kolmapäev, 3. veebruar 2016
esmaspäev, 1. veebruar 2016
Urmas Petti matus
Eile oli Urmas Petti matus Ülikooli-Jaani kirikust Raadi surnuaiale. Päris palju vaimulikke oli tulnud matusele. Hiljem oli peielaud kaetud Ülikooli kohvikus.
Uku Masingu omapärane väide
Uku Masingu loeng "Vana Testamendi prohvetlusest". Uku Masing väidab seal, et meie normaalseks peetud nn "tervemõistus" rikub tegelikult ära tulevikuteadmise, mis peale ette- ja taha-nägemise ajas hõlmab ka läbi-nägemise ruumis ja mis kõigil inimestel peaks juba olemas olema. See "tervemõistus" on tegelikult haigemõistus, mis takistab seniajani inimese arengut, nii et inimkond on jäänud seisma umbes 10-aastaste arengutasemele (mida ainult kvantitatiivselt venitatakse edasi suuremuse suunas). Vanad ja uued prohvetid, Masing ja igasugused müstikud olevat n-ö 15-aastased. Ainult kolme peab ta täiskasvanuks: Laozed, Buddhat ja Kristust. Viimane ühendab kahe esimese maailmu ja teeb veel sammukese kaugemale. Väidab, et südametunnistus on uus võime inimeses, mis osutab uuele evolutsiooniastmele: süümes avaldub prohvetlik tulevikuteadmine, mis hoiatab meid teatava teo tagajärgede eest. Kunagine prohvetitüüp on tulevikus "lihtne inimene", ütleb Masing, kes ei seisa enam "kahe jalaga maa peal", vaid on tõusnud taevasse, kandes uut jumalikku dimensiooni iseeneses.
NÄDALA MÕTE
1.–7. veebruar 2016
Õpetaja Arne Hiob *****
„Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks“ (Hb 3:15).
Suhtumises kristlusse olevat Eesti ja Tšehhi sarnaselt ilmalikumaid riike Euroopas. Praha ülikooli teoloogiadotsent Pavel Hošek selgitas Eesti Kirikus (13.01.2016), miks on Tšehhi nii sekulaarseks riigiks kujunenud. Tšehhid pole tingimata ateistid, vaid sageli spirituaalsete huvidega. „Pigem on tegemist väga tugeva reserveeritusega institutsionaliseeritud religiooni, nimelt kirikliku kristluse suhtes.“
Põhjuseks ei ole keskaegse protestantlik-hussiitliku Tšehhi katoliiklikuks sundimine pärast Kolmekümneaastast sõda, nagu on arvatud. Sest katoliiklik misjon oli XVII sajandil väga edukas – maa muutuski katoliiklikuks. Sama sajandi lõpust sai ka protestantlusesse tagasi pöörduda, kuid enamik ei teinud seda.
Võtmetähtsus on XIX sajandil toimunul. Tollane rahvuslik ärkamine algas haritlastest, kes soovisid uuesti ellu äratada hääbuvat tšehhi keelt, kultuuri ja rahvusidentiteeti. Vastuseis katoliiklikule Austriale muutus vastuseisuks kirikule üldse. Edasi tuli moodne aeg. Kirikut süüdistati reaktsioonilisuses. Kommunistid ainult võimendasid seda arengut. Pärast idabloki varisemist oli kirik kaotanud suhtlemisvõime kirikusse mittekuuluva ühiskonna osaga ning tema ajutiselt tõusnud populaarsus langes.
Praegu on kristlased Tšehhi ühiskonnas vähemuses ja see liidab neid omavahel. Katoliiklased on oma esindajate kaudu väga mõjukad kultuuris, teaduses, meedias, kunstis, sotsiaaltöös ja hariduse alal. „Mida katoliku kirik teeb tõesti hästi, nii hästi, et muidu kiriku suhtes üsna reserveeritud, kahtlustav ja umbusklik ilmalik ühiskond seda kõrgelt hindab, on kirikupõhise hariduse andmine. Eriti hinnatud on sellised koolid, mida peab kirik, aga mis on mõeldud ilmalikele õpilastele. Eetos on kristlik, aga õpetatakse ilmalikke aineid.“ Ka protestandid osalevad teadus- ja haridustöös. „Ning ilmalik ühiskond märkab seda ja hindab kõrgelt.“
Kas pole nii ka Eestis? Meie ilmalikkus on tekkinud üsna sarnaselt. Ärkamisajast peale on nähtud kirikus saksa isandate tööriista, edaspidi on peetud seda tagurlikuks. Ja hoolimata kommunistide laastamistööst on kirikul endiselt autoriteeti – seoses haridusega, koolidega. Eestiski on katoliiklased olnud eeskujuks kristlike koolide rajamisel, asutades kristlike alustega seotud Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK), kus on õppimist taotlenud konkurentsitult palju õpilasi. Samas on VHK algatanud luterlike koolide teket – ja meie suurima kiriku inimesed ongi neid rajanud mitu. Ühiskond on aga hoolimata kõikidest vastupidistest prohvetihäältest tunnustanud kirikut ja kristlasi eetose ehk moraali kandjaina.
Uuringute põhjal soovib ligi 70% meie kaasmaalastest just kiriku olemist moraalieeskujuks, kirjutab Lea Altnurme. Ta seletab seda sooviga, et moraalinormid oleksid ühiskonnas tagatud, aga ka lihtsalt teadlikkusega kultuurilistest juurtest, mis kaoksid tulevikus, kui keegi enam ei oleks kristluse reaalseks kandjaks (Eesti Ekspress 22.12.2015).
Siinkohal meenub aga Uku Masing, kes väitis nagu mitmed enne teda XIX–XX sajandil, et religioonil pole eetikaga mingit pistmist. Isegi südametunnistuse hääl, mida on mõistetud kõlbelise häälena, koguni Jumala häälena inimese sees, ei ole Masingu sõnul moraalikood, vaid uus võime, milles avaldub prohvetlik tulevikuteadmine: südametunnistus hoiatab meid teatava teo tagajärgede eest.
Ent mis seal vahet on, kas meie sisemine hääl annab meile eetilise märguande või hoiatab tulevaste ohtude eest – tõeline kõlblus või eetos pole ju mitte moraalilugemine, mis igaühele närvidele käib, vaid on antud meile Jumalalt selleks, et hoiatada: halvad teod toovad iseenesest kaasa halvad tagajärjed. Tuntud käsud: austa Jumalat, vanemaid, inimisikut (ära tapa), tema abielu, varandust, mainet jt ei ole mõeldud koodina, et moraalitsedes tavasid peale sundida, vaid hoiatada tuleviku eest, eluhävitavate tegude eest.
Küllap avaldub tänapäeval levinud eetika relatiivsus ka selles, et ei osata moraali mõistegagi enam suurt midagi peale hakata. Samas aga on kasvanud kõlbeline igatsus inimeste seas, kes taipavad, et sisulised küsimused jäävad samaks: ilma eetika või moraalita pole võimalik elada. Nii on paljud kaasmaalased valmis tunnustama kaudselt kristlustki, ehkki nad kristlikust usust on esialgu veel kaugel.
Aga Jumala Sõna ütleb meile: „Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks!“ Kui meie südametunnistus on säilitanud mõnelgi määral tundlikkuse Sõna vastu, mis meid kohati riivab, teinekord liigutab, mõnikord kõlbeliselt torgib ja puudutab, siis pole kõik veel kadunud. Kes iganes õpivad märkama Jumala häält ega tee oma südant kõvaks, nende kohta kehtib Jeesuse kaudu pakutud lootus.
Õnnistatud uut nädalat kõigile kaasmaalastele, kirikutele ja koolidele!
Õpetaja Arne Hiob *****
„Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks“ (Hb 3:15).
Suhtumises kristlusse olevat Eesti ja Tšehhi sarnaselt ilmalikumaid riike Euroopas. Praha ülikooli teoloogiadotsent Pavel Hošek selgitas Eesti Kirikus (13.01.2016), miks on Tšehhi nii sekulaarseks riigiks kujunenud. Tšehhid pole tingimata ateistid, vaid sageli spirituaalsete huvidega. „Pigem on tegemist väga tugeva reserveeritusega institutsionaliseeritud religiooni, nimelt kirikliku kristluse suhtes.“
Põhjuseks ei ole keskaegse protestantlik-hussiitliku Tšehhi katoliiklikuks sundimine pärast Kolmekümneaastast sõda, nagu on arvatud. Sest katoliiklik misjon oli XVII sajandil väga edukas – maa muutuski katoliiklikuks. Sama sajandi lõpust sai ka protestantlusesse tagasi pöörduda, kuid enamik ei teinud seda.
Võtmetähtsus on XIX sajandil toimunul. Tollane rahvuslik ärkamine algas haritlastest, kes soovisid uuesti ellu äratada hääbuvat tšehhi keelt, kultuuri ja rahvusidentiteeti. Vastuseis katoliiklikule Austriale muutus vastuseisuks kirikule üldse. Edasi tuli moodne aeg. Kirikut süüdistati reaktsioonilisuses. Kommunistid ainult võimendasid seda arengut. Pärast idabloki varisemist oli kirik kaotanud suhtlemisvõime kirikusse mittekuuluva ühiskonna osaga ning tema ajutiselt tõusnud populaarsus langes.
Praegu on kristlased Tšehhi ühiskonnas vähemuses ja see liidab neid omavahel. Katoliiklased on oma esindajate kaudu väga mõjukad kultuuris, teaduses, meedias, kunstis, sotsiaaltöös ja hariduse alal. „Mida katoliku kirik teeb tõesti hästi, nii hästi, et muidu kiriku suhtes üsna reserveeritud, kahtlustav ja umbusklik ilmalik ühiskond seda kõrgelt hindab, on kirikupõhise hariduse andmine. Eriti hinnatud on sellised koolid, mida peab kirik, aga mis on mõeldud ilmalikele õpilastele. Eetos on kristlik, aga õpetatakse ilmalikke aineid.“ Ka protestandid osalevad teadus- ja haridustöös. „Ning ilmalik ühiskond märkab seda ja hindab kõrgelt.“
Kas pole nii ka Eestis? Meie ilmalikkus on tekkinud üsna sarnaselt. Ärkamisajast peale on nähtud kirikus saksa isandate tööriista, edaspidi on peetud seda tagurlikuks. Ja hoolimata kommunistide laastamistööst on kirikul endiselt autoriteeti – seoses haridusega, koolidega. Eestiski on katoliiklased olnud eeskujuks kristlike koolide rajamisel, asutades kristlike alustega seotud Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK), kus on õppimist taotlenud konkurentsitult palju õpilasi. Samas on VHK algatanud luterlike koolide teket – ja meie suurima kiriku inimesed ongi neid rajanud mitu. Ühiskond on aga hoolimata kõikidest vastupidistest prohvetihäältest tunnustanud kirikut ja kristlasi eetose ehk moraali kandjaina.
Uuringute põhjal soovib ligi 70% meie kaasmaalastest just kiriku olemist moraalieeskujuks, kirjutab Lea Altnurme. Ta seletab seda sooviga, et moraalinormid oleksid ühiskonnas tagatud, aga ka lihtsalt teadlikkusega kultuurilistest juurtest, mis kaoksid tulevikus, kui keegi enam ei oleks kristluse reaalseks kandjaks (Eesti Ekspress 22.12.2015).
Siinkohal meenub aga Uku Masing, kes väitis nagu mitmed enne teda XIX–XX sajandil, et religioonil pole eetikaga mingit pistmist. Isegi südametunnistuse hääl, mida on mõistetud kõlbelise häälena, koguni Jumala häälena inimese sees, ei ole Masingu sõnul moraalikood, vaid uus võime, milles avaldub prohvetlik tulevikuteadmine: südametunnistus hoiatab meid teatava teo tagajärgede eest.
Ent mis seal vahet on, kas meie sisemine hääl annab meile eetilise märguande või hoiatab tulevaste ohtude eest – tõeline kõlblus või eetos pole ju mitte moraalilugemine, mis igaühele närvidele käib, vaid on antud meile Jumalalt selleks, et hoiatada: halvad teod toovad iseenesest kaasa halvad tagajärjed. Tuntud käsud: austa Jumalat, vanemaid, inimisikut (ära tapa), tema abielu, varandust, mainet jt ei ole mõeldud koodina, et moraalitsedes tavasid peale sundida, vaid hoiatada tuleviku eest, eluhävitavate tegude eest.
Küllap avaldub tänapäeval levinud eetika relatiivsus ka selles, et ei osata moraali mõistegagi enam suurt midagi peale hakata. Samas aga on kasvanud kõlbeline igatsus inimeste seas, kes taipavad, et sisulised küsimused jäävad samaks: ilma eetika või moraalita pole võimalik elada. Nii on paljud kaasmaalased valmis tunnustama kaudselt kristlustki, ehkki nad kristlikust usust on esialgu veel kaugel.
Aga Jumala Sõna ütleb meile: „Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks!“ Kui meie südametunnistus on säilitanud mõnelgi määral tundlikkuse Sõna vastu, mis meid kohati riivab, teinekord liigutab, mõnikord kõlbeliselt torgib ja puudutab, siis pole kõik veel kadunud. Kes iganes õpivad märkama Jumala häält ega tee oma südant kõvaks, nende kohta kehtib Jeesuse kaudu pakutud lootus.
Õnnistatud uut nädalat kõigile kaasmaalastele, kirikutele ja koolidele!
laupäev, 30. jaanuar 2016
Luuletus Vene-Türgi sõjast
Vatsat let lusilsja mina,
olin soldat rädavoi,
lasksin püssist välja tina
türgi silmi, oi, oi, oi!
Teesjat türki maha lõin,
nastupleeni madinas,
tagda sam ja pihta sain
Plevna pitva kärinas.
Mind säält raanadega leiti,
gospidaalis arstiti.
Potom peela pilet anti,
domoi ära saadeti.
Sain siis salataja raha
rinda ühes ristiga.
Eta orosso, ne paha,
tõi mul sisse kopika.
olin soldat rädavoi,
lasksin püssist välja tina
türgi silmi, oi, oi, oi!
Teesjat türki maha lõin,
nastupleeni madinas,
tagda sam ja pihta sain
Plevna pitva kärinas.
Mind säält raanadega leiti,
gospidaalis arstiti.
Potom peela pilet anti,
domoi ära saadeti.
Sain siis salataja raha
rinda ühes ristiga.
Eta orosso, ne paha,
tõi mul sisse kopika.
Tellimine:
Postitused (Atom)