Elanud kord aastal 1940 aastatel Tallinnas mees nimega Juhan. Tema hoovi peal elas naabrimees nimega Jaak. Saanud ükskord Juhan teada, et Jaak olnud tema naisega. Juhan püha viha täis, võtnud seinalt jahipüssi, et minna ning Jaak maha lasta.
Hoovi peal tulnud vastu Elmar, korteriühistu esimees ja muidu keskmisest targem keskealine mees. Elmar küsima, mis teoksil. Jaak seletanud loo ära. Elmar ütlema: "See mis sul Juhan plaanis on- see on Jumala silmis mõrv ja seaduse silmis karistatav. Kui Jaagu maha lased, siis lähed vangimajja ning pärast igavikus põled põrgutules!" Juhan jätnud karistamsnõu katki.
Tulnud kätte aasta 1944. Elmar ning Juhan võetud Saksa sõjaväkke; Elmar saanud seal ruttu ülemuseks.
Kord Sinimägede all öösel punkrist välja häda tegema minnes silmanud Juhan kedagi väga tasahilju nende kaevikurea poole hiilimas. Teraselt silmi pingutades tundud Juhan näo ära: "See ju minu naabrimees Jaak! Vene mundris roomab meie poole!" Pikemalt mõtlemata haaranud Juhan püssi ja lasi Jaagu surnuks.
Hommikul leitud Jaagu surnukeha juurest granaate- oli selge et ta oli hiilinud selleks, et hävitada punker kaitseliinis ja teha tee vabaks venelaste löögirusikale.
Elmar teinud seepeale Juhani kangelaseks, lausunud kiidusõnu ja pannud raudristi rinda.
Seepeale küsinud Juhan: "Sa võid ju mind kangelasks teha. Aga mis saab nüüd sellest, mida sa mulle tookord koduhoovi peal ütlesid? Siis ähvardasid mind vangimaja ja põrgutulega, nüüd paned ordeni rinda? Kuidas see nüüd kokku läheb? Jaak on ju ikka ühtemoodi surnud, tema naine lesk ja lapsed peavad üles kasvama vaesuses ja isata. Sa kiidad mind nüüd, aga mida Jumal selle inimesetapmise peale peaks ütlema?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar