Teadlaste kutsehaigus – ülemäärane kahtlustamine (ja mõnel ekstreemsel juhul sellega koguni eputamine) – tabas uurijaid uuesti alates 1960-ndatest aastatest. Isegi veel möödunud sajandi lõpul kirjutanud Michael Heltzerile andis see põhjust rääkida „nihilismimoest vana aja uurimisel”, sest nagu kõik siin maailmas (ka kirik ja teoloogia) alluvad kõikvõimsale ebajumalale moele, nii ei pääse sellest ka teadus. Terve rida uurijaid on öelnud otse välja, et nende jaoks pole tõendatud Taaveti ja Saalomoni olemasolu.
Teisalt muidugi pole kellelegi jäänud märkamatuks, et Vana Testament ei kõnele ühestki Iisraeli kuningast nii sageli ja rõhutatult kui Taavetist. „Ajaloolist Taavetit saab seevastu üksnes raskelt määratleda”, kirjutab mõneti ettevaatlikumas toonis veel 2006. a Jan Christian Gertz. Taaveti valitsemisaeg on „täiesti ebakindel”, mistõttu võiks selle kohta öelda: „Piiblivälised ja arheoloogilised tunnistused puuduvad täiesti.” Alles IX sajandi II poolelt eKr mainitakse ühel Dani kibutsi juures Põhja-Iisraelis asuvalt künkalt Tell Danilt („tell” tähendab inimtegevuse läbi tekkinud küngast, sageli mõne asula varemete ümber) 1993 leitud vana-aramea raidkirjal „Taaveti maja”, mis tõendab, et sellal valitses kohaliku iseloomuga Juuda lõunariiki Taaveti perekond (Omri dünastia kõrval Iisraeli põhjariigis).[2] Osa uurijaid on pidanud sellega ajalooliselt tõestatuks ka Taaveti olemasolu. [3]
Kui ulatuslikke järeldusi nimetatud leid ka võimaldaks (või kui ettevaatlikuks tuleks jääda), on Michael Heltzeri sõnul selge järgmine: „Igal juhul on meil nüüd väljastpoolt Vana Testamentigi kindel tõendus, et juba IX saj. eKr teati, et Juudamaal oli valitsemas Taaveti dünastia. Vaatamata sellele”, lisab Heltzer nimetades skeptikuid, kes ei taha alla anda ja tahavad bjdwd („Taaveti maja” konsonantkirjas, mida vokaalidega varieerides on võimalik lugeda ka teisiti) „tõlgendada kui kohanime või mõne vähetuntud Kaanani paganausu jumala nime. Ja leidub ka igasuguseid muid fantastilisi tõlgendusi.”[4] Sest skeptikud kahjuks ei taipa, et parem uskuda ajalooliste isikute olemasolu, isegi kui nendest teatab ainult üks allikas (näiteks piibel), selle asemel et ise konstrueerida mõni kõikuv hüpoteetiline pilt. Alles siis, kui kindlad ajaloolised andmed tõendavad vastupidist, on põhjust sellisest usust loobuda.
Uued arheoloogilised andmed, mis pärinevad 2007. a väljakaevamistelt, paistavad aga lisavat hoopiski kinnitusi Taaveti ja Saalomoni ajastu kohta. Alates sellest aastast on Jeruusalemma Heebrea ülikooli arheoloog Yosef Garfinkel teinud avastuse, mis on pannud mõnegi küsima kunagise Werner Kelleri bestselleri sõnadega: kas „Piiblil on siiski õigus” (Und die Bibel hat doch recht, 1955)? Kaevamised toimusid Vanast Testamendist tuntud Tamme- ehk Terebindiorus (עמק האלה Emek Ha-Elah = Terebindiorg; heebreaelah tähendab terebinti, tõlgitakse aga sageli tammena), kus olevat peetud Taaveti ja Koljati kahevõitlus (1Sm 17:2,19). Praegu kannab see Jeruusalemmast u 30 km edelas asuv leiupaik nime Khirbet Qeiyafa (ilusad varemed), mida beduiinid hüüdvat Khirbet Daud (Taaveti varemed).
Leiud on rikkalikud ja lausa sensatsioonilised. Nende seas on mitmesuguseid tarbe- ja kultusesemeid, mis näitavad, et selle Vana-Iisraeli piirilinnuse kolmes kultuspaigas austati ainult ühte Jumalat. Sellal kui on leitud hulganisti lammaste, kitsede ja lehmade luid, pole avastatud jäänuseid ühestki seast ega koerast, keda tarbisid naaberrahvad (kaananlased ja vilistid), ent kelle söömise ja muu tarbimise keelab juutidele Vana Testament. Pole ühtki kildu ka mõnest inimese või looma pildist, mille valmistamise keelab juutidele Pühakiri. Ilmselt valitses selles linnas hoopis teistsugune kultus kui naaberrahvastel.
Radioaktiivse süsiniku meetod annab leitud esemete dateeringuks 1020-980 eKr. Siis kindlus hävitati. See aga on just suurte kuningate Taaveti ja Saalomoni aeg. Leiud on seega ainulaadsed ja tähelepanuväärsed, sest nad kummutavad skeptilisemaid vaateid, mis kalduvad Iisraeli suurkuningate riigi võimsust või koguni nende enda olemasolu eitama. Väljakaevatud võimas kindlus aga tõendab: Taaveti ja Saalomoni riik ei olnud sugugi nii väike ja tähtsusetu, nagu on arvanud isegi mõned juudi uurijad.
Vana-Iisraeli piirikindlus Khirbet Qeiyafa künkal (u 30 km Jeruusalemmast edelas)
Leidude tähtsus seoses Vana Testamendiga ilmneb ka selles, et nad võivad kummutada nende uurijate väiteid, kes paigutavad Iisraeli usundi alguse monoteismina alles Paabeli vangipõlve aega (VI sajand eKr), mil juudid soovisid seeläbi hoida oma identiteeti. Khirbet Qeiyafa leiud aga viitavad, et juba 1000 eKr võisid juudid uskuda Jumalasse, kes keelas neile pildid ja sead. Erinevalt vilistidest ja kaananlastest, kelle templid asusid elamutest eraldi, paiknevad juutide linnuse pühamud elamute lähedal. Seda kinnitab Vana Testamendi kirjeldus seaduselaeka ümberpaigutamist, mida hoiti privaathoonetes (1Sm 4; 1Aj 13).[5]
Garfinkel leidis ka kaks kivilaegast, mis tema arvates võivad olla Jeruusalemma Saalomoni templi koopiad. Peale kuju viitavad sellele ka sakmed laeka ülaäärel.
Saalomoni tempel enne hävitamist 586 eKr (rekonstruktsioon)
Kivilaegas, mis Yosef Garfinkeli arvates on Jeruusalemma templi mudel
Samuti leidis ta savikillu (15 × 15 cm), mida peetakse vanimaks heebreakeelseks ülestähenduseks. Ostrakon sisaldab viis tindiga kirjutatud tekstirida, mis on musta joonega üksteisest eraldatud. Täpsem dešifreerimine seisab alles ees, kuid selgelt on näha sõnad „kohtunik”, „ori” ja „kuningas”, mis viitab, et tegemist on õigusliku tekstiga.[6]
Kindlasti vajavad Khirbet Qeiyafa leiud uurimistulemuste täpsustamist. Täpsust taotles juba Yosef Garfinkel, kes kutsus kohe algul kakskümmend arheoloogi, kes olid kaevanud Iisraeli aladel, appi leidude hindamisele, et olla kindel oma järeldustes.[7] Pole kuulda vastuväiteid, mis uurimistulemused kummutaksid. Kindlasti võib aga edaspidi loota järeldusi, mis seniuuritut täpsustavad ning meie pilti Taaveti ja Saalomoni ajast rikastavad.
Kirjandus:
Archäologische Sensation: Älteste hebräische Inschrift entdeckt. –Hebräische Universität Jerusalem (30.10.08).
Gertz, Jan Christian 2006. Grundinformation Altes Testament. Hrsg. v. J. Ch. Gertz. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
Heltzer, Michael 1996. Nihilismimoest vana aja uurimisel. – Akadeemia 1996/12: 2597-2602.
Jessen, Norbert 2012. Und es hat doch ein Groβreich Davids gegeben. – Die Welt (09.05. 2012).
Khirbet Qeiyafa (Wikipedia) .
Sahm, Ulrich W. 2008. Wo David den Goliath … – Jerusalem (02.11.2008).
Struve, V. V 1949. Vana-Idamaade ajalugu. Tartu: RK „Teaduslik Kirjandus”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar