Tulin linnast, vihmasadu...
Keeran Peterburi mnt-lt Kostivere peale ära ja korraga vaatan - keset lagedat põldu, paarsada meetrit teest ja terake allamäge 17-kohaline buss ja ilmselt mudas kinni. Võibolla ei ole ka. Veeren vaikselt edasi, aga süda ei anna ikka rahu. Pööran siis ringi ja piilun üle mäenuka - no kinni ikkagi. Veeren siis plödinal üle põllu, et kas abi on vaja? No esialgu proovis veel korra hooga, aga siis otsis nööri välja. Kui teepeale olin tõmmanud, siis tulikõrval istunud venekeelne mees kiitma ja õnnistama: tema on kristlane ja see oli tõesti üks Jumalale meelepärane tegu ja ole sa tuhandest õnnistatud! No ma siis ütlesin, et ma olen tegelikult siit kõrvalt kiriku pastor. No seda rõõmu ja Jumala kiitmist!
Vahepeal tõmbasin veel ühe bussi järel tulnud piruka-auto teele ja siis tuli too mees jälle rääkima, et tema oli seal mudas kinni istudes palvetanud ja palunud Jumalalt abi ja päästmist. Aga bussijuht olevat kõrval osatanud, et no kas siis Jumal nüüd tuleb ja lükkab meid siit mudast välja?
Sel bussijuhil olid seal ümber käies ja toimunut tunnistades küll väga suured silmad. Ja tõsi ta on - nii selget märki ju igapäev ei näe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar