Sõitsime Gyzycko linnast läbi järvede vahel. Edasi tuli sõita Ketrzyni (Rastenburg) linna poole ja sealt Gierlozi. Selle tee ääres oli juba mitmemeetrine Wolfsschanze reklaam koos suunava viidaga näha. Viimased kilomeetrid on tee päris kitsas.
Viimane suur viit on vahetult enne parklat. Maksime pileti eest 55 zlotti. 10 auto ja 15 inimese eest. Kohe parklas tuli meie juurde pensionäri eas meesterahvas ja tegi juttu, kas giidi ei tahaks. Põhjendas ilusti, et igal pool on betoon ja varemed ja oleks hea selgitavat infot teada. Tema küsis 60 zlotti ehk siis 15.- EUR. Leidsime, et selle raha eest võib giidi võtta. Tagantjärgi võib öelda, et õige otsus. Giid oskas suhteliselt hästi vene keelt. Rääkis ajalugu, näitas oma kausta vahelt pilte, millest mõned olid küll viletsad koopiad.
Kogu kompleks ehitati just Venemaaga sõjapidamise juhtimiseks. Koht valiti hoolikalt asustusest ja suurtest teedest eemale metsa. Ehitati saladuskatte all ja et kohalikke eemale hoida, räägiti keemiatehase ehitamisest ja võimalikust lekkest. See toimis. Kogu ala oli jagatud kolmeks tsooniks. Kõige keskel oli I. tsoon, kus elas Hitler, tema lähimad kaaskondlased, kasiinod, saunad, stenografistide maja, post. Hitler saabus siia 24.06.1941 ja oli viimast korda siin 22.11.1944. Kokku oli ta siin üle 800 päeva. Tsoonis II elas umbes 2000 inimest. Valvesõdurid ja teenindav personal. Välimine, ehk kolmas tsoon, oli miiniväli. Seda välja puhastati pärast sõda üksteist aastat, sest miinid oli puukastides, klaaspurkides, betoonis ja otsimine käis sageli ainult traatvardaga torkimise teel. Metalliotsijaga ei saanud sageli miinist aimu.
Kõik punkrid koosnesid kahekordsest- välimisest punkrist ja sisemisest punkrist. Mõlema seinad olid 8 meetrit raudbetooni ja lagi veelgi paksem. Hitleri punkrit ehitati tööd katkestamata poolteist kuud ühtejutti. Selleks palgatud töölistele maksti tollases rahas väga heldelt. Poole aasta palga eest oleks saanud osta uue VW "põrnika". Punkrite vahel olevad teed olid kaetud maskeerimisvõrguga, mis riputati trossidega puude vahele. Sügisel sadasid sinna lehed ja talvel lumi. Õhust polnud näha muud, kui kilomeetrite kaupa soist metsa. Mõne puu küljes on isegi näha tollased trossijupid. Punkrite lamedad katused istutati täis puid ja põõsaid. Hoonete vahel jooksid kaablitunnelid, mille õhutamiseks kasutatud korsten on pooleldi veel alles. Hästi olid säilinud punkri katusele ronimiseks mõeldud jämedast rauast redelid. Vaatamata ajale ei olnud erilist roostetust.
Siin tehti ka 20.07.1944 Hitlerile atendaat, milles ta sai veidi viga. Kaks päeva hiljem tehtud fotol jätab ta hüvasti külas käinud Mussoliniga ja käepigistuseks kasutab vasakut kätt.
Kui Punaarmee 1944 lähenes, otsustas Hitler kogu kompleksi õhku lasta, et see ei sattuks venelase kätte. Hitleri punkrisse pandi 10 tonni lõhkeainet. Kuna lõhkeainet polnud piisavalt, siis paljud punkrid on pooleldi õhitud ja vist Bormanni omal lendas ainult üks sein minema ning punker vajus natuke lääbakile. Terveks jäänud küljel on ilusti säilinud fragmendid mitmekambrilisest metallustega turvatud läbipääsusüsteemist koos seinte sees olevate rääkimistorudega. Seal sai ka katusele ronida. Katusel on seniitkahuri alus ja prozektori kinnitused täiesti olemas. Kasiino hoonel näiteks põles ära ainult sisutus, seinad ja lagi jäid püsti. Samuti jäid terveks veel paar vähemtähtsat ehitist, mida pärast sõda kasutati ladudena.
Meie ringkäik piirdus I tsooniga. II. tsoonis on terveks jäänud punkreid terve metsaalune täis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar