asjas midagi ütlema.
Vabasta mind ohjeldamatust soovist teiste asju korraldada.
Tee minust hoolitsev ja mitte ärrituv, abistav ja mitte käskiv.
On muidugi kurb, et ma ei saa kasutada kõike oma suurest
tarkusevarasalvest, aga Sa ju tead, et ma tahaksin lõpuni alles hoida
kasvõi mõned oma sõpradest.
Kaitse mind seletamast lõputust tühjast-tähjast, anna mulle tiivad, et pääseksin asja tuumani.
Anna mulle jõudu kuulamaks teiste inimeste jutte ja kurtmist. Sulge mu
huuled jutustamaks mu oma valudest ja piinadest, sest neid muudkui
lisandub ja soov nendest kõnelda kasvab aastatega. Aita mul neid taluda
rahulikult.
Mul ei ole julgust paluda mälu paranemist, aga luba
mulle selle asemel rohkem alandlikkust ja vähem enesekindlust olukorras,
kus minu mälu näib põrkuvat teiste mälude vastu.
Anna mulle see särav õppetund, mille järgi minagi võiksin vahel eksida.
Kaitse mind tagasihoidliku ja hellana. Ma ei taha olla pühak –
sellisena on samuti raske elada, aga torisev vana mees on vanakurja
tipplooming.
Anna mulle võime näha head üllatavates kohtades ja
annet üllatavates inimestes ja aita mind, Jumal, oma armus jutustada
sellest neile endile.
Autor 17. sajandil elanud munk
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar